siin teie juures ja kirjutan seda oma tahvlil.»
Nad vaatsid ringi, krigisesid… ja jätkasid oma tegevust.
Astusin lähemale. Nad sirutasid mulle vastu oma nuiad, mida kasutati ohtlike loomade puhul. Taandusin natuke ja mõtlesin järele. Ainus loogiline seletus näis olevat, et need kaks tõesti ei teadnud, kes ma selline olen. Linnukorruse selles ruumis ei käinud keegi peale minu, kuid formaalselt oli see vaid üks maise elu puuridest või viisakama nimega laboritest. Kõiki uksi avati ja suleti tahvlite abil ja muidugi olid igal pool kaamerad ning kõik uste kasutamised registreeriti. Kuidas need kaks ei tule selle peale, et kui nende andmetel tühja puuri tekib tahvliga elukas, siis pole see mitte tavaline elukas? Teadsin isegi seda, et kõigi uste läheduses oli peidetud avariikäsijuhtimine – arvasid nad, et olen selle kogemata leidnud või on tegu mingi rikkega?
Saatsin neile kirja juba suuremate tähtedega ja selle värviga, mis neil hädaohuga seondub: «Kas te ei saanud aru või?»
Pikem kriginate vahetus.
Ohkasin ja helistasin Tumepullile. Ta ei vastanud, küllap oli tunde tagasi instituudist lahkunud ja tegeles kurat teab millega kusagil sideseadmetest kaugemal.
Olgu, proovisin veel kord heaga. Kirjutasin: «Kuulge, kui te mulle kohe ei vasta, helistan ma Kivipeale.» Tõlkes oli tal muidugi korrektne krabide nimi.
Nad krigisesid vastamisi ja siis ilmus mu tahvlile: «Krabi134, Krabi135,» – kuna nende nimed mulle midagi ei öelnud ja tõlkida neid ei saanud, olime kokku leppinud, et minu jaoks arvuti nummerdab kõik krabid, kellega ma kokku puutun, nii on kõige lihtsam panna vastavusse õige nimi, kui mul omakorda nende poole pöörduda tuleb – «tehniline teenistus, töökorraldus [viide töökorraldusele]: demonteerida ja ladustada katsete [viited katsetele] ajutised seadmed.»
«See ei kuulu nende alla. Uurige järele, kes ma olen. See terminal on siia paigaldatud Tumepulli korraldusel.»
Vastuseks sain: «Lõpeta lollid naljad, kes sa ka poleks!»
Ja üks neist hakkas ettevaatlikult minu suunas nihkuma, oma relva ees hoides ja silmad mu tahvlil. Taandusin järgmisse laborisse ja lasin ukse ta nina ees kinni. Ta avas selle kohe oma tahvli abil ja minu tahvel näitas, et ta on andnud biohäire – elukas jooksus. See oli juba tõeline jama. Tumepull oli mulle selgitanud ohutusnõudeid. Halvimal juhul steriliseeriti tulega kogu sektor, enamasti aga tähendas biohäire suurt hulka ebameeldivaid meetmeid. Pikk jutt, aga Tumepull rääkis seda mulle just selle mõttega, et kui mõni idioot mu instituudis ringihulkumise ajal bioohuks kuulutab, võib see mulle kõigi negatiivsete asjaolude kokkulangemisel letaalselt lõppeda.
Panin kogu olukorra paari lausega kirja ja saatsin Kivipeale, kasutades kõiki hädaolukorra tunnuseid, mida teadsin.
Taandusin igaks juhuks järgmisse ruumi, sulgesin ukse ja võtsin tahvlile eelmiste laborite kaamerate pildid. Minule järgnenud krabi vahtis üksisilmi oma terminali. Oskasin aru saada, et ta on üllatunud.
Igatahes hakkasid nüüd asjad juhtuma pöörase kiirusega. Kusagilt tormasid kohale veel kolm krabi. Vaevalt mõni sekund hiljem ilmusid välja kaks krabi turvateenistuse vormis ja sihtisid oma relvadega neid kahte töölist. Üldse hakkas nüüd krabisid tulema umbes viis tükki minutis ja see jätkus oma veerand tundi, nii et mu elamine kihas nagu krabide kaugete sugulaste kast Rooma kalaturul. Vahepeal oli mul tõesti tunne, et need kaks pannakse kohapeal nahka.
Ma tegelikult ei tea, mis neist lõpuks sai. Ma ei tea täpselt, mis üldse juhtus ja kuidas lugu lahenes. Üks detail veel – mäletan, et Tumepull pidi natuke jooksma, et saada mu terminali juhtme jaoks auku seina – laborid olid väga rangelt isoleeritud. Võimalik, et mu terminali polnud ametlikult olemas, ja võimalik, et töölised täitsid ausalt korraldust koristada piirkonnast kõik, mis seal olema ei peaks? Veelkord, need on oletused. Tean aga, et Kivipea oli esimene hetk kartnud, et mind üritatakse pihta panna. Et see võis põhimõtteliselt võimalik olla, oli juba iseenesest intrigeeriv teadmiseraasuke. Ta reageeris aga üle ja korraldas tõsise tuumahäire.
Järgmise nädala alguses alustas Tumepull teatamisest, et Kivipea vabandab ja kinnitab, et midagi sellist rohkem ei juhtu, ja temal omalt poolt oleks hea meel, kui me juhtunu unustaksime. See sobis mulle.
Kuhugi nende viimaste lehekülgede vahele paneks iga kirjanik lehekülgede kaupa mu hingeseisundite kirjeldusi. Et kui kohutav oli mõistmine, et olen oma kodust ja ajastust lootusetult ära lõigatud, kõik mu lähedased sajandeid tagasi tolmuks saanud ja mina tormist viidud üksiku haleda õielehena saatustuultes, kirjeldamatult kaugel kodust ahastusse uppumas ja blää-blää-blää nii edasi.
Minge kuradile.
Muidugi tuli musta masendust. Muidugi oli päevi, mil jõin end korralikult täis, nutsin, ulusin, tatistasin ja üldse käitusin tõelise metslasena. Ent ma sain sellest järgmiseks hommikuks üle. Mingis mõttes olin juba esimesel päeval seal kuplis ärgates teadnud, et ma olen lootusetult kaotanud kõik, millest koosnes mu elu. Valida oli, kas leppida ja edasi elada või elu lõpetada. Ma ju kirjutasin, et jõudsin kord sellegi otsuseni. Ma ei tea – kui te peaksite umblolli ja mõttetut meeleheites rabelemist inimlikumaks, on meie arusaam inimsusest erinev. Ma ei olnud mingi selline raudkõva Rooma sõdalane, nagu teil näib raamatute põhjal mu rahvast ettekujutus olevat, kuid kui teie raamatute saamatu halisemise järgi otsustada, on inimkond palju kaotanud ja minu ajastu inimesed olid palju tugevamad ja stabiilsema närvikavaga.Mis puutub krabide tsivilisatsiooni saavutustesse, siis ma ei ole kindel, kas teil oleks lihtsam olnud kui minul. Keskmine inimene ei tea ju näiteks kosmosest või geneetikast rohkem, kui ma siin kahe lausega seletan. Soov ja püüe, et masinad suudavad sinu eest arvutada, kõike meeles pidada ja näidata reaalsusest eristamatuid pilte asjadest, mis on väga kaugel ajas või ruumis või mida üldse olemas ei ole, on saatnud inimkonda läbi kogu teadaoleva ajaloo. Teie olete natuke teoks teinud, kuid näiteks kirjeldas Arthur Clarke oma «Linnas ja tähtedes» kõikvõimalikke arvuteid ja virtuaalreaalsusi, omamata murdosagi sellest sõnavarast, mis teil on. See kõik oli krabidel olemas, masinad olid täiuslikkuseni jõudnud, edasi polnud enam kuhugi minna. Või täpsemalt, need olid tööriistad, nüüd tegelesid nad teiste asjadega. Ma isegi arvan, et mul oli mõnes osas lihtsam – krabide kultuur ja arusaamad olid meie mõlema ajastust väga kaugel ja minul oli nende mõistmiseks väiksem risuhunnik eest ära lükata.
Teisel aastal kutsus Tumehall mind oma puhkuse ajaks oma isakoju külla. Kui ma sellest kuulsin, tuli silme ette midagi sellist, nagu mu enda isakodu oli. Miski ei saanud olla kaugemal tõest.
Järgnevad ei ole minu järeldused, eks ole, need on krabide kokkuvõte tuhandete eluga planeetide ja kümnete tsivilisatsioonide kogemustest – nii, nagu iga vähegi sobiva planeedi vees lahustunud orgaanilises supis tekib varem või hiljem kusagil urbsetes kivimites ennastsäilitav dünaamilises tasakaalus reaktsioon, mis teatud tingimuste jätkudes viib keskmiselt nii miljoni aastaga rakuseina moodustumiseni, on olemas ka tsivilisatsioonide toimimise üldised seaduspärasused. Täpsemalt, mõistusega olendid proovivad igasuguseid asju, aga need, kes valesti otsustavad, on ainult tänuväärne uurimismaterjal paremini otsustanutele. Üks neist on järglaskonna maailmavaate kujundamise vastutuse viimine asjast huvitatud üksikindiviidi tasemele. Lihtsamalt öeldes on kõik katsed järglaskonda anonüümselt kollektiivselt kasvatada osutunud pikemas perspektiivis ebaõnnestumiseks, ja kuna krabid on elus ja edukas rahvas, võib neil ootuspäraselt leida vanema-lapse suhte koos selle kõigi aspektide, nii geneetilise, vaimse kui materiaalsega. Ainult et krabidel ei ole sugu. Nad kõik munevad selliseid pehme kestaga liikumis- ja orienteerumisvõimelisi mune, mida võiks teatud lähenduses nimetada hiiresuurusteks spermatosoidideks; ma nimetan neid siin ja edaspidi tõukudeks, kuid see mõiste on sama kaugel tõest kui need teisedki. Kunagi miljoneid aastaid tagasi toimus see meres ja juhuslikult, tsiviliseeritud krabid kasutavad muidugi isoleeritud basseine. Tõugud kogunevad parve ja kleepuvad üksteise külge. Kui neid on umbes 30–40 kokku saanud, toimub seal mingi üsna jõhker protsess, mis lõppeb kahe sellise pärilikkuse segunemise ja kõigi ülejäänute nende toiduks muutumisega. Tulemus meenutab krabibeebit ja seda arenevat organismi tuleb veel umbes kolm aastat tõukudega toita; loomulikult on neil olemas kunsttoit, kuid endiselt peetakse parimaks tõukudega toitmist. Toimub see kõik aga endiselt vees, neil