Kustist kaugemale. Põgenemine siit ära, igaveseks siit ära – see valdas Reinu mõtteid. Juba varasügisest hakkas ta oma plaane Hildale avaldama. Tema on juba suur poiss, läheb tööpoisiks. Hilda mõistab toita ja lüpsta lehmi, saavad toredasti läbi.
Hilda nõustumine võtab aega üsna jõuludeni, ja siiski mitte kaugemale kui oma mõisa heinaküünini. Hilda kardab võõrast maailma, kardab võõraid inimesi. Hilda arvates on küllalt tore, kui vahetevahel põgeneda sinnasamasse küüni. Mitte liha puudumine, mida Hilda pidi kaasa tooma, ei ärritanud Reinu viha, vaid see, et Hilda igatses tagasi mõisa. Seda Rein ei kannata, kuigi Hilda tõendab, et ta enam kunagi ei armasta Kustit. Neljanda päeva õhtu eel, kui Hilda jälle hakkab töinama, haarab Reinu pöörane vihahoog. Ta ei vali enam, kuhu lüüa ja millega lüüa. Valu äratab viha ja viha jõu ka tüdrukus.
Ühe jalahoobiga lendab poiss selili ning veereb ülepeakaela heinavirnalt alla küüninurka. Hilda põgeneb. Alles kodu juures ta taipab, et Rein võis saada haiget, et Rein võib-olla ei saagi enam nurgast välja. Nii leiavad tema teised tütarlapsed seina najalt nutmast, mitte enese valu pärast, vaid Reinu kukkumise pärast.
Reinu ja Hilda lugu ei ole veel omavahelisest meelikõditavast põnevusest vaibunud, kui lastekodu haarab suur kurbus. Üks nende hulgast on lahkunud. Mitte põgenenud, mitte ka välja kirjutatud, vaid igaveseks teised maha jätnud. Nii ootamatult tabas surm väikest Annit, seda head kaaslast ja parimat õpilast. Vaid kolm päeva suuri seesmisi valusid – ja keegi ei võinud aimata, et need olid surmavalud, selle väikese Anni surmavalud…
Nüüd ta lamab koolimaja suures saalis pikal valgel laual, lina all ja lina peal, küünlad päitsis ja jalutsis ning tubadest kokkukantud lilled ümberringi. Anni magab, nii rahulikult algavat pikka und. Anni ümber liiguvad ta endised kärarikkad kaaslased kikivarvul; nad vaid sosistavad, nad rohkem vaikivad ja vaatlevad, vaatavad magavat Annit. Anni on ilus, nägu nii muretu ja valutu, käed nii valged risti rinnal.
Järgmise päeva lõuna ajal vuriseb tööauto koolimaja trepi ette. Katte alt tõmmatakse välja valge kirst ning kantakse sisse. See on Annile.
Kui suur kell koolimaja trepilt saadab lõikavat heli ümbrusse, teavad kõik, milleks ta neid kutsub. Täna ei joosta, ei tõugelda ega pokselda teel, vaid sammutakse sügava teadmisega muidu nii muretut teed.
Saalis lamab Anni juba valges kirstus, küünalde helk näol. Isa seisab kirstupäitsis, lauluraamat kokkupandud kätes. Raamat väriseb. Täielik vaikus sumiseb kõikidel kõrvades, kuni Isa alustab:
„Armsad lapsed, saadame täna ära üht meie hulgast. Ta oli teie õde ja meie tütar. Oleme kõik südamest kurvad, sest meie armsa Anni kaotus tuli meile nii ootamatult. Küll teadis aga tema eluteed Taevane Isa, meie kõikide isa…”
Juhataja saatvad sõnad lõikavad südamesse. Suur ühistunne haarab paarisajapealist hulka. Ta oli meie õde, tõepoolest oli ta meie õde, kuidas ometi me ei tundnud seda varem…
Pool tundi hiljem kantakse kirst autosse. Hetk hiljem põriseb juba mootor ja auto hakkab aeglaselt liikuma. Rivistunud saatjaskond järgneb autole. Suuremõisa lastekodu leinarong saadab lahkuja laiale maanteele.
Olles mõisapiirist väljas, peatub auto veel korraks. Isa tõstab käed lahkumislaulu märguandeks. Siis varsti põriseb jälle mootor ja hoopis kiiremalt hakkavad veerema rattad, nagu neelates maad enese alla. Anni kaugeneb, varsti ei näe teda enam. Maantee, kauge maantee, kust tuleb su algus, kuhu läheb su lõpp, vaid jupikese sellest sõidab Anni…
Korraldamata salkades hakatakse liikuma tagasi kodu poole. Juhataja, õpetajad ja kasvatajad ees, lapsed järel. Poisteringi haarab juba elevus. Müks ja mats kuuldub siit ja sealt.
„Kellel on külm, võivad joosta,” lubab Isa.
Kes ei tahaks joosta, eriti poisid, kuid miks ka mitte tüdrukud. Vaid vähesed jäävad kõndima aeglasel sammul, nende hulgas ka Eevi ja Kaarin. Eduard oma kahe kepi najal astub just nende ees.
Külmunud maa on auklik ja künklik. Eduardi jalad jäävad kinni konarustesse, vaevaga suudab ta neid edasi tõsta. Rein ja Karl, kes tulles hoidsid kinni ta kätest, pistsid nüüd jooksu. Juba Eduard kukkuski. Kaarin ja Eevi hoiavad kinni poisi õlgadest.
„Kas hoiame sul kätest?” pakub Eevi.
„Jah,” vastab poiss läbi pisarate tüdrukutele tänumeeles otsa vaadates.
„Kas ennem ka kukkusid?” küsib Kaarin.
„Ei, ennem hoidsid Rein ja Karl kätest,” vastab poiss.
„On va’ poisid, jooksevad minema…!”
„Jah,” vastab Eduard.
Eduard on täna eriliselt kurb ja mõttes. Ka tüdrukuid meelitab rohkem vaikus. Isegi Kaarin ei vadista. Ta jälgib iga Eduardi jalatõstmist ja kui see juhtub libisema, toetab küünarnukki kindlamalt. Eevi mõtted on täna jälle linnas. Ema kirst ja selle haudalaskmine on nii elavalt silmade ees. Sügav muld matab nüüd kirstu. Muld on külmunud, võibolla on emagi külmunud…
„Ei tea, kas surm on väga valus?” küsib poiss lõpuks.
„Ei tea.” Kumbki tüdrukutest ei tea. Eevi teab küll, et surm on kole, suur kondine mees, vikat seljas, kuid kas ta ka valus on, seda Eevi ei tea.
„Ei tea, kust hing välja lendab?” pärib poiss edasi.
„Ikka suust,” vastab Kaarin.
„Võib ka ninast?” arvab Eevi.
„Ei tea, kas inimese hing on just tema oma nägu?”
„Muidugi on, kust Taevaisa muidu ära tunneb, kes keegi on. Taevaisa ju peab inimesi karistama nende pattude pärast.”
„Kas kõiki karistatakse?” nõuab Eevi.
„Ikka, usuõpetuse tunnis ju kõneldi,” seletab Kaarin.
„Aga kes paha ei ole teinud?”
„Seda muidugi mitte, see läheb taeva.”
„Minu ema on siis taevas,” kinnitab Eevi.
„Aga kas need, kes valetavad, lähevad põrgusse?” küsib Kaarin.
„Muidugi, vale on väga halb,” vastab Eduard.
„Aga kui niisama valetatakse, kui sellest kellelegi ei ole paha?”
„Seda küll ei tea.”
„Aga minu ema valetas alati. Kui ühed mehed tulid, siis ta valetas, et teisi ei ole käinudki. Ka mina pidin nii valetama. Mu ema ütles ikka, teie olete mu ainukesed. Aga sellest ei olnud ju kellelegi paha,” kõneleb Kaarin.
„Miks ta siis nii valetas?” küsib Eduard.
„Ma ei tea, vist ei tahtnud näidata, et meil oli kapis teiste toodud kraami; siis vahest teised ei oleks andnud… Aga ma ei tea…”
„Anni vist on küll taevas,” ütleb Eevi.
Kõik kolm tõstavad silmad pilvedesse ja vahivad nende liikuvaid ja muutuvaid mügarikke.
„Meie teda ei näe, tema näeb meid küll,” ütleb Eduard. „Ma arvan, surm ei olegi nii kole, Annil on seal kõrgel vist väga ilus.”
Siis korraga võtab ta ilme väga kurva varjundi. Mõni samm astutakse vaikides, kuni poiss jälle küsib:
„Ei tea, kas inimese hinge jalad on ka haiged, kui ta pärisjalad on haiged?”
„Ei tea,” vastab Kaarin, kuid Eevi arvab, et hingel ei olegi niisuguseid jalgu, hing ju lendab, hingel on linnu jalad.
„Siis ma tahaksin küll surra,” vastab poiss kindlalt.
Süvenenud sügavatesse probleemidesse, ei pane keegi tähele, kui Eduard astub õnnetult rööpasse ning kukub, enne kui toetajad suudavad taibata. Poisi ninast pritsib lobinal verd. Kaarin jookseb koju abi järele. Kuni Eduard kantakse paviljoni, on ta langenud minestusse.
5
Kümneaastaselt saadetakse Eevi suvel karja. Liiva talu peremees palkab