poest toonud, ja kõike seda tehes lootsin ma asjata, et ta muudab oma käitumist.
Ükski nendest taktikatest ei andnud mulle igatsetud lähedust. Need hoopis pahandasid mu abikaasat. Tundus, et John justkui ootab alati, et mina ütlen, mida me peame tegema, ja tegi seda siis vastumeelselt. Võib-olla olekski mõnikord asjad nii ära tehtud, nagu mina tahtsin, aga nüüd sõltus John minust. Ma olin ära kurnatud ja tundsin üksindust, kuna ma pidin kõik ise ära tegema.
Kui teie abikaasa ei ütle, millist soengut ta tahab või ei pööra üldse tähelepanu teele, kui ta sõidab, siis võib põhjuseks olla see, et ta ootab alati teie märkusi selle kohta. Kui te tõttate talle kogu aeg appi ja ütlete, mida teha, sest teie meelest ei suuda ta seda ise välja mõelda, siis te tekitate olukorra, kus ta sõidab lihtsalt sihitult ringi, kui te ei ütle, kuhu tuleb minna. Ja kui see pole veel juhtunud, siis kaotab ta varsti huvi ise tegemise vastu, sest ta teab, et tema kark – naine – on alati käepärast.
Te võite vastu vaielda ja öelda, et see on kahe otsaga asi. Te võite öelda, nagu mina varem ütlesin, et kui ta poleks nii vastik ja laisk, siis te ei utsitaks teda tagant ega «aitaks».
Võib-olla peaks teie meelest keegi ka meestele raamatu kirjutama, et neile selgeks teha, kuidas nad saaksid vastutustundlikumad abikaasad olla.
Võib-olla peakski.
Aga te ei saa sundida oma abikaasat seda lugema või selle järgi tegutsema. Te saate seega oma abielu parandada ainult oma käitumist muutes. Mulle tuletatakse vahel meelde nn meelekindluse palvet:
Jumal, anna mulle meelekindlust aktsepteerida seda, mida ma ei saa muuta (näiteks oma abikaasat), julgust muuta seda, mida ma saan muuta (näiteks ennast), ja tarkust neid eristada (näiteks teda ja ennast).
Mees andis oma naisele juba varakult teada, kes neist boss on. Ta vaatas naisele otse silma ja ütles selgesõnaliselt: «Sina oled boss.»
Kontrollist loobumist raskendab kõige enam asjaolu, et me ei tea alati ise, millal me kontrollime.
Kontrolli kõige ohtlikum ja salakavalam vorm on see, kui te annate abikaasale mõista, kui vähe te tema ideid hindate. Kui te abikaasa ideid maha laidate, siis annate talle teada oma usaldamatusest. Usalduseta pole aga lähedust. Üks võimalus kontrollist loobumiseks on seega austada oma abikaasa mõtteid.
Ta võib öelda midagi, mis kõlab tõesti rumalalt. Aga ta on inimene ja ta väärib seda, et tal oleks võimalus asjadest mõelda, hullumeelseid skeeme välja haududa ja teha ka vigu, täpselt nagu teiegi. Me kõik vajame, et meil oleks vaba voli kuuldavale tuua seda, millest me parasjagu mõtleme. Nii et esimene samm abikaasa mõtteviisi austamise poole on lasta tal valjult mõelda, ilma et te teda kritiseeriks, tema üle naeraks, tema ideid maha teeks või teda solvaks.
Öelge parem sõbralikult ja nii siiralt, kui vähegi suudate: «Kui sa nii arvad», kui ta teile oma mõtetest räägib. Kui tal tuleb näiteks hullumeelne mõte töökohta vahetada ja teie süda hakkab selle peale hirmunult sees taguma, siis öelge lihtsalt: «Kui sa nii arvad». Kui ta arvab, et lapsed peaksid suusatama õppima, aga teile tundub see ohtlik, siis öelge ikkagi: «Kuidas arvad». Kui ta teeb ettepaneku, et te peaks kahekesi välja õhtust sööma minema, aga teie arvates peaks te kokkuhoiu mõttes kodus sööma, siis öelge ka: «Kuidas arvad.»
Isegi kui teie meelest on see, mis ta suust välja ajab, täielik hullumeelsus, kinnitage talle oma vastusega, et te siiski austate tema arvamust. Harjutage omaette olles seda lauset: «Kui sa nii arvad», muidu on neid sõnu raske öelda, kui vajadus tekib. Olen kuulnud ka igasuguseid teisi variante sellest lausest, näiteks «Kuidas tahad», «Mida sa ise arvad?», «Otsusta ise», kuid ükski neist ei näita nii hästi usaldust tema mõtteviisi vastu ja tervet suhtumist tema probleemidesse kui lause: «Kui sa nii arvad.»
Loomulikult tähendab see väljend, et te oletegi nõus sellega, mida ta arvab – mis omakorda tähendab seda, et te nõustutegi lõpuni välja väga paljude asjadega, millega te poleks varem nõustunud. See pole üldse nii ohtlik, nagu see kõlab – tegelikult teete te ainult seda, et lasete oma mehel olla tema ise.
Mõnikord saavad teie abikaasa ideed teoks ja mõnikord ei saa. Aga kui te usaldate teda ja austate tema mõtteviisi, selle asemel et püüda tegelikku tulemust enda kontrolli all hoida, siis ma garanteerin, et olete teinud ühe suure sammu läheduse suurendamise poole oma abikaasaga. Võib-olla kaotab ta mõne tehinguga raha. Võib-olla jääte te tema pärast hiljaks. Ja võib-olla kukuvadki lapsed oma põlved katki. Ta võib kõik pea peale pöörata või tööst ilma jääda või jätta arved maksmata, nii et teie vesi keeratakse kinni…
Aga ükski neist olukordadest pole püsiv, ükski neist pole eluohtlik ja need kõik kuuluvad inimeseks olemise juurde. Muidugi võivad sellised situatsioonid teie abielus pingeid tekitada, aga sugugi mitte ilmtingimata. Teie võimuses on valida, kas te tülitsete mingi asja pärast päevade kaupa või naerate selle üle aastaid.
Paljud meist hellitavad pettekujutlust, et kui meie jaoks ebameeldivad mõtted ja ideed otsekohe maha suruda, siis need surevadki ega teostu kunagi koos oma kõikide ebameeldivate tagajärgedega. Kui me ütleme oma abikaasale, et tema töökoha vahetamise mõte pole hea, siis me usume, et ei pea taluma sellega kaasnevat majanduslikku ebakindlust. Kui me lükkame tagasi abikaasa idee lapsed suusatama õpetada, siis arvame, et ei pea laste pärast muretsema. Kui anname näoilmega oma torutöid tegevale abikaasale mõista, et meie arvates ei saa ta sellega hakkama, siis ei pea me enam nägema tema kannatusi ja kuulama tema vandumist.
Probleem on selles, et kui te oma abikaasa ideid hukka mõistate, siis tapate tema vaimu. Kui te ei pea lugu oma abikaasa mõtteviisist, siis tunneb ta ennast äratõugatuna. Te ei jäta talle muud valikut kui uskuda, et te teate juba ise, kuidas on kõige parem, ja et teil on täielik vetoõigus. Te annate talle teada, kelle käes võim on – teie käes. Tema mõtleb lihtsalt: «Milleks endale tüli teha?» Ja teie olete nii väsinud sellest vastutusekoormast, mis teie õlul lasub.
Seda nõiaringi saab katkestada. Kui te reageerite oma abikaasa ideedele usaldusega, tunneb ta suuremat vastutust. Kui ta ütleb, et parandab torud ise ära, ja teie ütlete: «Kui sa nii arvad,» tunneb ta oma õlul ülesande kogu raskust ja võib-olla isegi veidi hirmu. Ja enne kui ta otsustab, mõtleb ta tõsiselt järele, kas ta ikka tahab seda enda peale võtta.
Püüa tahta seda, mis sul on, mitte kulutada oma jõudu, püüdes saada seda, mida sa veel ja veel tahad.
«Aga mida ikkagi teha, kui mees teeb või ütleb midagi tõeliselt rumalat?»
«Aga kui ma ei ole temaga tõesti üldse nõus?»
«Aga kui ma tean kindlalt, et mul on õigus ja tema eksib?»
Kui te olete samasugune naine nagu mina, siis te arvate ilmselt, et võite nendes olukordades erandi teha ja kontrollima hakata.
Ei või. Need ongi hetked, mil te peate just eriti alistuma.
Kui te tunnete meeleheitlikku vajadust oma abikaasat kontrollida, siis mõelge oma valikute peale: te kas hoiate keele hammaste taga ja säilitate üksmeele või te kritiseerite teda ja loote sellega pahameele ja vastuseisu õhkkonna. Piisab esimestest kriitilistest märkustest, ja abikaasa distantseerub teist. Teie vastuseis kindlasti vihastab teda ja põhjustab suure eraldumise. Kui te olete üleolev (ja kui te ütlete oma abikaasale, mida ta tegema peaks, olete alati üleolev), siis peate pärast välja kannatama, et ta ennast eemale hoiab ja mossitab. Kui te olete lihtsalt vait, hingate sügavalt sisse-välja ja tuletate endale meelde, et ka see läheb mööda, siis on kindel, et teie stressi põhjuseks pole vähemalt abieluprobleemid. Milline kergendus!
Kui abikaasa käitumine teid kuidagi kohutab, pidage meeles, et abiellusite võimeka, ustava, tööka ja usaldusväärse mehega. Kui miski lähebki teie abikaasa otsuse tõttu viltu, siis pidage meeles, et ta õpib sellest. Järgmine kord investeerib ta näiteks ettevaatlikumalt või laseb lastel põlvekaitsed peale panna või palkab kodutöödeks oskustöölise. Kui te tema vigadest suurt numbrit ei tee, näitab