ma kavatsen seda kasutada seal, kus keegi ei näe.” Ta lõpetas sadulaga ja hakkas otsima kohta, kuhu kinnitada tööriistatasku. „Šveitsi sõjaväes oli rügement sõdureid, kes sõitsid nendega – sadulas jalavägi, mitte ratsavägi. Teedel läbisid nad kakssada miili päevas, mägedes seitsekümmend. Mina pole sõdur, aga ma usun, et sellega saan ma kiiremini edasi kui jalgsi.”
„Riideid on sul ikkagi vaja,” märkis Brill. „Ja minul ka. Need, millega ma üle tulin, ei sobi talvises metsas trampimiseks! Ja kui me kavatseme postijaamas peatuda, siis ei saa me end näidata ka sinu matkavarustuses.”
„Just. Siinkohal tuleb mängu see masin seal.” Miriam osutas suurele kastile, mis oli vallutanud suure tüki põrandat. „Ma kardan, et sul puudub overlokmasina kasutamise kogemus?”
Overlokmasina töökorda seadmiseks kulus neil suur osa ülejäänud päevast ja Paulette oli koju saabudes üsna häiritud, kui leidis Miriami esikust jalgratast õlitamast, Brilli aga tööstusliku õmblusmasina kasutamisjuhendi ja Miriami hangitud rõivalõigete tagant pead murdmast.
„Sa teed mu kodust hullumaja!” süüdistas ta Miriamit, kui oli kingad jalast visanud.
„Jah, seda küll. Kuidas sul kontori otsimine läheb?”
„Kehvasti,” nähvas Paulette. Siis ta hääletoon muutus: „Kontoriruumid, oi, kus meil on alles kontoriruumid! Te peaksite meie kontoriruume nägema, need on nii imelised kontoriruumid, et te pole selliseid uneski näinud! Muuseas, kui kaua teie firma juba tegutseb? Kui alla kahe aasta, siis me nõuame ettemaksu.”
„Oh-oh.” Miriam noogutas. „Kui suurt ettemaksu?”
„Kuue kuu üür.” Paulie neelatas. „Kakssada ruutmeetrit laopinda omaette laadimiskohaga ja sada ruutmeetrit kontorit selle kohal, see teeb umbes kolmkümmend tuhat dollarit. Pluss kohalik maks, veevärk, elekter ja gaas. Ning kiire internetiühendus, mida sa tahtsid.”
„Hmm.” Miriam noogutas endamisi ja tõmbas siis kinnituskangidest. Jalgratas voltis end kokku nagu keeruline paberskulptuur, ta lukustas selle kõige kompaktsemasse asendisse ja võttis kandekoti.
„Hei, see oli lahe,” ütles Paulette kiitvalt. „Kas sa oled otsustanud vanas eas tervisefänniks hakata?”
„Ära vaheta teemat.” Miriam mühatas, lükkas ratta kotti ja sikutas tõmbluku kinni. Kokkupandult oli jalgratas paras elukas. Ta võis selle küll mugavasti selga võtta, aga midagi muud kaasa võtta olnuks raske. Hmm. „Ma tulen varsti tagasi.” Ta tõstis rattakoti õlale ja vantsis tagaukse juurde, mille kaudu pääses Paulette’i õuele. „Ma küll ei usu, et sellest midagi tuleb,” pomises ta ja võttis medaljoni.
Poole tunni pärast oli ta tagasi ilma jalgrattata, kergelt kõikudes, külmast värisedes ja valutavat laupa hõõrudes. „Oh, ma tõesti ei peaks seda nii kiiresti tegema,” oigas ta.
„Kui sa teed seda ilma ettevalmistuseta…” alustas Paulette torkavalt.
„Ei, ei.” Miriam tõrjus teda viipega. „Ma võtsin oma tabletid ära, boss, ausalt. Lihtsalt sealpool on tõsiselt külm.”
„Kuhu sa selle peitsid?” küsis praktilise meelega Paulette.
„Umbes sinu maja seina äärde – teisel pool on seal ainult mets. Brrr. Toetasin puu najale ja lõikasin koore sisse märgi.” Ta vibutas nuga. „Ei tohiks olla raske leida, kui me sinnapoole läheme. Peamine on teeni kõndida, lähimani on umbes pool miili maad. Parem on minna hommikul.”
„Just,” ütles Paulette kahtlevalt. „Me rääkisime kontori üürimisest.”
„Jah.” Miriam noogutas. „Kuule, anna mulle veerand tundi toibumiseks ja ma võtan oma mantli. Siis me võiksime minna ja hoone üle vaadata – ning kui see sobib, siis läheme otsemat teed panka ja tõstame ringi veel ühe paki raha, et sa saaksid ettemaksu neile nina alla pista.” Ta ajas end sirgu. „Brilli võtame kaasa. Meil oleks vaja teatrikostüümide poest läbi käia, see kiirendaks asju ehk pisut.” Ta ilme läks karmimaks. „Ma olen ootamisest väsinud ja mida kauem see venib, seda raskem on seda Angbardile seletada. Ma usun, et kui ma varsti ühendust ei võta, keerab ta mu krediidi kinni, kuni ma jälle välja ilmun. Aeg on teele asuda.”
Kaks päeva hiljem leidis jäine hommik Miriami künklikult, ebamäärase kujuga madratsilt katkendlikult tukastamast, temast vasakul oli vaikselt norisev kühm. Ta avas silmad. Kus ma olen? imestas ta hetkeks, siis tuli mälu talle appi. Oh. Virn puldankotte ta nina ees moodustasid küüru, mis varjas karedaid, värvimata seinalaudu. Norisev kühm jõnksatas ja trügis teda ääre poole. Valgus tuli väikesest aknast, mille kolmnurksed klaasplaadid olid ebatasased ja mulle täis. Ta oli maganud riietes, võtnud ära ainult saapad ja mantli, ning tundis end nüüd kasimatuna. Veel hullem – keegi oli teda öösel hammustanud, leidnud ta maitse meelepärase olevat ning kutsunud ka perekonna ja sõbrad pidusöögile.
„Hrrr.” Ta ajas end istuli ja lükkas jalad üle ääre põrandale. Isegi läbi villaste sokkide tundusid põrandalauad jääkülmadena. Ööpott voodi all oli samuti jäine, avastas ta pissima kükitades. Õigupoolest oli õhk nii külm, et imes soojuse välja igast paljastatud kehaosast. Ta lõpetas kiiresti ja lükkas poti tagasi voodi alla jäätuma.
„Äratus!” hõikas ta vaikselt Brillianale. „Tõuse ja sära! Meid ootab ees hea päev!”
„Oh, mu pea.” Teki alt ilmus ähmase pilgu ja sassis juustega Brill. „Sinu hotellid ei ole sellised.”
„Kui mul õnnestub oma tahtmist saada, siis ei jää see kah enam kauaks selliseks,” märkis Miriam. „Mul on suus selline maitse, nagu oleks miski seal surnud. Ma pean saapad jalga tõmbama ja pisut varbaid soojendama.”
„Häh.” Brilliana ilme oli pessimistlik. „Ma ütleksin, et nad lasid tulel ära kustuda.” Ta leidis ööpoti. Miriam noogutas ja vaatas kõrvale. Nii palju siis tualettruumist otse numbris, mõtles ta sapiselt.
„Tõuse nüüd püsti,” käskis Brill minuti pärast.
„Hästi. Kuidas ma välja näen?” küsis Miriam.
„Hmm. Ma arvan, et käib küll. Aga ära harja oma juukseid enne, kui me oleme nägemisulatusest väljas. Nende imeliste seepide tõttu, mida teisel pool kõik kasutavad, paistavad su juuksed päevavalguses liiga puhtad ja me ei taha endale liigset tähelepanu tõmmata. Hmh. Nii et mida me täna teeme, emand?”
„Noh, ma arvan, et me alustame hommikusöögiga ja siis maksame sellele kenale mehele arve ära.” Kena oli omadussõna, mida Miriam poleks tavaliselt kasutanud sellise võõrastemajapidaja kohta, kes allkorrusel varitses – kodus oleks ta kaldunud pigem politseid kutsuma –, aga teenindusstandardid olid Gruinmarktis väga erinevad. „Seejärel asume teele Hasleholmi poole. Niipea kui oleme kõigi silma alt kadunud, ma kaon. Sa võtsid oma püstoli ikka kaasa?”
Brill noogutas.
„Hästi, siis on sinuga korras. See peaks olema sinu jaoks vaikne jalutuskäik. Kui peaks tekkima mingi jama, siis kõigepealt proovi teest eemale taganeda, siis aga tulista – ma ei taha, et sa riskiksid, kuigi talvel ei tohiks siin kandis röövlitega erilist muret olla. Õnneks oled sa relvastatud raskemini kui kõik võimalikud vastutulijad – kui Klanni karavan välja arvata.”
„Tõsi.” Brill noogutas kahtlevalt. „Oled sa kindel, et see veider seadeldis töötab?”
Miriam noogutas. „Usu mind.”
Hommikusöök tähendas kahes sälgulises puukausis serveeritud soolast kaeraputru allkorruse köögis kõrtsmiku naise valvsa (ehkki kõõritava) pilgu all – see raskendas Miriamil vargsi tablettide võtmist. Naine luges kausside kohal pikalt ja põhjalikult mingit tänupalvet. Miriam ootas kannatlikult, liigutades juhuslikel hetkedel huuli – Brill ta paljukannatanud tütre rollis oli tema tumma ja ebaadekvaatset seisundit juba selgitanud.
Vaevalt pool tundi hiljem olid Miriam ja Brill jälle teel, suunaga ranniku poole, hingeõhk jäises hommikus auramas. Oli kibekuiv, just nagu jäises kõrbes. Öö jooksul