ennustas tormi ja see puhkes peatselt. Kella üheks päeval oli tuul niivõrd paisunud, et koristasime purjed ja lasksime praamtengi alla. Otsustasin jääda triivi, pöörates laevad ninaga kirdesse, et nad saaksid edukamalt lainetele vastu seista.
Teisipäeval, 8. detsembril. Kell 8 hommikul pöördusime teisele halsile. Tuul oli niivõrd tugev, et laevadel ei saanud kasutada muid purjesid peale foorteng-taaksli. Õhtul märkasime 19°40' l. – l. kaht pingviini ja meriheina e. kiviriku tükke, mis äratas soovi selles paigas sügavust mõõta. Aga kui olime sisse lasknud 100 sülda liini, ei küündinud see põhja.
Kolmapäeval, 9. detsembril. Eile õhtul kella kaheksast alates võtsime loodekursi ja sõitsime sellel rumbil kella kolmeni hommikul, millal pöördusime lõunasse. Öösel puhus tormipuhangutega tuul ja sadas lund, kuid kella kaheksaks hommikul tuule tugevus vähenes ja ma andsin käsu purjesid lisada. Õhtul jäime triivi. Termomeeter näitas 2,2 °C. Öösel oli kõva pakane ja sadas lund.
Neljapäeval, 10. detsembril. Hommikul heiskasime alumised purjed ja rehvitud marsspurjed. Andsin kapten Furneaux’le signaali, et ta ette sõidaks. Kell 8 hommikul nägime laevast läänes jääsaart. Sel hetkel asusime 50°40' l. – l., kaks laiuskraadi Hea Lootuse neemest idas. Varsti vaibus küll tuul, kuid ilm oli rõske ja sombune ning ma nõudsin, et «Adventure» meile läheneks. Udu tihenes niivõrd, et me ei näinud enam tohutut jääpanka, millest asusime miili kaugusel. Selle panga ümbermõõt oli vähemalt 2 miili ja kõrgus umbes 50 jalga. Tal oli lame tipp ja järsud servad. Kapten Furneaux pidas seda jääpanka algul tundmatu maa rannaks ja tegi katset selle servale läheneda. Ma andsin talle käsu viivitamatult «Resolutioni» juurde sõita. Udu tõttu tuli edasi liikuda väga ettevaatlikult. Rehvinud marsspurjed, proovisin sügavust mõõta, aga kui olime liini 150 süllani välja kerinud, ei küündinud see põhja. Sõitsime põhjatuulega lõunasse ja terve öö laveerisime väikeste purjede all. Termomeeter näitas -0,5 °C kuni 2,2 °C.
Reedel, 11. detsembril. Täna keskpäeval märkasime 51°50' l. – l. ja 21°03' l. – p. tuvisuurusi valgeid linde. Neil olid mustad nokad ja mustad jalad. See linnuliik oli Forsterile tundmata. Arvan, et need kuuluvad tormilindude hulka ja elavad jääga kaetud lõunameredel. Möödusime sel ajal kahest teineteise lähedal asuvast jääsaarest.
Laupäeval, 12. detsembril. Öösel sundis loodetuul meid edelasse pöörduma. Täna püsis sombune ilm, sadas lund ja edasi liikuda võisime ainult suurima ettevaatusega, sest ähvardas kokkupõrkamine jääsaartega. Päeva jooksul möödusime kuuest sellisest saarest. Mõne jääsaare ümbermõõt ulatus 2 miilini ja kõrgus kuni 60 jalani. Lainetus oli niivõrd tugev, et hiiglalained paiskusid vahetevahel üle jäämägede. Kahtlemata oli see haarav vaatepilt, aga iga kord, kui mulle meenusid lainetusega kaasnevad hädaohud, valdas mind hirm, sest jääpanga vastu paisatud laev võib ühe hetkega pilbasteks puruneda.
Sellest ajast alates, mil jõudsime ajujää piirkonda, kadusid albatrossid ja hakkasid harvemini ilmuma nende tavalised kaaslased – tormilinnud, käärnokad, väikesed hallid linnud jt. Seevastu aga kohtasime nüüd sageli pingviine. Öösel hakkas puhuma tugevavõitu edelatuul, sadas vihma ja lumelörtsi, mis meie purjedel ja taglasel niivõrd jäätus, et kõikjal rippusid jääpurikad.
Pühapäeval, 13. detsembril. Ööl vastu tänast pöördusime lõunasse. Möödusime vähemalt 18 jääpangast. Pingviine nägime hulgaliselt. Keskpäevaks asusime 54° l. – l., s. o. laiusel, kus peaks asetsema Circoncisioni neem, mille Bouvet 1739. a. avastas. Kuid sellest neemest lahutas meid 10-kraadine vahemaa ja järelikult asusime sellest 118 liigi läänes. Sõitsin tihedas udus vihma ja lumega lõunaedelasse kuni kella kaheksani õhtul. Keskpäevast alates olime näinud 20 jääsaart. Õhtul ei ulatunud liin mere põhja 150 sülla sügavusel.
Esmaspäeval, 14. detsembril. Kuni keskööni sõitsime lõunasse. Kell pool kuus peatas meid hiiglasuur madal jääväli, millel kusagil ei paistnud lõppu olevat: ei idas, läänes ega lõunas. Jäävälja eri osades oli näha jääsaari või – künkaid, samasuguseid, nagu olime kohanud varemgi. Mõnedele madrustele viirastus selle jäävälja taga maaviir. Ka mina oletasin algul samuti ranna lähedust, kuid pärast tähelepanelikumat vaatlust veendusin, et peale jää midagi muud ümberringi ei ole. Pilved ja tihe udu ei võimaldanud eraldada isegi laeva läheduses olevaid asju. Asusime 54°30' l. – l. ja 21°34' i. – p. Loovides piki jäävälja põhjaserva, tungisid laevad loodetuulega avamerele. Nägime vaalu, pingviine, tormilinde ja neid valgeid linde, keda olen juba varem maininud.
Kell 8 jõudsime jäävälja servani ja sattusime jäävabasse vette. Saatsin kapten Furneaux’ järele, ja kui ta «Resolutioni» pardale saabus, leppisin temaga kokku kohtumispunktide suhtes juhul, kui laevad oma teekonnal lahku läheksid. Laevad liikusid piki jäävälja serva ja madrused võtsid pardale mõned jäätükid mageda vee tagavarade täiendamiseks.
Keskpäeval tegime astronoomilisteks vaatlusteks soodsates tingimustes kindlaks, et asume 54°55' l. – l. Kell 11 võeti kurss avamerele lõunakagusse.
Läbinud selle kursiga 4 liigi ja jätnud jää pardast paremale, leidsime end uuesti jääväljas, mis meid igast küljest ümbritses. Ainult kirdes võis märgata kitsast läbikäiku. Taevas oli selge ja ma nägin, et sel jääväljal ei ole otsa ega äärt.
Et jääst välja pääseda, võtsin kell 5 värske põhjatuulega kursi itta ja kell 8 jätsime jäävälja serva endast edelasse. Kogu öö laveerisid laevad väikeste purjede all. Ööpäeva kestel oli temperatuur 0,9°-1 °C.
Teisipäeval, 15. detsembril. Täna puhus üsna tugev kirdetuul ja valitses nõrk lainetus, kuid ilm oli udune ja sadas tihedat lund. Temperatuur langes kuni -3 °C. Kogu laeva taglas jäätus ja pikad jääpurikad rippusid raadelt. Ajuti tihenes udu niivõrd, et hutilt oli võimatu näha, mis sünnib bakil. Oli väga raske selles pimeduses vältida kokkupõrget jääpankadega, mis piirasid meid igast küljest.
Keskpäeval 55°08' l. – l. puhus nõrk tuul ja ma käskisin paadi vette lasta, et hoovuse kiirust mõõta. Tehti kindlaks kaguhoovus kiirusega ¾ miili tunnis.
Termomeeter näitas välisõhus 0 °C, vee pinnakihis 1 °C ja 100 sülla sügavusel 1,1 °C.
Neljapäeval, 17. detsembril. Kui kell 4 hommikul püüdsime läbi jää lõunasse tungida, avastasime, et jää ümbritseb meid tiheda rõngana. Keskpäeval asusime 55°16' l. – l.
Reedel, 18. detsembril. Kell 2 hommikul püüdsime loodetuulega 55°08' l. – l. ja 24°33' i. – p. sõita ümber jäävälja, kuid takerdusime uuesti jäässe.
Kella kuuest alates hakkas udu tihenema ja varsti mattus kõik läbipaistmatusse hämarusse. Püüdsime jälle leida jääs läbipääsuteid, kuid selgus, et olime surutud suurte pankade vahele, mis meid endaga kaasa kandsid. Laevad olid sattunud väga hädaohtlikku seisukorda, kusjuures jääst väljapääsemine oli väga raske.
Kahtlemata olid need «ujuvad kaljud» (kui mul lubatakse jääpanku nõnda nimetada) meile uduse ilmaga suureks hädaohuks. Ent siiski oli eelistatavam sõita keset jääkaljusid, kui samasugustes tingimustes sattuda hiiglasuurde lausjäävälja. Viimasel juhul peitub suurim hädaoht selles, et laevad külmuvad kõvasti jäässe kinni ja siis muutub nende seisukord äärmiselt kartusttekitavaks ning raskeks. Minu laeval oli kaks madrust, kes omal ajal olid purjetanud Gröönimaa vetes. Üks neist oli 9, teine aga 6 nädalat viibinud jäävangis olevate laevade pardal. Üksikult ujuvaid jääpanku nimetavad need madrused paakjääks, suuremaid jääpankade kogumikke nad nimetavad jääväljadeks, hiiglaslikke ühteliitunud jääkuhjatisi aga lausväljadeks.
Mina mõistan «jäävälja» all kolossaalseid kuhjatisi, mis koosnevad üksteisest eraldatud, erineva suuruse ja paksusega pankadest. Nende pankade pindala kõigub 3-4 kuni 30-40 ruutjala piirides. Need pangad asetsevad tihedasti üksteise vastas ja mõnikord on nad üksteise otsa kuhjunud. Arvan, et niisugusest jääst on võimatu läbi tungida. Ka ei ole teada, kui kaua võib selline jääväli Gröönimaa rannikute lähedal püsida, ilma et tema mõõtmed väheneksid. Kuid sealsetel laiustel on suvisel ajal vaevalt külmem kui siin, lõunapoolkeral. Sulailma ei ole