petta. Vaevalt võib oletada, et see jää piirneb tundmatu maa rannikuga. Tegelikult ei ületanud vahemaa meie poolt algul nähtud jääväljade põhjaserva ja meie pärastise marsruudi vahel piki jööde lõunaserva 100, kohati ka 60 liigi, mida väga hästi illustreerib kaart.
Selge ilm kestis ainult 3. jaanuari hommiku kella kolmeni, millal hakkas puhuma lõikav kirdetuul. Sõitsime kagukursiga ja olime enne keskpäeva sunnitud marsspurjedele kõik rehvid sisse võtma. Peatselt aga tuul vaibus ja ilm selgines uuesti.
Esmaspäeval, 4. jaanuaril. Kuni keskpäevani püsisime kirdekursil. Sellel rumbil jõudsime 59°02' l. – l. ja peaaegu samasugusele pikkuskraadile, kus viis päeva tagasi olime kohanud viimast jäävälja.
Et me sellest jääväljast ei näinud vähimatki jälge, siis mõistsime selgesti, et säärased tohutud jäämassid ei saa sellise lühikese ajaga jäljetult hävida. Ilmselt kandus jää põhja poole. Järelikult ei ole sellel meridiaanil 55 ja 59° l. – l. vahel mingisugust maad ning meie esialgsed oletused leida mainitud laiustel maad osutusid nüüd ekslikeks.
Et olime selles mereosas juba purjetanud, andsin korralduse võtta kurss idakagusse ja liikuda kaugemale lõunasse. Värske pärituul oli meile soodne, kuid väga paks udu, lumi ja vihm muutsid teekonna raskeks. Läbipaistva jääkoorukesega kattunud taglas pakkus veetlevat vaatepilti. Kuigi pakast oli vähem kui nädal aega tagasi ja meri oli jäävaba, tundus meile kõigile, et külm on märgatavalt kõvenenud. Laeva juhtimine läks raskeks, sest kogu taglas, purjed ja plokid olid jääga kaetud ning seetõttu jäigaks muutunud. Madrused võitsid südilt kõik raskused ja talusid külma paremini kui olin oodanud.
Värske loodetuulega, vihmas ja lumelörtsis sõitsime samal kursil kuni 8. kuupäevani ja jõudsime 61°12' l. – l. ja 31°47' i. – p.
Reedel, 8. jaanuaril. Selliseid suuri jäävälju, millest õhtul möödusime, ei ole me juba mitu päeva kohanud. Muide, jääga oleme juba niivõrd harjunud, et seda enam ei märkagi. Pealegi olid jääväljad meie eest sageli udulinikuga varjatud.
Kell 9 hommikul lähenesime jääsaarele, mida ümbritsesid rabeda jää kuhjatised. Kuna tuul oli mõõdukas ja ilm küllaltki selge, otsustasin sõita otse jää juurde, et täiendada mageda vee tagavarasid.
Laupäeval, 9. jaanuaril. Kuni kella neljani hommikul loovisime, lähenedes jääsaarele, siis sõitsime allatuult tema põhjatipu juurde. Lasksime vette paadid. 5-6 tunniga võtsid madrused nii palju jääd, et selle sulatamisel saime värske veega täita 15 vaati.
Osa jääst lõhuti tükkideks ja pandi tühjadesse kastidesse. Jää pealevõtmine laevale ja selle sulatamine on väsitav ning palju aega nõudev protseduur. Ent siiski on laevade veega varustamisel veetagavarade täiendamine jää arvel üheks kõige sobivamaks viisiks.
Pärast seda, kui mõlemad laevad olid jääga varustatud käskisin ilma kõhkluseta tugevast lumesajust saadetud tugeva loodetuulega võtta lõunakursi.
Teisipäeval, 12. jaanuaril. Nägime taas pingviine. Võtsime jälle pardale jääd, millega täitsime kõik tühjad vaadid.
Forster laskis maha pruunikashalli tutiga mustapealise albatrossi. Neid linde märkasime juba esimestel päevadel pärast jääpiirkonda jõudmist. Üksnes albatrossid, kelle hulgas leidub ka kollase noka ja tumepruuni värvusega isendeid, lubavad kütil läheneda laskekauguseni. Teised linnud lendavad paadi liginemisel ära, mistõttu neid on väga raske maha lasta.
Kell 4 päeval tõstsime paadid pardale ning sõitsime mõõduka tuulega ja tugevas lumesajus kagusse.
Neljapäeval, 14. jaanuaril. Kell 2 öösel sattusime tuulevaikuse piirkonda, kus lasksime paadid vette ja tegime kindlaks hoovuse suuna ning kiiruse. Hoovus tuli kagust kiirusega 1/3 miili tunnis. Tuulevaikus kestis kella viieni õhtul, siis aga võtsin kerge lõuna- ja kagutuulega kõigi purjede all kursi kirdesse.
Laupäeva1, 16. jaanuaril. Täna asusime 63°33' l. – l. ja 38°41'30" i. – p. (kronomeetri järgi). Astronoomiliste vaatluste abil määrasime oma asukoha pikkuse.
Mina ja Wales, töötades kumbki eraldi, mõõtsime meie sekstantidega ühendatud teleskoopide abil kuus korda päikese ja kuu kaugust ning saime pikkuse, mis võrdus peaaegu kronomeetri järgi saadud näiduga (minu arvutuste järgi 38°36'45" ja Walesi arvutuste järgi 38°35'30"). Mul oli võimalus kindlaks teha, et kõige täpsemaid astronoomilisi määranguid saab siis; kui kasutada teleskoopi laeva aeglase sõidu juures. Töö teleskoobiga tundub algul raskena, aga järk-järgult võib selle instrumendiga töötamise täielikult kätte õppida. Kronomeetri abil võib merel kergesti leida suuremaid vigu pikkuste määramisel. Muide, erinevus vaatlustes kummagi meetodi kasutamisel ületab harva 1½ kraadi ja on tavaliselt isegi palju väiksem.
Meresõidupraktika edusammude eest võlgnevad meie sajandi astronoomid tänu Pikkuste Palati juhtimisel välja antud väärtuslikele astronoomiliste efemeriidide tabelitele. Lisaks sellele on vaatluste täpsus väga palju kasvanud veel seetõttu, et astronoomilisi instrumente ja aparaate valmistatakse nüüd suure täiuslikkusega. Ilma heade instrumentideta kaotavad ka kõige täpsemad tabelid oma väärtuse. Meie vaatlused teostati nelja sekstandiga, mis olid valmistatud erinevate meistrite poolt.
Viis päeva püsis üsna selge ilm. See võimaldas meil teostada mitte ainult astronoomilisi vaatlusi, vaid tegelda ka rea hädavajalike töödega. Et meil oli pardal küllaldaselt suurepärast magedat vett ja jääd, siis oli madrustel võimalus pesu ja üleriideid pesta. Riietuse puhtuse eest hoolitsemist ei tohi pikaajalisel merereisil olijad kunagi unustada. Temperatuur ei tõusnud neil päevadel üle 2,2 °C ja oli sageli allpool külmumispunkti.
Esmaspäeval, 17. jaanuaril. Tuul puhus kogu aeg idast ja kagust ning me jätkasime sõitu lõunasse. Kella 11 ja 12 vahel ületasime lõunapolaarjoone 39°35' i. – p. Keskpäeval asusime 66°36'30" l. – l.
Selgines niivõrd, et võisime ümberringi näha vabalt paljude liigide ulatuses. Hommikul ilmus meie vaatevälja ainult üks jääsaar, kuid jätkates sõitu lõunasse, märkasime kell 4 päeval, et horisondil on meri jääga kaetud.
Õnnestus loendada 38 suurt ja väikest jääsaart. Kogu nendevaheline ala oli jääga täidetud. Kell 6.45 peatas meid 57°15' l. – l. ületamatu takistus. Lõunas oli meri kogu ulatuses jääga kaetud ja kusagil ei olnud näha vaba läbipääsu.
Ma nägin ka paakjääd ja jääkuhjatisi ning üksikuid kummaliste piirjoontega hiiglajääpanku. Grootmasti otsast merd silmitsedes veendusin, et meist kagus ei ole neil jääväljadel otsa ega äärt. Jääpankade vahel ujus vaalu. Viimase kahe päeva jooksul lendasid meist sageli üle linnuparved; need linnud sarnanesid varem nähtud tormilindudega, kuid erinesid värvuselt. Nende lindude rind ja pea olid pruunid, saba, selg ja tiivaotsad valged.
Kolmas peatükk
LÕUNAMANDRI EDASISED OTSINGUD HEA LOOTUSE NEEME MERIDIAANI JA UUS-MEREMAA VAHEL.
EKSPEDITSIOONI LAEVADE LAHKUMINEK.
«RESOLUTIONI» SAABUMINE DUSKY LAHTE
Pärast hiiglajääväljaga kohtumist otsustasin, et edasine purjetamine lõunasse tuleb lõpetada. Suurem osa suvest oli juba möödas ja ümber nende jääde sõitmiseks, kui säärane manööver üldse oleks võimalik, oleks kulunud palju aega. Seetõttu näis sellise ümbersõitmise tõenäolisus mulle väga kahtlasena.
Seepärast otsustasingi suunduda otseteed hiljuti prantslaste poolt avastatud maa rannikule. Püsisid ida- ja lõunarumbide tuuled ning ma pidin põhja pöörduma. Valisin selle kursi vastu tahtmist, sest see sundis meid uuesti külastama juba läbiuuritud polaarmeresid, kuid purjetamine igas muus suunas oli juba puhtnavigatsioonilisest seisukohast seotud küllaltki suurte raskustega.
Esmaspäeval, 18. jaanuaril. Öösel tuul tugevnes, sadas paksu lumelörtsi ja vihma. Võtsime marsspurjedele sisse kaks rehvi.
Teisipäeval, 19. jaanuaril. Täna puhus tuul samalt rumbilt, kuid tema tugevus oli nõrgenenud ja ma andsin käsu rehvid koristada. Õhtul 64°12' l. – l. ja 40°15' i. – p. märgati laeva kohal varesesuurust