kõrvalkambris. Peale selle uurin suure Jonesi meetodeid ja kuulan tema mitte just ülearu delikaatseid tähendusi. Jajaa… Wir sind gewohnt, daß die Menschen verhöhnen, was sie nicht verstehen.37 Goethe ütleb alati väga tabavalt.”
Episood vaadiga
Politseinikud olid tulnud voorimehega ja selle tõllas saatsin ma miss Morstani koju. Naistele omasel imetlusväärsel kombel oli ta niikaua, kui leidus veel keegi temast nõrgem, keegi, keda tuli toetada, talunud kõiki raskusi vapra näoga, ja kohkunud majapidajanna kõrvalt olin ma ta leidnud rõõmsa ja rahulikuna. Tõllas tabas teda siiski esiteks nõrkushoog ja seejärel puhkes ta ägedasti nutma – nii väga oli läbielatu talle mõjunud. Hiljem on ta mulle kõnelnud, et tundusin talle tollel sõidul külma ja kaugena. Tal polnud aimugi, missugust võitlust ma endaga pidasin ja millist enesevalitsemist oli tarvis, et ennast tagasi hoida. Mu armastus ja poolehoid kiskus mind tema poole nagu ennist mu kättki aias. Tundsin, et ka aastatepikkuse tavalise seltskondliku suhtlemise järel poleks ma ta meeldivat ja vaprat iseloomu paremini tundma õppinud kui selle ühe, ebatavalisi sündmusi täis päevaga. Kuid oli kaks põhjust, mis lämmatasid lembesõnad mu suul. Neiu oli nõrk ja abitu, ta närvid olid tugevasti vapustada saanud. Niisugusel hetkel talle armastust avaldada oleks tähendanud olukorda kasutada. Veel halvem oli see, et ta oli rikas. Kui Holmesi otsinguid krooniks edu, saaks temast jõukas pärija. Kas oleks siis olnud aus, kas oleks siis olnud õige, kui poole palgaga arst oleks kasutanud juhuse läbi tekkinud lähedust? Kas poleks tütarlaps mind lihtsalt labaseks õnnekütiks pidanud? Ma poleks talunud, kui talle midagi säärast mõttesse oleks tulnud. Ületamatu tõkkena seisis Agra aare meie vahel.
Kell oli peaaegu kaks, kui me missis Cecil Forresteri juurde jõudsime. Teenijad olid juba mitme tunni eest puhkama heitnud, missis Forresteri ennast oli aga miss Morstanile toodud kummaline sõnum nii väga huvitanud, et ta istus üleval ja ootas neiu tagasitulekut. Ukse avaski missis Forrester ise. Ta oli keskealine meeldiv naine ja mul oli hea meel näha, kuidas ta käe teisele õrnalt ümber piha libistas, ning kuulda, kui emaliku häälega ta teda tervitas. Ilmselt polnud neiu siin mitte lihtsalt palgaline, vaid hinnatud sõber. Mind esitleti ja missis Forrester palus tungivalt, et ma sisse astuksin ja meie seiklustest jutustaksin. Tegin talle siiski selgeks, kui tähtis käik mul ees on, ja lubasin teda kindlasti veel külastada ning aru anda, kuidas meil asi edeneb. Ära sõites vaatasin korraks tagasi, ja veel praegu on mul silme ees pilt, mida siis nägin: kaks naist lävel, kaks graatsiliselt teineteise vastu liibuvat kogu, poolavatud uks, läbi halli värviliste aknaruutude langev valgus, baromeeter seinal ja helkivad kinnitusvarvad trepivaibal. Oli nii kosutav põgusaltki silmata rahulikku inglise kodu nende metsikute, süngete juhtumuste sekka, mis meid oma keerisesse olid haaranud.
Ja mida rohkem ma kõigele juhtunule mõtlesin, seda metsikum ja süngem see mulle tundus. Läbi vaiksete, gaasilaternatest valgustatud tänavate logistades lasksin kogu selle ebatavaliste sündmuste rea uuesti oma vaimusilma eest läbi. Vähemalt esialgsed probleemid olid nüüd enam-vähem lahendatud. Kapten Morstani surm, pärlite saatmine, kuulutus, kiri – neis asjades olime saanud selgust. Ent need olid meid ainult veel salapärasemate ja kaugelt traagilisemate mõistatuste juurde viinud. India aare, imelik plaan, mis Morstani asjade hulgast leiti, kummaline stseen major Sholto surivoodi juures, aarde taasleidmine, millele otsekohe järgnes leidja tapmine, selle mõrva eriskummalised üksikasjad, jalajäljed, iseäralikud tapariistad, sõnad kaardil, mis langesid ühte kirjutusega kapten Morstani plaanil, – see oli tõesti labürint, kus iga vähem erakordsete võimetega inimene kui mu korterikaaslane oleks väljapääsu leidmata meeleheitesse langenud.
Pinchin Lane kujutas endast kahekordsete majalobudike rodu Lambethi jõepoolsemas servas. Maja number kolme ukse taga tuli mul tükike aega koputada, enne kui see mingit mõju avaldas. Lõpuks vilkus siiski aknaeesriide vahelt küünlavalgust ja õhuaknast vaatas välja kellegi nägu.
„Käi minema, va laaberdaja,” öeldi mulle. „Kui sa siin veel lärmata mõtled, teen kuudid lahti ja lasen sulle nelikümmend kolm koera kallale.”
„Tulin siia just selleks, et te ühe neist välja laseksite.”
„Käi minema!” karjus hääl. „Jumala eest, siin kotis on mul rästik, ja kui sa otsekohe jalga ei lase, viskan ta sulle pähe!”
„Aga mul on koera tarvis,” hüüdsin vastu.
„Või veel vaidlema!” möirgas mister Sherman. „Noh, hoia eemale, sest kohe loen ma kolmeni ja lasen ussi alla.”
„Aga mister Sherlock Holmes…” tegin veel katset, ja selle nime mõju oli maagiline: silmapilk lõksatas aken kinni ja hetk hiljem lükati uks riivist lahti. Mister Sherman oli pikk, kõhetu, soonilise kaela ning längus õlgadega vanamees, sinised prillid ninal.
„Mister Sherlocki sõber on alati teretulnud,” lausus ta. „Astuge sisse, sir. Hoidke mägrast eemale, ta hammustab. Ah sa paha loom, või sina tahad härrast kinni napsata!” tõreldi kärbiga, kes oma õela, punaste silmadega pea puurivarbade vahelt välja pistis. „Ärge pange seda tähelegi, sir, see on ainult vaskuss. Mürgihambaid tal ei ole ja sellepärast lasen tal vabalt ringi roomata, nabib teine mul sitikaid vähemaks. Ärge pange pahaks, et ma teiega alguses väheke validalt kõnelesin, aga lapsed armastavad ulakust teha ja teinekord mind sedasi üles kloppida. Mida see mister Sherlock Holmes siis tahtis?”
„Ta tahtis üht teie koera.”
„Ah koera – tähendab Tobyt?”
„Toby oli jah tolle nimi.”
„Toby elab siin vasakul, number seitsmendas.”
Vanamees liikus aeglaselt, küünal käes, edasi keset seda iseäralikku loomaperet, mille ta enda ümber oli kogunud. Värelevas valguses märkasin ainult, et igast nurgast ja praost piilusid meid hõõguvad silmad. Isegi meie pea kohal kükitasid õrtel reastikku väärikad linnud, kes loiult jalga vahetasid, kui meie kõne nende uinakut häiris.
Nagu selgus, oli Toby pooleldi spanjel, pooleldi nuuskurkoer, inetu, lontis kõrvade ja kohmaka paterdava kõnnakuga pruuni-valgelaiguline karvanäss. Kõhelnud veidi, võttis ta mult vastu suhkrutüki, mille vana topisetegija mulle ulatas, ja sõlminud niiviisi sõpruse, järgnes mulle tõlda ega teinud kaasatulekust mingit probleemi. Lossikell oli just kolm löönud, kui ma uuesti tagasi Pondicherry Lodge’i jõudsin. Leidsin, et endine poksija oli kaassüüdlasena arreteeritud ja koos mister Sholtoga jaoskonda viidud. Kitsukest väravat valvasid kaks politseinikku, aga kui ma Sherlock Holmesi nime nimetasin, lasksid nad mind koeraga läbi.
Holmes seisis uksel, käed taskus, suitsev piip hambus.
„Ahaa, juba oletegi päral!” hüüdis ta. „Tubli koer, jaa-jaa! Athelney Jones on läinud. Pärast teie lahkumist ilmutas ta tohutut ettevõtlikkust. Peale meie sõbra Thaddeuse arreteeris ta veel uksehoidja, majapidajanna ja hindust teenri. Praegu on terve maja täiesti meie päralt, kui mitte arvestada seersanti üleval. Jätke koer siia ja tulge üles.”
Sidusin Toby hallis lauajala külge ja me läksime trepist üles. Leidsime kõik endises seisukorras, ainult keset tuba asuv kogu oli voodilinaga kaetud. Roidunud politseiseersant istus poollamaskil nurgas.
„Laenake mulle oma laternat, seersant,” palus mu kaaslane. „Siduge see mulle nööritükiga kaela, nii et ta mu rinnale rippuma jääb. Tänan. Saapad ja sokid pean ära võtma. Võtke nad alla kaasa, Watson. Kavatsen veidi ronimist harrastada. Kastke veel mu taskurätt kreosoodisse. Aitab. Tulge nüüd minuga hetkeks katusekambrisse. Holmes valgustas veel kord jälgi tolmus.
„Palun vaadake neid jälgi hästi hoolega,” soovitas Holmes. „Kas näete nende juures midagi märkimisväärset?”
„Need on lapse või väikest kasvu naise jäljed,” vastasin.
„Aga peale suuruse – märkate vahest veel midagi?”
„Paistavad olevat nagu harilikud jäljed ikka.”
„Sugugi mitte. Vaadake! See siin tolmus on parema jala jälg. Teen talle oma palja jalaga teise kõrvale. Milles seisneb nende peamine erinevus?”
„Teil