kvaliteediga metsa nagu Dusky lahe ääres olen näinud ainult Thamesi jõe kallastel. Kõige sagedamini esineb nii siin kui ka seal puu, mis sarnaneb ameerika kuusega. Nende puude kõrgus ulatub kuni 60, 80 ja isegi 100 jalani, suuremate ümbermõõt aga on 8-10 jalga. Seega võib ühest sellisest puust vabalt teha grootmasti viiekümne kahuriga laeva jaoks.
Dusky lahe ääres nagu mujalgi Uus-Meremaa osades on palju aromaatseid puid ja põõsaid, peamiselt mirdilisi, kuid ma ei leidnud ühtegi puud, mis oleks andnud söödavat vilja.
Sageli põimuvad ümber puutüvede liaanid ja siis on metsatihnikust raske läbi tungida. Liaanide pikkus küünib sageli 50-60 süllani. Maapind on metsades kõikjal tumeda värvusega ja kohati soine. Enamikus koosneb muld kõdunenud taimede osadest. Pinnas on niivõrd kobe, et ta puude juuri nõrgalt kinni hoiab. Sellega ongi seletatav tohutu hulk tuulemurdu isegi kõige tihedamates metsaosades. Harilikult on puudevahelised alad kaetud mitut liiki sammalde ja sõnajalgadega. Rohttaimi on vähe, välja arvatud lina või kanep ja mõningad muud liigid, ning needki olemasolevad peale vesikressi ja selleri teisendi on söömiseks täiesti kõlbmatud. Seevastu on lahe veed harukordselt rikkad. Siin leidub Euroopas täiesti tundmatuid kalaliike; on kalu, kes sarnanevad Uus-Meremaa põhjarannikul püütavate kaladega, kuid on maitsvamad. Viimaste hulgas tuleb esile tõsta kalakest, keda me nimetasime «kapsakalaks». Sellega ei ole nii suuruselt ega maitselt võrreldav ükski neist kaladest, keda me tarvitasime toiduks purjetamise ajal lõunameredel. Rohkesti on lahe rannikul koorikloomi.
Suurematest loomadest kohtasime siin ainult hüljest. Lahe suudmes olevatel saartel ja rannikul nägime korduvalt terveid hülgekarju.
Tegime kindlaks, et siin elab viit liiki parte, kusjuures mõningaid neist nägime esmakordselt.
Kõige suurema liigi esindajad on muskuspardi suurused ning paistavad silma ebatavaliselt kauni ja ereda sulestikuga. Me kutsusime neid «maalitud» partideks. Isa- ja emalindudel on tiibadel valged tähnid. Emalinnul on pea ja kael valged.
Teist liiki pardid on pruunid. Nende tiivasuled on rohelise läikega. Nad on hariliku inglise kodupardi suurused.
Kolmandat liiki pardid on hallikassinised; me nimetasime neid «vilistavateks» partideks, sest nad karjuvad lendamisel läbilõikavalt, mis meenutab mõnevõrra vilistamist. Nende silmapaistvaks iseärasuseks on pehmetipuline nokk.
Lahe siseosas sattusime õige harva väikestele hallidele partidele, kelle seljasuled olid kõhusulgedest tumedamad. Isalindudel ehib pead punane hari, saba kaunistuseks on kimp valgeid sulgi, nokk ja jalad aga on tinahallid.
Lõpuks viimane, viies pardiliik, kuhu kuuluvad isendid sarnanevad Inglismaal sageli esinevate väikeste metspartidega.
Teisi Dusky lahe ümbruse metsa- ja merelinde kohtab Uus-Meremaal mujalgi. Ainult vesikana ja sinist tormilindu juhtub Dusky lahel nägema sagedamini kui kusagil mujal Uus-Meremaal. Võib-olla ei näinud ma vesikanu teistel Uus-Meremaa rannikualadel sellepärast, et nad ei saa lennata ja eelistavad tihedaid metsatihnikuid lagedatele kohtadele. Inimesi ei pelga nad sugugi ja lasevad jahimehel niivõrd lähedale tulla, et ei tee mingit raskust neid kepiga surnuks lüüa. Võib-olla on pärismaalased suurema osa neist lindudest juba tapnud. Vesikana sarnaneb hariliku kanaga ja on peaaegu niisama suur. Kõik nad on tumepruuni või määrdunud-musta värvusega. Nende liha on väga maitsev, eriti frikassee ja pirukatäidise valmistamiseks.
Väikestest lindudest väärivad märkimist habemiklind, poe ja lehviksaba. Et neid ei ole kirjeldanud ükski enne mind Uus-Meremaad külastanud reisija, pean vajalikuks neid linde lühidalt kirjeldada.
Habemiklind (üks vareste liike) on oma nime saanud sellest, et tal on mõlemal pool nokka kaks tumekollase või oranži värvusega lihanibu, mis suuruselt võrduvad tavalise kuke lokutitega. Sellel linnul on lühike jäme nokk ja tumehall sulestik.
Poe on habemiklinnust väiksem. Tema suled on imeilusa sinise värvusega, kael hõbehall ja tiibade alguses on kaks-kolm valget laiku. Peas ripuvad tal mõlemale poole kaks pimestavalt valget kaarduvat sulge. Tahiitilased nimetavad neid sulgi «poe’ks» (kõrvarõngad). Selle silmatorkava tunnuse järgi andsimegi linnule säärase nime. Poel on mitte ainult suurepärane sulestik, vaid ka mahe ja õrn hääl. Tema liha maitseb oivaliselt. Praetud poe on parim delikatess, mida võivad pakkuda Uus-Meremaa metsad.
Lehviksabasid on mitut liiki. Kõige ilusamatel neist on tore mitmevärvilistest sulgedest saba. Maandumisel moodustab metspähklisuuruse linnu laialiaetud saba peaaegu täispoolringi, läbimõõduga 4-5 tolli.
Neli päeva pärast meie saabumist Pickersgilli lahte nägid kolm-neli madrust, kes puhastasid aset telkidele, neljajalgset looma. Iga mees kirjeldas mulle seda looma isemoodi. Ent kõik nad kinnitasid, et see oli kassi suurune, lühikeste käppadega ja hiirekarva. Madrus, kes oli olnud loomale kõige lähemal, rääkis mulle, et loomal oli kohev saba ja ta meenutas välimuselt šaakalit. Kõige tõenäolisem on, et see oli mõne uue liigi esindaja.
Kõige õelamad olendid on siin pisikesed liivakärbsed. Nii tüütuid putukaid ja pealegi nii suurel arvul ei ole ma veel kusagil kohanud. Nende hammustused tekitavad väljakannatamatut sügelemist, ja kui ei saa hoiduda kuplasid kratsimast, kattub keha lõpuks rõugetaoliste haavanditega.
Dusky lahe pärisnuhtluseks on vihm. Võib-olla sadas seal lakkamatult just sel aastaajal, mil me seal viibisime, kuid selle lahe asend, mägede lähedus ja ranna kõrgus lubavad oletada, et vihmane ilm on siin tavaline igal aastaajal.
Kuigi madrused olid kogu aeg vihma käes, leppisid nad selle ebamugavusega väga hästi. Veelgi enam, rannal viibimise ajal tundsid paljud end märksa paremini kui varem, tervis paranes ning nad said juurde uut jõudu ja reipust. Ma arvan, et neile mõjusid soodsalt värske toit ja meie metsase peatuskoha tervislik õhk.
Madruste poolt ameerika kuuse kasvudest pruulitud õlu tuli väga kange ja me panime sellele maitseks juurde teeheina (taim, mille ma avastasin Uus-Meremaal esimese merereisi ajal). See heintaim kasvab peamiselt kuivadel aladel ranna lähedal. Teeheina värsketest lehtedest saadakse väga maitsvat ja meeldivat keedet. Liiga kange tõmmis aga põhjustas mõnel oksendust.
Lahe asukad sarnanevad selle maa teiste osade elanikega, kõnelevad samasugust keelt ja omavad samasuguseid tavasid. Uusmeremaalased annavad võõramaalastele kinke esimestena ja meenutavad selle poolest kõige enam Tahiiti saare elanikke.
Raske on selgitada, miks elasid need kolm või neli peret, keda me lahe rannal kohtasime, nii kaugel oma suguharukaaslastest. Me nägime väga vähe inimesi ja meile jäi mulje, et Lõunasaar on asustatud hõredalt. Aga inimeste viibimise jälgi leidsime küllalt arvukalt ranna mitmesugustest kohtadest, mis annab tunnistust pärismaalaste rändavast eluviisist. Ka mõningate kaudsete tunnuste järgi otsustades ei suhtu siinsed perekonnad üksteisesse mitte eriti sõbralikult. Ja tõesti, kui see oleks teisiti, miks nad siis ei ühine? Sest mitte üksnes inimestel, vaid ka loomadel on selleks suur kalduvus.
Kuues peatükk
SIIRDUMINE DUSKY LAHEST KUNINGANNA CHARLOTTE’I VÄINA.
VESIPÜKSTE KIRJELDUS.
«RESOLUTIONI» KOHTUMINE «ADVENTURE’IGA»
Sõitsin Dusky lahest välja 11. mail 1773 ja võtsin suuna Kuninganna Charlotte’i väina rannikule, kus lootsin «Adventure’iga» kohtuda.
Esmaspäeval, 17. mail. Täna kell 4 päeval nägime kolme liigi kaugusel Stepheni neemest lääne pool hiiglasuuri vesipükse. Kuni kella neljani oli taevas selge, puhus nõrk tuul. Seejärel kattus suurem osa taevast mustade paksude pilvedega, mis ennustasid tormi. Raju kartusel koristasime kõik purjed. Merest tõusis kuus hiiglaslikku veesammast. Neli vesipüksi tekkis ja kadus meie ja ranna vahel, s. o. meist edelas; viies – meist kirdes; kuues ilmus algul edelas meist 2-3 miili kaugusel ja kirdesse kihutades möödus ahtrist 50 jardi kauguselt, tekitamata sealjuures laevale mingit viga.
Selle veesamba jalami läbimõõt, niipalju kui ma otsustada võisin, oli 50-60 jalga. Meri selles piirkonnas lainetas tugevasti ja paiskas vahuseid hiiglalaineid tohutu kõrgele. Madrused rääkisid mulle, et nad nägid selles keerises lindu, kes pöörases õhuvoolus tiireldes püüdis asjatult ülespoole tõusta. Tuul muutis kogu aeg suunda,