näib, et Dusky lahe ääres elab vaid kolm perekonda.
Keskpäeval jätsime mõlema pärismaalasega hüvasti ja jätkasime tutvumist lahe põhjarannikuga. Pimedus tabas meid siis, kui olime oma marsruudi peaaegu lõpetanud. Kell 8 õhtul pöördusime laevale tagasi.
Laeval räägiti mulle, et meie pärismaalasest külaline oli viibinud laeva pardal veel tükk aega. Ta oli madrustelt teada saanud, et sinna kohta, kus oli toimunud meie esimene kohtumine, olin ma maha jätnud veidi kalu, ning oli neile järele läinud. Pärast seda ei näinud me enam ei pärismaalast ennast ega tema peret. See imestas meid väga, sest pärast iga kohtumist meiega oli ta alati midagi saanud. Nii oli ta saanud 9-10 kirvest, ligi 40 suurt naela ja mitmesuguseid muid asju.
Olles kõige selle omanik, muutus meie pärismaalase perekond kahtlemata rikkaimaks perekonnaks saarel. Ainuüksi kirveid oli neil rohkem kui kõigil teistel elanikel kokku.
Kolmapäeval, 21. aprillil. Pärast keskpäeva sõitsin rühma madrustega saarte juurde hülgeid küttima. Kõrge murdlainetuse tõttu saime randuda ainult ühes kohas, kus tapsime 10 hüljest. Neid loomi me kasutame kolmeks otstarbeks: nahad lähevad riietuseks, rasv valgustuseks ja liha toiduks. Hülge sisikond sarnaneb sea omaga, liha aga jääb maitselt mõnevõrra maha loomalihast.
Reedel, 23. aprillil. Hommikul sõitsid Pickersgill ja Gilbert koos kahe madrusega Joalahe lõunarannale, kus nad kavatsesid tõusta ühele mäetipule. Nad jõudsid sinna kell 2 päeval ja teatasid sellest meile lõkke süütamisega.
Õhtul pöördus Pickersgill koos kaaslastega laevale tagasi. Ta teatas mulle, et mäelt oli ta näinud saare sisemaa suunas vaid lumega kaetud järskude kaljurüngaste ahelikke, mida lõikavad läbi orud või täpsemalt sügavad kuristikud.
Laupäeval, 24. aprillil. Viisin Hanelahe rannale viis meie laeval allesjäänud hane. Ma ei kahelnud, et selles tühjas Uus-Meremaa nurgas ei hävita neid inimkäsi. Aja jooksul annavad need haned rikkaliku järelkasvu ja nende järeltulijad rikastavad saare linnuriiki. Kogu päeva küttisime Hanelahes ja selle ümbruses ning pöördusime laevale tagasi alles kell 10 õhtul. Üks minu kaaslasi laskis maha valge haigru, kes sarnanes peensuseni Pennanti poolt «Briti zooloogias» kirjeldatud haigrutega.
Kaheksa päeva ühtejärge püsis ilus ilm. Uus-Meremaal on säärane ilm sellel aastaajal väga haruldane. Meile võimaldas ta varustada end veega, tihtida laeva ja valmistada kõik ette ärasõiduks.
25. kuupäeva õhtul algas vihmasadu, mis kestis järgmise päeva lõunani.
Teisipäeval, 27. aprillil. Ilm oli pilvine, aeg-ajalt sadas vihma. Sõitsin koos Pickersgilli ja Forsteritega ühte lahe rannikusse lõikuvasse kääru. Selle kääru olin avastanud 20. aprillil tagasiteel piki lahe põhjarannikut tehtud retkel, mille eesmärgiks oli merest kõige kaugemal asetsevate laheosade uurimine. Pärast umbes kahe liigi pikkust sõitu tegin kindlaks, et lahe käär ühineb merega. See läbikäik on soodsam kui see, mille kaudu olime lahte sisse sõitnud. Tagasiteel küttisime edukalt ja lasksime mööda sõites maha 44 lindu.
Kolmapäeval, 28. aprillil. Tõime telgid ja kogu varustuse pardale. Tegin korralduse külvata köögivilju. Madrused põletasid mõnes kohas rohu ära, kaevasid maad ja külvasid seemned mulda. Pinnas ei tõotanud küll head saaki, kuid paremat maatükki ma ei leidnud. Nüüd ootasin vaid pärituult, et läbi minu poolt avastatud väina merele purjetada.
Neljapäeval, 29. aprillil. Kell 2 päeval käskisin ankru hiivata. Kerge edelatuulega suundusin lahe sisemusse ja edasi uue läbikäigu poole. Kuid Indiaanlaste saare idatipu ja Pika saare läänetipu vahel, 6 miili minu poolt avastatud väina sissekäigust läänes, tabas meid tuulevaikus. Tuli heita ankur Pikast saarest põhja pool 43 sülla sügavuses vees.
Reedel, 30. aprillil. Hommikul hiivasime ankru. Kogu päeva jooksul liikusime läänetuulega edasi vaevalt 5 miili.
Laupäeval, 1. mail.Kogu päeva võitlesime hoovusega, mis kandis meid läände. Olime sunnitud ankrusse heitma Pika saare põhjarannikul väikeses 19 sülla sügavuses abajas. Saare rannal leidsime kaks alles äsja mahajäetud onni ja nende läheduses hiiglasuuri koldeid, mis sarnanesid Seltsisaartel leiduvate kolletega.
Teisipäeval, 4. mail. Selles abajas pidasid tuulevaikus ja lakkamatu vihm meid kinni kuni tänaseni. Õhtul hiivasime ankru ja jõudsime kerge pärituulega edelast väina suudmesse. Kuid tuul vaibus varsti ja me pidime jälle ankrusse jääma liivaranna läheduses 30 sülla sügavuses vees. Ankrupaigaks oli see koht väga ebasobiv.
Kolmapäeval, 5. mail. Öösel sadas vihma ja lund, millega kaasnes tugev puhanguline tuul, aeg-ajalt müristas.
Päeva saabudes nägime, et mäed ja künkad on kaetud lumega. Kell 2 päeval puhus kerge lõunaedelatuul ja seda kasutades jõudsime sõudepaatide abiga väina vetesse, et sobivamasse kohta ankrusse jääda. Kell 8 õhtul heitsime ankru 60 sülla sügavuses vees väikese maaninaga lainetuse eest kaitstud kohas.
Neljapäeval, 6. mail. Hommikul saatsin Pickersgilli ja mõlemad Forsterid uurima lahe teist, itta pöörduvat kääru. Ise aga jäin laevale.
Käskisin tekkidevahelistest ruumidest välja tuua kõik asjad ning neid hoolikalt tuulutada ja puhastada. Selliseid abinõusid ei tohl kunagi alahinnata, eriti niiskes kliimas.
Öösel järgnes selgele ilmale torm. Puhanguline loodetuul ja vihm sundisid meid kõvenduseks sisse panema veel ühe ankru ja koristama osa purjesid.
Halb ilm püsis ka järgmisel päeval.
Teisipäeval, 8. mail. Mr. Pickersgill vaatas läbi kääru, mis kulges väina rannikult itta. Ise aga pühendasin kogu selle vihmase päeva väina ranniku uurimiseks selle koha lähedal, kus see merega ühineb. Lasksime maha 36 lindu, kuid saime läbimärjaks. 11. mai hommikul hiivasime ankru viimasest ankrupaigast. Keskpäeval sõitis laev kagutuulega lahest välja avamerele. Hetkel, mil väljusime merele, oli meie asukoht 45°34'30" l. – l.
Viies peatükk
DUSKY LAHTE VIIVATE VÄINADE KIRJELDUS.
ANDMEID LAHEGA PIIRNEVA TERRITOORIUMI, SELLE ASUKATE JA VAATAMISVÄÄRSUSTE KOHTA
Niipalju kui minul teada, on Uus-Meremaal vähe kohti, kus leidub nii ohtrasti meresõitjatele vajalikke varusid kui Dusky lahes. Seepärast arvan, et selle lahe ja tema ranniku lühike kirjeldus on kasulik meremeestele ning huvitav lugejatele.
Kuigi see territoorium asetseb praegu maailma kaubateedest kaugel, on siiski raske öelda, missugust osa hakkavad aja jooksul etendama meie ajal avastatud maad.
Lugeja juba teab, et lahte viib kaks väina. Lõunaväin asetseb 45°48' Lääneneeme ja Viie Sõrme (Five Fingers’i) neeme vahel; viimane on saanud oma nime sellest, et tema rannikul ulatuvad veest välja kivid, mis paiknevad laialisirutatud sõrmede taoliselt. Seda viimast neeme on kerge ära tunda veel seetõttu, et ta eraldub tunduvalt ranna üldisel taustal: juba kaugelt paistab silma kitsas ühetasane madalavõitu põhjast lõunasse kulgev poolsaar, mis on üleni kaetud tiheda metsaga.
Selle väina kaudu on hõlpus lahte sisse sõita, sest kõik ohtlikud kohad on siin selgesti eraldatavad ja nendega kohtumist saab kerge vaevaga vältida. Kuigi lahe rand ei ole väinaga piirnevas osas alati ligipääsetav, on kaugemal rohkesti ankrupaigaks kõlblikke kohti.
Põhjaväin asetseb 45°28' l. – l., 5 liigi Viie Sõrme neemest põhja pool. See väin ei ole nii märgatav kui Lõunaväin, aga sellegi väina leidmine ei ole raske, kui vaid silmas pidada, et rand tema suudmes on madalam kui Viie Sõrme neemest põhja pool asetsev rannalõik. Pealegi paikneb väina sissekäigul saarterühm, mille kõige läänepoolsem saar on teistest kõrgem. Ma nimetasin selle saare Lainemurdjaks, sest ta kaitseb Põhjaväina merelt tuleva lainetuse eest, mis näiteks Lõunaväinas on väga tugev. Parim ankrupaik Põhjaväinas asetseb tema suudme läheduses; üsna häid kohti leidub ka kagurannikul paiknevate saarte taga väikestes lahtedes.
Kogu Tavai-Punamu saare edelaosa on väga mägine. Saared ja rand on kaetud paksu metsaga; edasi sisemaa poole avanevad pilgule hiiglakõrged mäetipud. Kõikjal kerkivad gigantsed kaljurünkad, mis on