väljaväänatud pahkluu, tähendada katastroofi. Siiski oli neil teatud eeliseid, mida tavaliselt said nautida vaid Klann ja sellesse kuuluvad perekonnad – alates moodsatest matkasaabastest kuni Brilli kaaluka automaatpüstolini, mis oli koos kabuuriga peidetud ta soojapidava kilega vooderdatud mantli alla.
„Parem, kui see toimiks.” Miriami hambad plagisesid rääkides pisut. „Tunduks ikka tõeliselt tobe, kui selguks, et see siin ka ei tööta.”
„Mu ema ütles, et tunneb surnud medaljoni ära,” väitis Brill asjalikult. „Oled sa seda pärast siiajõudmist vaadanud?”
„Ei.” Miriam kohmitses medaljoni otsides tasku kallal. See klõpsatas kergesti lahti ja ta sulges selle kohe. „Autš. See toimib küll, kui mu sisikond ainult sees püsib. See tundub kuidagi karedam kui teine.”
Külmunud lehed krõmpsusid nende saabaste all. Postijaam oli varsti silmist kadunud, tee oli tühi, talvisel ajal kohtas siin reisijaid väga harva. Paljad puud sirutasid nende peade kohal oksi, hommikuvalguses süngeid ja viljatuid. „Kas me oleme juba vaateulatusest väljas?” küsis Miriam.
„Jah.” Brill peatus. „Võime varakult alustada.”
Miriam jäi tema kõrval seisma. Ta trampis jalgu. „Ära jää kauaks ootama. Kui ma viie minuti pärast tagasi ei ole, siis võid eeldada, et kõik on korras. Mine aga edasi ja ma jõuan sulle postijaama juures järele. Kui kuuled kedagi teel liikumas, poe peitu. Kui ma peaksin hiljaks jääma, oota üks päev, siis osta hobune või muul, ratsuta Fort Lofströmi ja palu end Angbardi juurde viia. Selge?”
„Selge.” Brill tardus hetkeks, kallutas end siis ettepoole ja embas Miriamit. „Kaitsku sind Taevane isa,” sosistas ta.
„Ja sind,” ütles Miriam, isegi selle üle imestades. Ta embas Brilli kiiruga vastu. „Ole ettevaatlik.” Tõmbas end siis lahti, võttis palgamõrtsuka medaljoni, seisis keset teed ja silmitses selle väänlevat sügavust.
Kell oli kaksteist ja kõik Bostoni kirikukellad lõid keskpäeva.
Veidrale naisele, kes vilksamisi siia-sinna piiludes mööda Malli kõndis, said osaks vaid mõned varjatud pilgud. Tõsi, ta kandis rasket seljakotti, mis oli naiste puhul haruldane, siis veel väga kummalist peakatet ja üldse oli tema riietus moekast nii kaugel kui võimalik, pääsedes siiski sellest, et tänavalapsed oleksid teda rünnanud süüdistustega paavstimeelsuses – kuid ta astus raudse sihikindlusega, mis tõotas halba neile, kes ta teel ette jääksid.
Liiklus oli hõre, kuid kiire ja ta näis kohmetuna, kui ta enne tänava ületamist korduvalt mõlemale poole vaatas. Temast mürises mööda lahtine Jollycar, rauast rattad munakivisillutisel sädemeid löömas. Autost kostis meremeeste naeru, kes olid teel Põhjajaama, et sealt kuninglike dokkide juurde sõita. Naine põikas osavalt kõrvale ja jõudis turvaliselt kõnniteele.
Kalaturu ümbruses oli jalakäijaid rohkem, seal müüsid oma kaupa ka küünlategijad ja muud kaupmehed. Naine vaatas talvise kastanimüüja poole, kergitas siis nina, põigates kõrvale raugaeas sõnnikukogujast, kes oma koerasitakoti kohal midagi pobises; ta peatus Malli ja Jeffersoni nurgal ja piilus üle õla, enne kui hakkas oma salli sisse pomisema.
„Märkus: see ei ole Boston – vähemalt mitte mulle tuttav Boston. Kõik tänavanimed on valed, majad on kivist ja tellistest, mitte puust või betoonist. Liiklus on vasakpoolne ja autodel – neid pole palju – on korstnad nagu auruveduritel. Aga sildid on ingliskeelsed, tänavad on sillutatud munakivide või asfaldiga ja see tundub nagu Boston. Veider, tõepoolest veider. Igal juhul on see kodusem kui Niejwein.”
Ta läks tänavat mööda edasi, pomisedes klambriga pearäti sisse kinnitatud mikrofoni. Tugev tuulehoog vuhises talle tänaval vastu ja ähvardas rätiku peast puhuda. Ta haaras sellest kiiresti kinni ja hoidis paigal.
„Ma näen tänaval nii mehi kui naisi – kuid mehi on rohkem. Riietus on… hmm. Ma ei ütleks, et just viktoriaanlik. Võib-olla post-viktoriaanlik? Mehed kannavad kõrgetel särgikraedel kaelasidemeid või – rätte, kaherealisi ilma kraeta ülikondi ja pikki palituid. Kõik käivad kübaratega, kübaraid on palju, aga ma olen märganud kollaste ja siniste triipudega ülikonnapintsakuid, esineb isegi veel erksamaid värvikombinatsioone.” Ta möödus baroksest tuletõrjehüdrandist, malmist valatud hiinapärane draakon oli valmis veejuga välja sülgama. „Naised kannavad kitsaid jakke ja maani seelikuid. Erandiks mõned nooremad, kes kannavad põlvini seeliku all pikki pükse. Meenutab idamaist stiili.” Temast väntas mööda naine jalgrattal, selg uhkelt sirgu. „Hmm. Jalgrattasõidu jaoks on kottpüksid ja midagi Pakistani tuunika laadis. Kõik kannavad kübarat või pearätti.” Ta vaatas vasakule. „Vaateakendel on hinnad väljas. Ma möödusin just kingsepast, kelle aknal oli rida metallist liistusid ja nahanäidiseid, ning… Jeesus…”
Ta peatus ja pöördus tagasi, et põrnitseda väikest määrdunud akent, millest ta oli juba peaaegu möödunud. Ta kõrvu kostis kauge sumin. „Mehaaniline arvutusmasin – elektrimootoriga ja tulemust näitavate katoodlampidega. See on, mis, 1930-ndate tehnoloogia? Perfokaardid? Neljakümnendad? Ma oleksin pidanud muuseumis ikka tähelepanelikum olema. Need vennad siin on ikka pikalt Gruinmarktist ees. Hei, see näeb välja nagu Edisoni fonograaf, ainult ilma pasunata, ning taga on mingid torud. Ja kõlar.” Ta kummardus lähemale. Hind… „Hind on naeltes, šillingites ja pennides,” sosistas ta mikrofoni.
Miriam peatus. Teda haaras aukartus. See ei ole Boston, mõistis ta. See on jällegi midagi muud. Terve uus maailm, selline, milles olid vaakumlambid ja arvutusmasinad ja auruautod – vari libises temast üle. Ta vaatas üles ja tal jäi hing kinni. Ja õhulaevad, mõtles ta. „Õhulaev!” pomises ta. See oli vaimustav, uskumatult voolujooneline, paistis talvises päikesepaistes tuhmkuldsena, seda vastutuult ajavate mootorite mürin pani aknaklaasid põrisema. Ma võiksin siin tõepoolest töötada, mõistis ta erutatult. Ta jäi vaatama ekspediitor-firma Greenbaum & Pty vaateakent sildiga „Väravad maailma”.
„Vabandust, proua. Kas ma saan teid millegagi aidata?”
Miriam langetas kiiresti pilgu vaateaknalt. Suur punetava näo ja puhmas vuntsidega, mundris mees, lameda põhjaga kiiver peas – oih, mõtles ta.
„Ma loodaksin küll,” ütles ta arglikult ja neelatas. Kas proovida prantsuse aktsenti? „Ma saabusin, ah, linna alles äsja. Hea isand, kas te oskaksite juhatada mulle teed korralikku ja ausasse pandimajja?”
„Äsja saabunud?” Võmm uuris teda kahtlevalt, kuid ei haaranud kohe kumminuia ega kaelas rippuva messingvile järele. Ju oli Miriamis midagi, mis sundis ta nii otsustama. Võib-olla oli selleks lappide või plekkide puudumine tema rõivastel, võib-olla ilmsete alatoitumuse märkide puudumine. „Et siis pandimaja… te ei taha ju öö saabudes linnas ilma rahata olla, jah? Vaestemaja on sel aastaajal üsnagi ülekoormatud ja seadust rikkuda te ju ei taha, mis?”
Miriam noogutas pead. „Tänan väga, isand, aga minu eest hoolitsetakse hästi, kui mul õnnestub kokku saada piisavalt raha, et oma õega ühendust võtta. Tema ja ta abikaasa, nad kutsusid mind, et ma aitaksin neil lapsi hoida.”
„Hästi.” Politseinik noogutas. „Minge siit mööda Jeffersoni, siis pöörake vasakule Highgate’ile. See viib teid Holmesi puiesteele. Ärge ainult eksikombel Blackshafti pöörake, see on vastik lobudikerajoon, kust te ei leia enam tagasiteed. Holmesi puiesteel leiate Erasmus Burgesoni äri ja tema peaks teid kenasti aitama.”
„Oh, suur aitäh teile,” tänas Miriam ülevoolavalt, kuid võmm oli juba eemaldumas, küllap mõnd hulkurit kimbutama.
Kvartali jagu tõttas ta kiirel sammul edasi, pidas meeles võmmi juhiseid ja järgis neid. Sõidukid möödusid teel ja pea kohal. Kordkorralt tõkestasid liikumist nelja või koguni kuut lühikest haagist vedavad traktorid, kabjaklobina saatel veeresid mööda tobedat kollast värvi ponivankrid. Ilmselt olid kõik taksod kogu universumis kollased, kuid Miriam ei kujutanud ette, mida oleksid Bostoni keskkonnakaitse fanaatikud arvanud söe põletamisest. Tänava ääres olid poekesed, tosinate kaupa poekesi, kuid polnud kaubamaju ega supermarketeid, bensiinimootoriga autosid