Igatahes peab järglase saamiseks mingi aeg toimima kahe krabi liit, alates sellest, et tõukude produtseerimiseks on tarvis feromoonset ja mehaanilist stimulatsiooni. Ehk lihtsamalt öeldes on vaja kahe või enama krabi vahel sõna otseses mõttes õiget keemiat ja kuidagi nad kutsuvad tõukude eritumise esile. Ärge küsige – ma jälgisin seda protsessi arvutiekraanil, kuid mida ma kahe ühtepõimunud krabi kujutisest õieti välja lugeda oskan – mida näiteks ütleks kogu inimeste sugudevahelise suhtlemise kohta tõdemus, et viljastumiseks tuleb peenis tuppe sisestada ja rütmiliste liigutustega kutsuda esile seemnepurse?
Ja nüüd tuleb tõeliselt segane osa – kui krabijõnglasel lasta vabalt areneda, muutub ta superkrabiks. Nimetus on muidugi minu oma ja ma loodan, et ainult mina ei näe selles irooniat – umbes 15–18 aasta vanuses hakkab krabijõnglane muutuma, see jõuab reeglina lõpule 25. eluaastaks. Jalad pikenevad, esijalad jämenevad ja suhu kasvavad kihvad. Kui tavaline krabi on inimesest umbes poolteist korda raskem, siis selline hirmutis kaalub üle poole tonni. Mõistagi suudab see tavalisi krabisid toiduks tarvitada ja kunagi minevikus pidasid nad just niimoodi sõda. Eelmises lauses oleks tulnud sõna «tavaline» jutumärkidesse panna. Kui kirjeldatud muutus peale hakkab, ei ole enam midagi teha, ent enamasti – tänapäeva krabiühiskonnas, eks ole – kutsuvad nad 10–13-aastastel krabidel esile teistsuguse arengutee. 3–4, hädakorral 5–6 krabibeebit klammerduvad täiskasvanud krabi selja külge, kasvavad umbes nädala jooksul sellega kokku ja sisuliselt panevad ta nahka. Jagavad omavahel ära mitmed tema organid, esmajoones aju. Muundavad oma füsioloogia selliseks, et neist saavad targad täiskasvanud krabid, kes muide omavad murdosa vanema mälestustest. Sellele protsessile ei ole Maal analoogi, ma nimetasin selle lucitransiooniks ja meie mõlema õnneks on niikuinii suurem osa teie terminitest ladina tüvede tuletised.
Superkrabi on suhteliselt rumal loom. Kunagi arenes krabide eelkäijatel mingi Maa putukate sarnane tööjaotus, kus taru juht jäi füüsiliselt nõrgaks, kuid muutus teistest tunduvalt targemaks ja omandas eelmise juhi kogemused. Tollal andis juht oma teadmised edasi maksimaalselt kahele ja teine neist pidi mingi arvu superkrabidega kogukonnast lahkuma. Miljonite aastate jooksul saavutas üks liik eelise tänu sellele, et hoidis tarus – või pesas või kogukonnas – rohkem kui üht «tarka» krabi ja selle toetuseks tekkis neil võime muuta «targaks» rohkem kui kaks järglast. Lucitransiooni kirjeldavad nad ise kui ekstaatilist kogemust. Eelmise krabi isiksus küll hävib, kuid, nagu öeldud, on fakt, et lucitranseeritud järglaste peale kokku jääb üsna arvestatav osa mälestustest ja teadmistest alles. Kui palju mälestusi täpselt alles jääb ja kui suur osa teadmistest-õpitust reaalselt kah kasutatav on, jäi mulle lootusetult segaseks. Võtmesõna on siin religioon – lucitransiooni ümber on ajastute jooksul niipalju müstikat kokku kedratud, teaduslikud uuringud on nii lootusetult läbisegi pseudoteadusliku prahiga, traditsioonid mõjutavad ikka veel niipalju nende igapäevast elu, et enamasti sain ma seda teemat nii andmebaasidest kui krabide endi käest uurides vaid sisutühje loosungeid.
Siin on veel nüansse, millele ma saan vaid vihjata: kõik kokku kogunevad tõugud ei pea olema kahe vanema omad, “vabas looduses” lihtsalt kaks suuremat “tiimi” kombineeruvad ja teised lähevad toiduks; väga vanaks elanud krabi suudab lucitranseerida heal juhul ühe järglase; lucitransiooni ebaõnnestumine kas vanema ebapiisavate ressursside (liiga palju beebisid, vanus, haigused), juba alanud «loomuliku» superkrabiks muundumise protsessi katkestamise või mille iganes tõttu lõppeb enamasti kõigi osapoolte surma, väga harva hirmsa ja lootusetu invaliidistumisega. Pange tähele – kahel vanemal kulub beebi saamiseks kolm aastat ja lucitransioon peab toimuma 10–13 aasta vahel: see on looduse mehhanism, mis sunnib suguvõsasid kokku hoidma – ideaalsel juhul on need vendade/õdede lapsed, kes siis kas isa/ema või onu/tädi omavahel nahka panevad. Ehk teisiti öeldes kombineeruvad mälestused teiste isikute vahel kui geenid. Lucitranseerumist peetakse olulisemaks kui geneetilist päritolu. Tõukudest hoolitakse sama palju kui meie spermatosoididest. Superkrabidel ei ole tänapäeva ühiskonnas kohta; kui ma vähegi õigesti aru sain, siis need enamasti hukatakse, kuigi on meetodeid nende ohutuks muutmiseks; ja siis saab neid teenritena kasutada. Veel hiljuti kasutati mõnel pool superkrabisid toiduks; ma ei saanud teada, kas «hiljuti» tähendab 100 või 100 000 aastat.
Olgu, aitab sellest. See on põnev teema ja mul oli päris kõvasti aega seda uurida, ent palju jäi mulle arusaamatuks ja vaevalt on võimalik inimesele ära seletada, et on vaimustav, kui kolm jõnglast su tükkideks rebivad ja nahka panevad…
Krabi, kellele kuulus päris uhke valdus Beetal, instituudist tuhatkond kilomeetrit, oli Tumepulli bioloogiline vanem; nimetasin ta Hallpulliks – ta oli krabide tavalist värvi ja pullilikku temas tegelikult ei olnud, see nimepool tuli lihtsalt Tumepullilt. Tumepulli teine vanem andis talle mõistuse lucitransioonil. Tumepull oli oma vanemate kolmas laps, teised said mõistuse Hallpulli vendade elukaaslaste kaudu, kes, nagu Tumepulli teine vanemgi, olid suhteliselt noored. Noored kenad vaesemate perede krabid olla varmad saama lapsi mõjukate krabidega, nende elu jääb küll lühikeseks, kuid nende lapsed tõusevad ühiskondlikul redelil. Kõlab natuke tuttavalt, eks ole? Kuid jätame selle, nende pere- ja majanduskorraldus on järgmine lõputu teema, mille ma heameelega siinkohal vahele jätaksin. Öelgem lühidalt, et Hallpull oli midagi mõisniku taolist.
Me lendasime välja nädalavahetuse eel, maises mõistes reede pealelõunal. Lennuk, nagu ma aru sain, oli Tumepulli oma, ta juhtis ise ja me startisime otse instituudi territooriumilt. See oli mu kolmas lennukisõit (esimesed olid instituudist kosmosesadamasse ja tagasi). Tumepulli lennuk oli väiksem ja kergem, tuulehood kõigutasid seda veidi, kui läbi pilvede kõrgemale ronisime. Tahate teada, missugune see välja nägi ja kuidas lendas? Lennuk nagu lennuk ikka – kere ja tiivad. Mootorid olid maiste lennukitega võrreldes väikesed ja kuumutasid atmosfääriõhku elektriga. Nende akude energiatiheduse vesinikekvivalent oli 40 ümber; sellest ma sain aru, et vesiniku põletamisel hapnikus vabaneb väga palju energiat ja seda on mõistlik ühikuks lugeda. Seda, kuidas nad akusse nii palju energiat pressisid, ärge minu käest küsige. Lennukit tuli enne kasutamist paar tundi laadida ja lennata võis ühe laadimisega praktiliselt ümber maailma. Tumepulliga tuli kaasa veel kaks krabi, Nõmedik ja Iguaan. Nõmedik oli ainus, kelle nime ma olen hiljem ära vahetanud, sest loomulikult oli tal viisakam nimi, kuigi ma teda mõttes alati nii nimetasin. Ta oli suhteliselt noor, umbes 30-aastane ja kõige lähem maine vaste tema ametile oleks referent. Ta oli ainus krabi, kes tundus mulle umbes sama tark kui ta kauged sugulased Maal. Ärge küsige, kas tal olid Tumepulliga mingid isiklikud või seksuaalsed suhted – ma küsisin seda endalt korduvalt, ent ma ei tea vastust. Oli ta ilus? Tulge mõistusele, kust mina tean!
Iguaan oli Tumepulli kaastööline ja sõber. Suhteliselt asjalik tegelane, nagu mulle näis, midagi halba mul tema kohta öelda ei ole. Midagi viisis, kuidas ta teinekord oma pead liigutas, meenutas mulle saagi suunas hiilivat gekot, ja nii ta nime saigi; kuna sisalikulaadseid loomi Beetal ei ole, ei arvanud keegi sellest nimest midagi.
Mulle anti esiiste. See oli privileeg – teatud mõttes. Sellega käis kaasas pikalt pärimist, kas ma ei eelista hoopis näiteks taga akendeta osas istuda. Umbes kümnendik ei suutvat teistmoodi lennata ja paar protsenti krabisid lasid end uinutada, kui neid oli vaja lennukiga kuhugi viia. Minul oli ainult põnev välja vahtida, mitte mingit hirmu ei olnud. Kui krabid ütlesid, et neil pole juba aastaid ühtki õnnetust olnud, siis miks pidanuks mul olema ebakindlam tunne kui teil autos?
Nähtu kirjeldamisega jään ma aga hätta. Lennuk rebis end vertikaalselt maast lahti, kerge ülekoormus surus istmesse. Juba paarisaja meetri kõrgusel kiirendusvektor pöördus ja lennuk hakkas ikka veel järjest kiiremini tõustes ka horisontaalsuunalist kiirust koguma. Väike ebameeldiv õõtsatus, kui tiivad kandma hakkasid, terav esiots üles liikumissuunda tõusis ja kiirendus lennusihiliseks muutus. Tumepull vähendas kiirendust, ootas altimeetri tõusu ja umbes kaheksandal kilomeetril surus kiirendushoova uuesti edasi. Masin nõksatas ja võppus, kui ületasime helibarjääri. Tõusime ikka veel, kuigi aeglasemalt. All laius kirju erksavärviline maakaart. Beeta valgus tundub punane võrreldes maisega ja lõpuks hakkab häirima sinise puudumine, ent see pole oluliselt nõrgem ja kui ilm on ilus ning meeleolu õige, tundub pigem selline soe ja lõbus.
Paarikümne kilomeetri järel ületasime ühe väina ja edasi lagunes maismaa saarteks, kuni maa päris kadus ja jäi vaid malahhiitroheline meri. Mõnesaja kilomeetri