tegema või hambaid pesema –, siis läheks kõik allamäge.
Mõned naised väidavad, et nad ei julge lapsi isa hoolde jätta, sest nad on «täiesti kindlad», et mees ei viitsi lastele korralikku õhtusööki teha, ei pane neid õigel ajal magama või ei kontrolli, kas neil on koolitöö tehtud. Teised jälle ei usu, et abikaasa suudaks korraldada mõnd meeldejäävat õhtut kodust väljas või teha head kaupa näiteks autot ostes. Mind ajab naerma, kui need naised mulle sedalaadi muredest räägivad, sest ma mäletan, et mõtlesin mõnda aega tagasi täpselt samamoodi. Nüüd üritan neid eksiarvamusi ümber lükata ja küsin nende käest: «Kas te arvate, et ta laseks siis lastel näljas olla? Kas te arvate, et väikebussi ostmine viiks teid pankrotti?»
Ja kui irratsionaalselt see ka ei kõlaks, on nende vastus sellistele küsimustele lühike jah .
Naised tunnevad kontrollivajadust, sest nad kardavad, et kui nad kõike ise ära ei korralda, siis jäävad nende vajadused rahuldamata.
Võimalik, et teie abikaasa ongi hoolimatu või saamatu, aga seni, kuni te pole talle mingi ajavahemiku jooksul täielikku usaldust andnud, ei tea te seda kindlalt. Võimalik, et ta on suurepärane mees, kes kulutab suurema osa ajast enda kaitsmiseks teie kriitika eest. Kuni te ei lõpeta püüdlusi abikaasa elu juhtida, ei saagi te kunagi teada, kuidas tegelikult abielu koos temaga oleks. Ma ei ütle , et teie olete oma abikaasa vigades süüdi. Teie abikaasa vastutab alati oma tegude eest ikka ise. Kui ta on halb isa või kui ta ei hooli oma perekonnast, siis ei ole see naise süü. Ja samas, kui te näägutate, solvate, kritiseerite või olete tema vastu lugupidamatu, siis te hävitate ka tema usalduse, mõtlemisvõime ja suutlikkuse, nii emotsionaalses kui majanduslikus mõttes.
Ma ei lakanud hirmu tundmast, aga ma ei lase enam hirmul ennast kontrollida. Ma võtan hirmu kui üht osa elust, eriti hirmu muutuste ees, hirmu tundmatuse ees, ja ma liigun edasi hoolimata pekslevast südamest, mis ütleb: pöördu tagasi, pöördu tagasi, sa sured, kui liiga kaugele lähed.
Minu hirmud, mille all ma kannatasin, olid nii suured, et mul oli väga raske oma abikaasaga niinimetatud kontrollivabale kohtamisele minna. Terapeut soovitas mul katsetada seda abikaasa usaldamise kontseptsiooni ja ma olin nõus minema kohtamisele, kus kõik otsustab tema – ainult sellel ühel õhtul. Selle kohtamise puhul ütleb hoopis tema mulle, mida selga panna ja mis kell ma pean valmis olema. Sel õhtul juhib tema autot, valib restorani, tellib mulle söögi, maksab arve ja planeerib ka järgnevad üritused selleks õhtuks. See annaks mulle omakorda võimaluse lõõgastuda ja harjutada tema usaldamist, lastes tal vahelduseks vastutav olla.
See pidi ka tõestama mulle, et vaatamata mu ülimuslikule mina-teen-nagunii-kõike-paremini-kompleksile annab abikaasa mulle tõesti kõik, mida ma vajan ja soovin kuni selleni, et ta tellib mulle õhtusöögiks mu lemmikroa. Nõustumine selle harjutusega tähendas, et ma olen tahtlikult haavatav – seisund, mida ma tavaliselt alati väldin, maksku mis maksab.
Kui mu terapeut selle ülesande mulle andis, siis ta teadis ilmselt, et mul on tõsiselt raske lasta sellele kõigel omasoodu kulgeda. Ta mõistis, et mul on raske kas või üheks õhtukski oma käsutamisharjumusest lahti öelda ja et ma ei suuda seal lihtsalt oma hirmude küüsis istuda.
Mul läks see katse väga halvasti – selleks ajaks, kui me maja juurest välja tagurdasime, arvasin ma juba ära, kuhu John mind viib, ja ma ütlesin talle, kustkaudu sinna kõige otsem on sõita. Restorani juures ütlesin ma talle, kuhu parkida, ja ma nihelesin ärevalt oma toolil, kui ta tellis mulle toitu, mille kohta ma olin juba igaks juhuks kavalalt maininud, et see on väga isuäratav.
Teenindus oli sel õhtul kohutav. Me pidime liiga kaua oma toitu ootama ja ettekandja ignoreeris meid. Ma teatasin abikaasale, et tahan juhatajaga rääkida ja nõuan temalt, et me ei peaks selle toidu eest maksma, kuna me pidime nii jube kaua seda ootama. John kinnitas mulle, et meil pole kusagile kiiret ja et tema maksab hea meelega selle toidu eest siiski ära. Ta ütles, et naudib seda võimalust minuga koos olla ja rääkida!
Ma olin hirmuärevusest endast väljas. Kui me viimaks restoranist lahkusime, palusin, et ta mu koju viiks (selle asemel et kinno minna, nagu temal plaanis oli), sest ma olin nii õnnetu. Aga mida ma nii kohutavalt kartsin, kui ma oma mehega õhtut veedan? See oli täiesti jabur!
Mind ei ähvardanud mitte kordagi õhtu jooksul oht millestki ilma jääda, haiget saada, tunda piinlikkust või igavust, või isegi mitte oht, et ma pean sööma midagi, mis mulle ei maitse. Aga kui te oleks näinud, kuidas ma käitusin, oleksite te arvanud, et ma pean üle miinivälja kõndima. Mu hirm oli nii suur.
Tegelikult ei olnud mu kabuhirm kuidagi seotud temaga. Ma olin koos mehega, kes mind hästi tunneb ja kes tahab, et ma oleksin õnnelik. Tegelikult oli mul kontrollivajadus tugevalt sees ammu enne seda, kui ma temaga üldse tuttavaks sain.
Kui ma olin ise olukorra peremees, isegi kui see oli ebameeldiv, andis see mulle selles ettearvamatus maailmas mingisuguse kindlus- ja turvatunde. Kui ma püüdsin oma ebameeldivast käitumisest loobuda, siis õppisin ma lõpuks oma kontrollivajaduse ilmnemisel sügavamalt põhjust otsima ja ma ütlesin lihtsalt, et mul on hirm. Kahjuks oli see mu suhte parandamisel ja läheduse taastamisel õige väike samm. Kuid sellest ainuüksi polnud mingit abi, kuni ma avastasin oma «usalduselihased» ja hakkasin neid treenima – alles siis õnnestus mul luua selline suhe, nagu ma olin alati tahtnud.
Kui Amy mulle oma abikaasast rääkis, siis ta seletas, et tal on oma mehe kontrollimiseks alati ka teatud põhjus. Näiteks see põhjus, et tema mees ei tohi oma terviseprobleemide tõttu punast liha eriti süüa. Või kui mees valib linnasõiduks näiteks just selle, mitte teise tee, siis säästab see aega ja närve. Ja põhjus, miks ta peaks kardinad üles panema just nii, nagu tema naine ütleb, on see, et siis saab kiiremini.
Tegelik «põhjus», miks Amy ei suuda abikaasa kontrollimist lõpetada, on see, et ta ei julge silmapilgukski kontrollist loobuda, kuna kardab kaotada midagi, mis on talle kallis. Antud juhul kardab ta kaotada abikaasa tema südamehaiguse tõttu või seda, et ta peab nii kaua ootama, kui tema mees ei tea kiiremat teed töölesõiduks või tõhusamat viisi, kuidas kodu remontida. Nagu enamik kontrollivaid inimesi, on ka Amy väga taibukas ja tal on tohutu ideedepagas selle kohta, mida ja kuidas peab tegema.
Kui Amy ütleb oma abikaasale, kuidas kõike teha, saab ta näilise kindlustunde, aga ta annab koos sellega ka märku, et ta ei usalda oma meest.
Selleks et edasi areneda, peab suhe läbi tegema mitu lõppu.
Kontrollimisviise on palju ja ma olen tõenäoliselt neid kõiki ka kasutanud.
Selleks et näidata, kui kontrolliv ma võin olla, rääkis mees mulle aastaid tagasi loo ühest abielupaarist, keda ta oli juuksurijärjekorras jälginud. Samal ajal kui juuksur üritas mehe juukseid lõigates oma parima anda, seisis naine kõrval ja andis talle täpseid juhiseid. «Tagant mitte liiga lühikeseks,» ütles ta juuksurile, «ja vaadake, et pealaelt turri ei jääks!»
Järjekorras ootas päris mitu meest ja kui juuksur lõpetas ning abielupaar lahkus, hingasid kõik kergendatult. Minu abikaasa oli järgmine ja ta ütles tooli istudes juuksurile: «Minu naine ei saanud täna tulla, te peate ise hakkama saama.»
Kuigi ma tundsin ennast selles loos ära, ei suutnud ma ikka muuta oma seitset vastikut harjumust. Ma ei suutnud hoiduda:
1) oma abikaasa nimel rääkimast ja tema eest otsustamast. Ma kinnitasin endale, et see, mis ma teen, on väga hea, sest muidu kukuks ta omadega täiesti läbi. Mõnikord suutsin ma küll hoiduda teda kritiseerimast, aga
2) ma saatsin oma abikaasa poole väga hukkamõistva pilgu. Mulle näis see vähem silmatorkav, aga talle mitte. Kui ma püüdsin teda «niisuguse pilguga» mitte vaadata, siis:
3) hakkasin ma küsima pealtnäha süütuid küsimusi, mis väljendasid ikkagi mu hukkamõistu (nt «Kas sa paned selle selga või?»). Ma:
4) püüdsin abikaasale selgitada, mida mina tema olukorras teeksin, ja lootsin, et ta teeb seda, mida mina vajalikuks