see okas pärit Inglismaalt?” küsis Holmes.
„Ei, kindlasti mitte.”
„Kõigi nende andmete põhjal peaksite suutma õigetele järeldustele tulla. Aga regulaarväed on juba kohal, nii et abijõud võivad tagasi tõmbuda.”
Sellal kui Holmes rääkis, tulid rasked sammud järjest lähemale, kõmasid juba koridoris, ja nüüd astus sisse väga tüse ning väärikas halli ülikonnaga mees. Ta oli priske, punane, vereküllane nägu, ja kotjate tursunud laugude vahel pilgutles paar pisikesi teraseid silmi. Kohe tema kannul tuli mundris politseiinspektor ja ikka veel võbisev Thaddeus Sholto.
„Vaat kus lugu!” hüüdis esimene sissetungija käheda häälega. „Vaat kus alles lugu! Ja kes need kõik on? Maja paistab rahvast kubinal täis olevat!”
„Arvan, et peaksite mind mäletama, mister Athelney Jones,” lausus Holmes rahulikult.
„Aga jah, mäletan muidugi, miks ei mäleta!” ähkis teine vastu. „Teie olete ju mister Sherlock Holmes, teoreetik. Ma ei unusta ilma peal, kuidas te Bishopsgate’i kalliskivivarguse puhul meile kõigile põhjustest ja järeldustest ja tagajärgedest loenguid pidasite. Tõsi küll, tookord näitasite meile õiged jäljed kätte, aga eks te tunnista nüüd ju isegi, et see läks teil korda rohkem tänu heale õnnele kui mõistuse juhtimisele.”
„Asja lahendamiseks oli vaja ainult veidi üsna lihtsat arutlemist.”
„No mis te nüüd räägite! Ärge häbenege üles tunnistada. Aga mis siin siis juhtunud on? Paha lugu! Paha lugu! Ainult ranged faktid – teooriale siin ruumi ei ole. Küll on õnn, et juhtusin ühe teise asja pärast Norwoodis olema! Olin jaoskonnas, kui teade toodi. Mida teie arvates selle mehe surma põhjustas?”
„Oh, vaevalt saan ma siin oma teooriaid arendama hakata,” sõnas Holmes kuivalt.
„Miks mitte, miks mitte! Ma ei salga sugugi, et te vahel märki tabate. Heldene aeg! Uks oli lukus, nagu ma aru sain. Poole miljoni väärtuses kalliskive ära viidud. Kuidas aknaga oli?”
„Aken oli kinni, aknalaual on aga jalajäljed.”
„Hea küll, hea küll, kui aken oli kinni, pole jälgedel selle asjaga mingit pistmist. See peaks iseenesest selge olema. Mees võis ju surra südamerabandusse – aga kalliskivid on samuti kadunud. Ahaa! Kuulake minu teooriat. Vahel tulevad mulle sellised vaimuvälgatused. Seersant, palun astuge korraks välja, ja teie ka, mister Sholto. Teie sõber võib siia jääda. Mida te sellest arvate, Holmes? Sholto oli, nagu ta ise tunnistas, eile õhtul oma venna juures. Vend suri südamerabandusse ja Sholto kõndis aardega minema! Kuidas sobib?”
„Ja seepeale tõusis surnud mees üles ning keeras ukse seestpoolt hoolega lukku.”
„Hm! Ei klapi jah. Võtame kaine mõistuse appi. See Thaddeus Sholto o l i oma venna juures ja tülitsesid nad ka, seda me teame. Nüüd on vend surnud ja kalliskivid läinud – see on meil samuti teada. Pärast seda kui Thaddeus venna juurest lahkus, ei ole keegi venda näinud. Tema voodi on puutumata. Thaddeus on ilmselt väga ärritatud. Ta väljanägemine on… noh, mitte just võluv. Näete, kuidas ma Thaddeuse ümber võrku punun. See hakkab järjest koomale tõmbuma.”
„Te ei tea veel kõiki fakte,” tähendas Holmes. „Surnu peanahas, seal, kus on näha väike punane täpp, oli see puukilluke, mida mul on küllaga põhjust mürgiseks pidada. Laual lebas see kaart kirjutusega, mida te näete, ja seal kõrval too õige kummaline kivist peaga riistapuu. Kuidas need asjad teie teooriaga sobivad?”
„Kinnitavad seda igas suhtes,” väitis paks detektiiv suurustlevalt. „Maja on ju India imeasju täis. Thaddeus võttis selle riistapuu tulles kaasa, ja kui puukild on mürgine, võis Thaddeus seda täpselt samuti tapmiseks kasutada nagu ükskõik kes teine. Kaart on mingi hookuspookus, petteks tehtud muidugi. Ainus küsimus seisab selles, kuidas ta siit ära läks. Aa, selge, laes on ju auk!”
Mehe kogukust arvesse võttes ronis ta väga osavalt treppredelist üles ja litsus end august läbi katusealusesse. Kohe varsti kuulutas juubeldav hääl, et ta on leidnud katuseluugi.
Midagi ta mõnikord ikka märkab,” tähendas Holmes õlgu kehitades. „Vahel hakkab tal pea veidi jagama. Il n’y pas des sots si incommodes que ceux qui ont de I’esprit! 36
„Näete siis,” ütles Athelney Jones jälle alla ronides, „faktid on siiski kindlamad kui teooriad. Mul on asja kohta juba oma kindel seisukoht. Üleval on luuk, mis viib katusele, ja see luuk on irvakil.”
„Mina tegin ta lahti.”
„Ah tõesti! Teie siis märkasite seda ka?” näis ta sellest avastusest veidi löödud olevat. „Hüva, märkas seda kes märkas, igatahes näitab see, kustkaudu too saks minema sai. Inspektor!”
„Jah, sir,” vastati koridorist.
„Kutsuge mister Sholto sisse. – Mister Sholto, minu kohus on teid informeerida, et kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu. Arreteerin teid kuninganna nimel, sest olete seotud oma venna surmaga.”
„Näete nüüd! Kas ma ei öelnud!” kaebas vaene mehike käsi laiutades ja ühe otsast teise otsa vaadates.
„Ärge muretsege, mister Sholto,” rahustas teda Holmes. „Olen kindel, et suudan teie süütust tõestada.”
„Ärge andke liiga suuri lubadusi, härra teoreetik, ärge andke liiga suuri lubadusi!” sähvas salapolitseinik. „Viimaks leiate, et asi on palju rängem kui arvate.”
„Ma mitte ainult et tõestan tema süütuse, vaid ka osutan teile heast südamest teene: annan teile ühe mehe nime ja kirjelduse neist kahest, kes eile õhtul selles toas käisid. Mul on põhjust arvata, et tema nimi on Jonathan Small. Ta on vähese haridusega mees, väikest kasvu, õige liikuv, ehkki parem jalg on tal ära; kannab puujalga, mille ots on seesmisest servast kulunud. Vasaku jala saapal on tal paks kandilise ninaga tald ja raudrandiga konts. Ta on keskealine, väga pruuniks põlenud, ja on olnud sunnitööl. Nendest tundemärkidest on teile ehk abi, koos faktiga, et ta peopesadelt on nahk maas. Teine aga …”
„Ohoo, või teine ka veel!” osatas Athelney Jones mõnitava häälega, kuigi oli selgesti näha, et Holmesi üksikasjalised andmed teda hämmastasid.
„Teine on üpris kummaline isik,” lausus Holmes kannal ringi pöördudes. „Loodan, et võin teile õige pea tutvustada neid mõlemaid. Kõneleksin sõnakese teiega, Watson.”
Ta viis mu koridori trepiotsale ja ütles:
„Asjade käik on olnud nii ootamatu, et oleme oma esialgse eesmärgi peaaegu unarusse jätnud.”
„Mõtlesin just sama,” vastasin talle. „Pole sugugi õige, et miss Morstan veel kauemaks sellesse õnnetusemajja jääb.”
„Muidugi. Peate ta koju saatma. Ta elab missis Cecil Forresteri juures Alam-Camberwellis, nii et mitte väga kaugel. Ootaksin teid siin, kui tahate tagasi tulla. Või olete ehk liiga väsinud?”
„Sugugi mitte. Ma ei usu, et ma puhata saaksin, enne kui see fantastiline lugu veidi selgemaks saab. Olen varemgi elu pahupoolt näinud, aga pean ausalt ütlema, et tänaõhtused rängad üllatused on mu närve õige põhjalikult vapustanud. Ometi tahaksin nüüd, kus ma juba nii kaugele olen läinud, selle loo teiega koos lõpuni kaasa teha.”
„Teie juuresviibimisest oleks mulle palju abi,” vastas Holmes. „Uurime asja ise kahekesi välja ja laseme sel Jonesil rõõmustada oma vaimusünnituste üle, mis ta ka iganes välja ei hauks. Kui olete miss Morstani koju viinud, sõitke Lambethisse üsna jõe äärde, Pinchin Lane’ile, maja number kolm. See on kolmas maja paremat kätt ja seal elab topisetegija, Sherman on ta nimi. Aknal näete nirki, kellel on jänesepoeg küünte vahel. Ajage vana Sherman üles, tervitage teda minu poolt ja öelge, et vajan kohe Tobyt. Ja Toby tooge tõllas kaasa.”
„Toby on koer, kui ma ei eksi?”
„Jah, isevärki segavereline krants, aga imeväärse haistmismeelega. Eelistan Toby abi tervele