Kuni ema matuseni jäetakse laps kingsepa emanda hoole alla, siis peab saama tema uueks koduks Suuremõisa lastekodu. Teinud esialgsed korraldused, asuvad ametnikud valgele paberile märkima kadunud varandusetombu üksikesemeid. Isegi Eevi kooliraamatud kirjutatakse üles.
„Ei siin toas ole tuntud puudust,” sõnab Kaalep tööd lõpetades.
„Ega ole,” kinnitavad mõlemad naabernaised kui ühest suust, kuna kingsepaemand jätkab:
„Kadunuke tegi ise head tööd, kõik suured prouad õmblesid siin, ja siis veel kolmkümmend krooni iga kuu lapse isalt, mõtelge ise – kolmkümmend krooni, ega’s see ole naljaraha praegusel ajal.”
„Lapse isalt?” kordab ametnik küsivalt.
„Lapse isalt jah. Nagu aamen kirikus ilmus iga kuu kahekümne esimesel kuupäeval punase mütsiga mees ja tõi kadunukesele valge ümbriku.”
„Aga kust te teate, et selles ümbrikus oli raha, ja et see oli lapse isalt?” nõuab ametnik edasi.
„Noh, miks es teadnud, meil omavahel es olnud mingit saladust. Mitu korda nägin oma silmaga, kui kadunuke avas ümbriku ja võttis välja kolm sinist sedelit.”
„Jah, tõsi jah,” kinnitab töölisnaine ka omalt poolt, „ega’s ükski laps ole isata, ja kes muu siis raha saatis. Üks kõrge isand ta ikke oli.”
„Noh, kas teie teate ka, mis selle kõrge isanda nimi on? Asjad laheneksid meil palju lihtsamalt, isa võtaks lapse enda juurde ja kõik oleks korras, niikuinii on lastekodu sel aastal äärmiselt kuhjatud,” nõuab ametnik.
„Seda meie küll ei tea. Olime küll kadunukesega head sõbrad, küsisingi mitu korda, aga vaikis kui haud. Kord ütles vaid, et olevat kõikide pühakute nimel lubanud vaikida.”
„Jah, see on tõsi jah, minagi küsisin, aga ei midagi, vahel naeratas, vahel jäi kurvaks, aga rohkem jäi kurvaks,” kinnitab jälle töölisnaine.
„Aga ehk teab laps?” arutleb ametnik edasi.
Eevi kutsuti tuppa. Aralt jääb laps läve kõrvale seisma, kuni ametnik ta talutab akna alla toolile. Samale toolile, millel ta alati istus, kui tegi oma koolitööd või mängis või jälgis ema töötavate näppude väledust.
„Meie jääme üksi,” noogutab ametnik mõlemale naisele.
Naabrid toast lahkunud, valdab ametnikku tahe vaikida. Silmad nagu puhkavad hästi toidetud, puhtalt rõivastatud ja korrapäraste näojoontega tütarlapsel. See ei ole laps sellest harilikust kogust, kellega tal on tegemist peaaegu iga päev. Mingi imelik kurbus laskub mehe südamesse, mis paneb liikuma erilise tahtevoolu selle lapse kasuks kõik teha, mis vähegi võimalik. Mehe silmade ette kerkivad poiste ja tütarlaste kujud lastekodust. Need kõik on hoopis teisest maailmast. Ei, sinna ei peaks sattuma selline laps!
Kui ta alustab Eeviga juttu, üllatub ta isegi oma häälekõla pehmusest.
„Istu julgelt, laps, ma olen sulle küll võõras, kuid edaspidi tahan jääda sinu sõbraks. Olen hoolekandeosakonnast, see on asutus, mis valvab ja hoolitseb vaeste laste eest. Tulin siia, kuna sinu ema on surnud ja sul ei ole teist aitajat.”
Lapse silmi kipuvad vägisi pisarad. Suunurkades tõmbleb ja neelakud järgnevad üksteisele. Ametnik vaikib. Ka tema neelab alla soolast vedelikku, mis tilgub ninakoopast suhu. Nagu kaastundeavalduseks võtab ta põlvelt lapse käekese, seda mõned korrad silitades, siis jätkab jälle:
„Minu ülesanne on hoolitseda sinu edaspidise elu eest. Kuna sinu emal ei ole maha jäänud küllalt varandust sinu kasvatamiseks, peab sind oma hoole alla võtma linnavalitsuse hoolekandeosakond. Sa lähed lastekodusse, kus on juba ees palju teisi lapsi. Sinu ema järelejäänud varanduse hoiame alles kuni sinu täisealiseks saamiseni, siis saad selle jälle tagasi. Muidugi ei ole lastekodus olla nii hea, kui on kodus ema või ka ainult isa hoole al. Sinu ema ei ole kellelegi ütelnud, kes on sinu isa, ja meie ei tea, kelle poole pöörduda. Või on ema ütelnud sulle?”
Laps vaikib. Talle meenub kõik, mida ta oma südames ja peas on kandnud isaigatsust tundes. See on nii isiklik tunne, mis sunnib vaikima välise maailma ees. Ametnik jätkab:
„Ära karda, Eevike, ma soovin ainult head, mul on nii kahju sinust, ma tahaksin sind nii meeleldi aidata ja paremini aidata suudan ma sinu enese abiga. Kui leiame sinu isa ja ta on nõus võtma sind enese juurde, ei ole sul seal mitte halvem olla kui ema juures. Ütle, laps, ütle, kui sa tead!”
Laps vaikib veel, kuni viimaks vastab:
„Ei tea.”
„Sa ei tea, ema ei ole sulle siis kunagi kõnelnud isast?”
„On küll.”
„Noh nii, on küll, ma arvan ka. Ära midagi karda, ütle mulle kõik,” julgustab ametnik lapse juukseid paitades. Kuid laps vaikib jälle.
„Sa ikka kardad mind? Ära karda, mul on kodus just sinu pikkune tüdruk ja sinust väiksem poiss. Minu Elli on kaheksa-aastane. Kui vana oled sina? Ah nii, kah kaheksa, noh, vaata, siis oleme ju hoopis lähedased.”
Tõepoolest nõksatab midagi Eevi hinges. Tema ees seisab üks isa, üks temavanuse tütarlapse isa. Lapse silmad tõusevad ametniku omadeni ja tabavad seal sooja, sõbraliku pilgu. Nagu midagi omast voolab Eevi tundesse, ja kui ametnik veel kord teda manitseb asja seletama, ei tunne ta enam vastupanu. Ta seletab kõik, mis ema surivoodil avaldas, veel rohkemgi, kõik varemadki kõnelused emaga isa üle seletab ta ametnikule.
Eevi lõpetades jääb ametnik sügavasse mõttesse. Küünarnukk põlvel, pea käe najal, nii ta istub, silmad suletud.
Siis tõuseb pea otsustava tõukega püsti ja Eevile vaatavad alla sõbralikult naeratavad silmad.
„Tead, laps, meie teeme midagi. Sa tead, mis on ajaleht, jah, muidugi, sa oled ju koolilaps. Sa oled ehk märganud, et inimeste surma puhul järelejääjad avaldavad leinateate. Meie avaldame ka, õieti sina avaldad.
Võtame kohe paberi ning koostame teksti. Eks, Eevi, sa oled nõus?”
„Jaa,” nõustub laps hea onu ettepanekuga, kes on võitnud juba kindla pinna tema usalduses. Tekst koostatakse järgmiselt:
Kuulutus ilmub järgmise päeva lehes. Kuni matuseni käib ametnik Kaalep mitu korda päevas Eevit vaatamas. Ta näib midagi ootavat. Isegi pärast matuseid jätab ta lapse veel üheks nädalaks kingsepa perekonda. Ta näib ikka veel ootavat.
Siis määratakse kindlaks Eevi ärasõidupäev. See juhtub olema tuuline ja vihmane sügisene pühapäev. Väike kompsuke parema käe otsas, pahem aitaja onu soojas pihus, nii astub ta oma esimesed sammud vastu kujutlematule tulevikule. Kui rong ähkides ja puhkides väljub jaamast, mille perroonile jääb maha usalduse võitnud hea onu, pigistab midagi nii lämmatavalt kurgus. Ema jääb kaugele musta mulla alla; kodu, see on tuba, milles alati istus ja töötas emake, milles oli nii armas olla, sinna ei saa enam kunagi tagasi… Ümberringi istuvad kõik võõrad inimesed, mõni nendest vahib omaette kaugusse, mõni vestleb teisega, mõni naeratabki, kuid kõik enesele. Tema on võõras kõikidele. Eevi alateadvusse vajub märk: sul ei ole enam kellelegi nutta.
2
Maanteelt kõrvale pöördudes tähendab hobusejuht, piitsavarrega otsesuunas sihtides:
„Seal see meie loss ongi.”
Eevi vaatepiirkonda kerkivad suured puud, mille vahelt valendavad hallid majakatused. Kui nad lähemale sõidavad, paistavad juba hoonedki. Neid on kohe mitu. Eevi ei suudagi kõiki lugeda, sest mõned jäävad vahetevahel teiste varju, vahetevahel tulevad jälle nähtavale. Kõige suurem hoone, tõepoolest nagu piltidel nähtud loss, hakkab paistma alles siis, kui ollakse juba päris lähedal. Lossi taga valendab vesi, vist jõgi.
Siis enam ei näe Eevi midagi ümbrusest, sest esimesest majakesest tormavad välja poisid, suure kisaga tee poole joostes.
„Uus tuleb, uus tuleb…”
Varsti