lõpuks tüki linast riiet ja võib õmmelda. Kui õnnelik on Eevi! Samaväärne juba suurtega. Mõne päeva pärast märkavad peretütred Eevi pistetes suurt edu, talle usaldatakse juba teisigi töid. Täie innuga andub ta käsitööle, isegi seakarjas kannab tööd kaasas, mistõttu sead on juba maitsta saanud vagudesse maetud kartuleid. Õnneks peremees sellest ei tea, sest ülestuhnitud mulda on kerge ajada endisse asendisse. Peretütred on õnnelikud, Eevi viib palju edasi nende tööd. Ka perenaine soodustab Eevi käsitööpüüdu. Mitmel korral läheb ta ise Eevi eest kitkuma ja saadab Eevi aita peremehe silma eest varjule.
Eevi on täiesti rahul oma karjaseeluga. Perekamber, mis esimesel päeval näis olevat nii must ja õudne, tundub nüüd juba päris kodusena. Koiku kägiseb ja nagiseb küll, aga põhk kotis on keha järele sompu vajunud. Kui ruttu tuleb õhtuti uni!
Ühel laupäevaööl ärkab Eevi hirmsa uksepaukumise ja kära peale. Peremees vannub ja kisendab õuel. Koerad hauguvad ja uluvad vaheldumisi. Aida poolt kuuldub aga meeste naeru ja lõõtspillimängu. Teises voodis sosistavad Andres Reedaga ja kihistavad sekka naeru. Peremees vannub ja kisendab edasi. Siis kuuleb Eevi perenaise sõnu ukselt:
„Tule’nd ära, mis sa kisendad, ega’s nad midagi tee.”
Peremees kisendab hoovilt vastu.
„Nojah, sina kah, lase vurled pistavad majale tule otsa… Ega’s nad midagi tee-ee… Minema, minema, ma ütlen!”
„Tule’nd ära, need mõne vurled, noored inimesed mängivad ja laulavad,” kutsub jälle perenaine.
„Jah, mängivad jah, küll ma tean, neid mängimisi. Vaat, Kapsa tüdruk on „ära mängitud”. Sulle kah, ikka plikade poole, alati plikade poole… Siis pärast ei tea, kuhu häbi pärast silmi peita… Ma ütlen, minema, silmapilk minema!”
Uks plõksatab uuesti ja Eevi kuuleb perenaise paljaste jalgade matsuvaid samme köögipõrandal. Peremees seisab ikka akna all ja vahib aida suunas.
Millal Eevi silmad jälle kinni vajusid, seda ta hommikul ei mäleta. Perenaine liigub üksi murul nagu harilikult pühapäevahommikuti. Ka Reet ja Andres pikutavad veel voodis, kuigi juba riietatult.
Eevi arutleb endamisi öist pahandust ning ei suuda kuidagi mõista, miks peremees võis olla nii vihane. Kas mäng ja laul on tõesti nii halb? Kuidas võib mõnda inimest „ära mängida”, nagu peremees öösel ütles?
Eevi arutlusi aitab omamoodi lahendada Ants, kui pärast keskhommikut lehmad väljuvad metsast.
„Kas öösi kuulsid?” küsib ta Eevilt paljuütlevas iseteadvuses.
„Kuulsin, aga miks peremees pahandas?”
„Noh, peremees ei salli ehalisi… Aga vaene vana ei tea pooli asjugi. Nagu aamen kirikus on igal neljapäeval aidas hoopis suuremad sündmused. Siis tullakse nii tasa kui kass, uksele koputaminegi on vaevalt aida peale kuulda… Ahhaa, vana, ah-haa…”
„Aga mis selles on nii paha?” küsib Eevi jälle.
„Va’ loll, seakarjus ikka seakarjus, aru pole sugugi targem kui nondel seal,” vastab poiss käega sigade poole näidates. Samas vilistab ta paljuütlevalt läbi hammaste, pöördub mõned korrad paremal kannal ringi ja sammub karja juurde tagasi.
Ants haavub alati väga ruttu. Eevi ei saa kunagi temaga pikemalt kõnelda. Ants arvab ennast juba täisinimeste hulka, kuigi need teda sugugi veel selleks ei pea. Täisinimesed kohtlevad Antsu umbes samuti, nagu tema kohtleb Eevit.
Uus probleem, mis nõuab lahendust, vangistab Eevi mõtteid. Kuidagi ei saa ta selle jälile, kuigi kuulab suure huviga kõiki suurte jutte. Paljudest juttudest ei saa ta lihtsalt aru, eriti salapärased muiged on talle täiesti mõistatuseks. Ta ei julge ka enam kelleltki küsida, kardab samuti suurte silmis enda lolliks pidamist. Ants näib kõike teadvat ja mõistvat. Küllap Antsul on palju parem…
6
Suve jooksul kuhjunud lahendamata elusaladused ei jäänud siiski kauaks hinge koormama. Kui karjalapsed jälle kogunesid lastekodusse, tõi igaüks kaasa oma esimese iseseisva elu kogemused. Üksikult ja salkades jutustatakse üksteise võidu suviseid muljeid ja elamusi. Igal on midagi uut ja teisest huvitavamat.
Hilda läheb tuleval suvel kindlasti sinna tagasi. Perenaine kutsunud ja Hilda juba lubanud. Hoopis lõbusam on karjas kui siin va’ igavate müüride vahel. Hilda saanud südamesõbraks karjatüdrukuga. Kõik saladused kõnelnud nad teineteisele. Karjatüdrukul olnud juba suuri saladusi. Hilda ei tohi neid ainult teistele avaldada…
Alli perenaine olnud hiiglakuri. Kord jäänud Alli magama ja lehmad lipsanud odrapõllule. Perenaine otsinud Alli üles ja andnud mitu korda kepiga üle selja. Allil olnud alati nälg, kõikidel teenijatel olnud nälg. Siis õpetanud teenijatüdruk Allit vana Maasikut lüpsma. Vana Maasik olnud vaikne lehm, lasknud nii hästi nisadest piima välja pigistada. Teenijatüdruk andnud Allile vana kilukarbi, ääred päris tasaseks pekstud, ja Alli lüpsnud alati sinna karpi. Tüdruk ise käinud ka vahel lehmi lüpsmas, temal olnud oma kopsik.
Manni ei taha küll enam karja minna. Peab nii vara tõusma ja kogu päeva jooksma. Palju parem on suvel olla kodus. Perenaine alati sõimanud teda kaisaks, üldse need inimesed ainult sõimelnud. Peremees peksnud mitu korda perenaist ja lapsi. Kõik saanud siis, kui peremees olnud marus. Tööd ei olevat peremees ise kunagi teinud, ainult kõndinud ja luuranud teisi. Peremees ka joonud tihti. Ei, Manni ei taha enam karja minna.
Kaarin tahab küll, Kaarin läheb kindlasti. Sead olnud küll koledad, kuid muidu elu olnud pööraselt lõbus.
Kaarin maganud teenijatüdrukuga ühes aidas, nüüd Kaarin teab nii palju suurte inimeste asju. Ja ratsutamise õppinud Kaarin selgeks, üldse on hobused Kaarini arvates toredad loomad. Peremees tõstnud teda paar korda isegi sadulasse, oi, tore! Kord ratsutanud nad karjapoisiga võidu, karjapoiss hakanud kihutama, Kaarini ruun visanud üle jala, ikka vunkadi-vunkadi. Kaarin kukkunud maha. Otse üle hobuse pea. Aga ei midagi, õlg saanud natuke haiget, muud ei midagi. Oma palga eest ostab Kaarin kindlasti ilusad riided ja lakknahast kingad… niisugused läikivad, päris kristallist kaelakivid ka. Nende Annal olnud säärased, ühelt laadalt ostetud, maksnud kaks krooni. Annal olnud peigmees ka, kõikidel suurtel tüdrukutel on peigmehed. Ja peigmehed käivad salaja, ainult öösiti. Kui on juba mees ja naine, siis enam ei käi salaja. Anna kõnelnud kõik oma saladused Kaarinile, sest muidu Kaarin ei tea ja lobiseb välja, et Annal on peigmees. See peigmees toonud Kaarinile tihti kompvekke, naabritalu perepoeg, jaa…
Kõiki suvel õpitud saladusi aga Kaarin siiski üldiselt ei seleta. Vaid Eevi kuuleb kõik. Nii hakkavad Eevil lahenema probleemid, mis suve jooksul kuhjunud painavaks koormaks. Suurte inimeste elu on küll imelik. Eevi vaimusilm hakkab nägema oma suviseid taluinimesi hoopis teise pilguga. Nad kõnnivad tema mälestuses nüüd hoopis teiste sammudega ja jutlevad hoopis teiste sõnadega. Kuidas ta nüüd taipab, miks Ants teda nimetas lolliks! Kuidas ta nüüd aimab, miks peremees ühel suveööl kärkis!! Aga ometi, kõik ei ole ju niisugused… Teatud protestitunne hakkab paisuma hinges, kui meenub oma ema.
„Tüdrukud ei taha kunagi lapsi,” kinnitab Kaarin kategooriliselt.
Eevi ei suuda enam üldist elu lahutada isiklikust. Tema enda ema probleem haarab kõik ta mõtted.
„Aga emad ometi armastavad oma lapsi,” vaidleb ta Kaariniga.
„Anna seletas, et ükski tüdruk ei taha last. Kui kogemata juhtub, pole midagi parata.”
Eevi sisetunne on äärmiselt haavunud Kaarini seletusest. Ta nagu kuuleb veel nüüdki ema hellitlevalt sosistavaid sõnu, tunneb ema tugevaid kallistusi. Kui paljudel üksildastel hetkedel on need Eevile olnud toeks ja rahustajaks. Et ema oleks kõike seda valetanud, ei, see ei ole tõsi, Kaarin ei tea kõike. Ta vaidleb edasi.
„Kas kõik emad, kelle lastel ei ole isa, on lihtsalt tüdrukud?”
„Muidugi, kõik on tüdrukud, kellel ei ole mehi.”
„Aga nendel on peigmehed, ise ju ütlesid…”
„Ega’s peigmehed ole mehed, need on salaja.”
„Aga