Maxon minust trepi juures lahkus, niitis väsimus mu jalust maha. End peaaegu teisele korrusele lohistades ja ümber nurga oma toa poole keerates olin ühtäkki taas ärkvel.
„Oh,” ütles Aspen minu nägemisest samuti üllatuvat. „Olen vist maailma halvim valvur, sest arvasin kogu selle aja, et püsid oma toas.”
Itsitasin. Eliit pidi magama nii, et öösel peab valvet vähemalt üks nende teenijatest. See ei meeldinud mulle üldse. Seega nõudis Maxon, et minu ukse taga seisaks püsivalt üks valvur juhuks, kui midagi peaks juhtuma. Probleem seisnes selles, et tavaliselt oli selleks valvuriks Aspen. Teadmine, et ta hingab peaaegu igal ööl sealsamas mu ukse taga, tekitas minus kummalise segu elevusest ja õudusest.
Viivu kestnud lõbusus kadus kiiresti, kui Aspen taipas, et ma ei maganudki oma voodis õndsat und. Ta köhatas kohmetult.
„Oli sul lõbus?”
„Aspen,” sosistasin ma, vaadates ringi, et kedagi läheduses ei oleks. „Ära lase ennast häirida. Olen osa Valikust, ja just nii need asjad käivad.”
„Kuidas mul peaks niimoodi võimalus avanema, Mer? Kuidas ma saan konkureerida, kui räägid vaid ühega meist.” Tal oli õigus, aga mida ma teha sain.
„Palun ära ole mu peale vihane, Aspen. Püüan selles kõiges selgusele jõuda.”
„Ei, Mer,” vastas ta, õrnus häälde tagasi tulvamas. „Ma pole su peale vihane. Ma igatsen sind.” Ta ei julgenud neid sõnu valjusti välja öelda, kuid ta tegi seda hääletult suud liigutades. Ma armastan sind.
Ma sulasin.
„Ma tean,” vastasin. Panin oma käe ta rinnale, lastes endal korraks unustada kõik, millega riskime. „Aga see ei muuda seda, kus me oleme, ega seda, et kuulun nüüd Eliiti. Vajan aega, Aspen.”
Ta sirutas, et mu käsi enda pihku võtta, ning noogutas. „Seda võin ma sulle anda. Lihtsalt… püüa ka mulle natuke aega leida.”
Ma ei tahtnud hakata rääkima, kui keeruline see on. Seega naeratasin talle natuke ja tõmbasin käe õrnalt ära. „Ma pean minema.”
Ta vaatas, kuidas ma oma tuppa läksin ja ukse enda järel sulgesin.
Aeg. Viimasel ajal palusin seda sageli. Lootsin, et kui seda piisavalt saan, asetub kõik kuidagi iseenesest oma kohale.
2. PEATÜKK
„Ei-ei,” vastas kuninganna Amberly naerdes. „Mul oli ainult kolm pruutneitsit, kuigi Clarksoni ema soovitas rohkemaid. Tahtsin vaid oma õdesid ja parimat sõbrannat, kellega kohtusime muide minu Valiku ajal.”
Saatsin Marleele pilgu ja märkasin rõõmuga, et ka tema vaatas minu poole. Enne paleesse saabumist arvasin, et kuna mängus on sedavõrd kõrged panused, pole mul mõtet mõne tüdruku sõbralikkusele lootagi. Marlee kallistas mind juba esimesel kohtumisel ja sellest ajast peale toetasime teineteist. Kui üksainus peaaegu-erand välja jätta, polnud me kunagi tülitsenud.
Paar nädalat tagasi mainis Marlee, et ta vist ei soovi Maxoniga olla. Kui üritasin täpsemat selgitust välja pigistada, sulgus ta endasse. Teadsin, et ta ei pea mu peale viha, kuid need vaikusepäevad enne, kui sellel minna lasksime, olid üksildased.
„Mina tahan seitset pruutneitsit,” teatas Kriss. „Ma mõtlen juhul, kui Maxon peaks minu valima ja saan endale suured pulmad korraldada.”
„Noh, mina ei kavatse üldse pruutneitseid kasutada,” lausus Celeste Krissile vastuseks. „Nad juhivad tähelepanu kõr-vale. Ja kuna laulatust näidatakse televisioonis, tahan, et kõikide silmad püsiksid minul.”
Hakkasin vihast vahutama. Oli haruldane juhus, kui saime kõik koos istuda ja kuninganna Amberlyga rääkida, ja nüüd pidi Celeste oma kasvatamatu jõmpsika käitumisega kõik ära rikkuma.
„Mina tahaksin oma pulmapeol kasutada mõnda oma kultuuri traditsiooni,” lisas Elise vaikselt. „Uus-Aasia tüdrukud kasutavad oma tseremooniatel rohkelt punast ja peigmees peab pruudi sõpradele kingitusi tooma, et neid tänada võimaluse eest tüdrukuga abielluda.”
Kriss elavnes. „Tuleta meelde, et su pulmapeole tuleksin. Ma armastan kingitusi.”
„Mina ka!” hüüdis Marlee.
„Preili America, oled olnud kohutavalt vaikne,” sõnas kuninganna Amberly. „Mida sina oma pulmas näha soovid?”
Punastasin, sest olin vastamiseks täiesti ette valmistamata.
Oli vaid üks pulmapidu, mida kunagi ette kujutasin. Ja see pidi toimuma Carolina provintsi perekonnaseisuametis pärast kurnavat paberite täitmist.
„Noh, ühe asjana olen mõelnud, et isa võiks mu üle anda. Teate küll, niimoodi, et ta võtab mul käest ja asetab selle minu peigmehe pihku. See on ainus osa, mida olen kunagi soovinud.” Piinlik küll, kuid see oli tõsi.
„Aga kõik teevad seda,” kurtis Celeste. „See pole isegi originaalne.”
Oleksin pidanud pahandama, et ta mulle niimoodi väljakutse esitas, aga kehitasin vaid õlgu. „Tahan kindel olla, et isa kiidab mu valiku täielikult heaks. Päeval, mil see on tõesti oluline.”
„Väga kena,” ütles Natalie teed rüübates ja aknast välja vaadates.
Kuninganna Amberly naeris kergelt. „Loodan väga, et ta seda teeb. Ükskõik, kes su valik ka on.” Ta lisas viimased sõnad kiiresti, tabades ennast keset lauset viitamas, et mu valik oleks Maxon.
Mõtlesin omaette, kas ta arvaski nii. Kas Maxon rääkis talle meist.
Peagi vaibus pulmajutt ja kuninganna lahkus. Celeste sättis ennast seina sisse paigaldatud suure teleri ette ja teised hakkasid kaarte mängima.
„See oli lõbus,” ütles Marlee, kui üheskoos laua taha istusime. „Ma ei ole vist kuningannat kunagi nii palju vadistamas kuulnud.”
„Arvan, et tal hakkab elevus tekkima.” Ma polnud kellelegi öelnud, mida Maxoni tädi mulle sellest rääkis, kuidas kuninganna Amberly püüdis palju kordi tulutult veel üht last saada. Adele ennustas, et ta õde muutub meie suhtes leebemaks, kui grupp väiksemaks jääb. Ja tal oli õigus.
„Okei, räägi nüüd. Kas sul pole ausalt rohkem pulmaplaane või sa ei tahtnud neid lihtsalt teistega jagada?”
„Mul tõesti ei ole,” kinnitasin. „Tead, ma ei oska suurt pulma eriti ette kujutada. Olen Viis.”
Marlee raputas pead. „Sa olid Viis. Nüüd oled Kolm.”
„Just,” meenus mulle mu uus seisus.
Olin sündinud Viite perre – sinna kasti kuulusid üldjuhul kehvalt tasustatud kunstnikud ja muusikud. Ja kuigi ma üldiselt kastisüsteemi vihkasin, nautisin oma tööd. Veider oli mõelda endast kui Kolmest, kaaluda õpetaja- või kirjanikuametit.
„Ära stressa,” ütles Marlee mu nägu lugedes. „Sul pole vaja veel millegi pärast muretseda.”
Tahtsin vastu vaielda, aga mind katkestas Celeste’i hüüatus.
„Ole nüüd!” karjus ta telekapulti vastu diivanit tagudes ja seejärel uuesti televiisorile suunates. „Aaah!”
„Kas mulle ainult tundub või ta lähebki iga päevaga hullemaks?” sosistasin Marleele. Vaatasime, kuidas Celeste ikka ja jälle pulti klohmis. Siis andis ta alla ning kukkus käsitsi kanalit vahetama. Kui ka mina oleks sündinud Kahena, võiks telekapult tõesti närvid krussi ajada.
„Arvan, et stress mõjub,” kommenteeris Marlee. „Oled sa märganud, et Natalie on hakanud, ma ei tea… rohkem eemale hoidma?”
Noogutasin ja vaatasime mõlemad kaarte mängiva kolmiku poole. Kriss naeratas kaarte segades, kuid Natalie uuris oma juukseotsi ning tõmbas aeg-ajalt välja karva, mis talle ei meeldinud. Ta ilme oli eemalolev.
„See hakkab vist meile kõigile tunda andma,” tunnistasin. „Nüüd, kui grupp