kuulus timuka ülesannete hulka piinamine (kohtuliku eeluurimise ühe osana), kehaliste ja häbistavate karistuste täideviimine, enesetapjate köie otsast mahavõtmine ja mahamatmine ning järelevalve prostituutide üle Tallinna eeslinnades. Ka kloaagi tühjendamine ja loomade nülgimine (loomakerede realiseerimine) võisid vastavalt euroopalikele standarditele jääda timuka pädevusse. Nülgimine ja sellega seotud kontide (seebikeetmiseks), roiskunud liha (salpeetri keetmiseks) ja nahkade (parkimistöökojale) müümine aitasid timukal paljudes Euroopa linnades rahalises mõttes ots otsaga kokku tulla, seejuures jättis ta tegeliku hukkamise tihtipeale (valdavalt mittesakslastest) timukasulaste hooleks, kelle järele ta siis ise valvas. Pea maharaiumise mõõga või kirvega, mis mõlemad nõudsid teatud käsitööoskusi, pidi timukas siiski ise läbi viima.
Timuka elukutse kuulus mitteaustusväärsete elukutsete hulka (nagu saunamees, rahalaenaja, tänavapühkija, tornivaht, karjane, prostituut jt). Kes selle tööga tegeles, kuulus keskaegses seisuste süsteemis iselaadsesse kasti ja jäi ühiskondlikku isolatsiooni. Timuka järeltulijad ei tohtinud koolis käia ja võisid abielluda ainult oma seisuse piires. Tihtipeale ei leitud neile ristivanemaid. Kirikus ja kõrtsis pidid timukad ja nende perekonnaliikmed istuma eraldi. Jahipidamine oli neile samuti keelatud, välja arvatud hundijaht.
Ka all-linna piirkonna ilmet kujundasid suures osas põllumajandus- ja loomakasvatusmaad. Neile lisandusid 1310. aastal esmakordselt mainitud saunad Saunatorni juures, Nunne värava all läänepoolse linnamüüri lähedal; vesiveskid Härjapea jõel; läänes Lasnamäe paekivimurrud, kust linn sai andameid, nn kiviaktsiisi, ja mille eesotsas seisis linna müürseppmeister; loodes köietöökojad (Köismäed), kus töötasid köiepunujad ja kanepiketrajad, moodustades omaette väikese eeslinna; ja lõpuks telliselööv, mille järele valvas tellisemeister ja kus tallinlased võisid maksu eest oma loomi karjatada, mistõttu seda tuntakse ka Telliskopli nime all.
All-linna sarases asusid ka mitmed kirikud, mille ülesandeid ja liigitust tänapäeval vaevalt enam taastada annab. Sepavärava ees asus oma kalmistuga Barbara kabel, mis kuulus Nigulistele ja mille tekkeajaks pakutakse 14. sajandi esimest poolt. Kabelit täna enam ei ole. Viimast korda esineb ta allikates 1525. aastal ja lammutati linna arveraamatu sissekannete põhjal 1525. ja 1538. aasta vahel. Kalmistule maeti linna alamkihist pärit inimesi, näiteks katku- ja näljaohvreid. Näiteks aastail 1600–1603 maeti siia ligikaudu 11 000 katkuohvrit. Kuid pärast Põhjasõda jäid hauad ette linnakindlustuste rajamise raames tehtavatele ümberehitustöödele. Sadama lähedale Suure Rannavärava ette püstitas Tallinna laevnike gild aastatel 1438–l455 laevnikele ja laevareisijatele mõeldud Gertrudi kabeli. Sada aastat hiljem lasi raad selle siiski maha lõhkuda, sest arvati, et kabelist võib saada vaenlase tugipunkt. Mõned aastad hiljem rajati samanimeline kabel Kalamajja (vt allpool), kuid see põles 1571. aastal maha, ehitati 1602. aastal uuesti üles ja hävis lõplikult tules Põhjasõja aegu 1710. aastal. Küsimus sellest, kas Kalamaja elanikud said aastail 1572–1601 kasutada mõnda teist sakraalehitist, jääb lahtiseks.
Kalamaja kujutas endast iseseisvat eeslinna. Siin kohtusid sadamast tulevad laevareisijad ja kaupmeestest külalised esimest korda Tallinna elanikega, siin asusid kõrtsid ja võõrastemajad, lõbumajad ja muud lõbustuskohad. Tolles asulas, mida allikates mainitakse esmakordselt 1374. aastal, ei elanud mitte ainult kalurid, nagu võinuks arvata, vaid ka sadamatöölised, voori- ja kärumehed ning nn mündrikud. Voori- ja kärumehed moodustasid ühe tsunfti (skraa aastast 1435) ja kuulusid nn väikeste tsunftide hulka. Kalurite organisatsioon sarnanes tsunftiga ja nad allusid oldermannile. Mündrikud, kelle ülesanne oli vedada kaubad paadiga laevalt maale või vastupidi, moodustasid samuti tsunfti. Tsunftide põhikirjad (skraad aastatest 1505, 1531) kohustasid igaüht pidama kahte suurt ja ühte väikest paati, hädakorral laevadele appi minema, võitlema mereröövlite vastu ja vedama linna sõjalaevadele relvi ning meeskondi. Mündrike palgad sõltusid kaupade ja asjade laadist ning hulgast. Lisaks andsid mündrikud tööd abitöölistele, kellele nad pidid ise tasu maksma. Hinnangute järgi oli sadamas tööl keskmiselt 20 mündrikku. Nende oldermann pidi muuhulgas hoolt kandma sadama kaitse ja puhtuse eest.
1230. aastal Mõõgavendade ordu poolt Tallinnasse kutsutud meritsi kauplevate saksa kaupmeeste mainimine on esimene tõend sadama olemasolu kohta Tallinnas (nn vana sadam). Algselt asus sadam küll kirdes, väljaspool hilisemat linnamüüri. Tallinna vastuvõtmisega Hansa Liitu 1285. aastal tõusis vajadus sadama kavakindla väljaehitamise ja käigushoidmise järele. 14. sajandi esimesel poolel tekkis sel moel nn hansasadam, mis vana sadama üha süveneva liivastumise tõttu rajati linnamüürist pisut kaugemale. Tuli ehitada maandumissildu aina suurematele laevadele, eelkõige hansakogedele. Et see oli üks linna olulisi taotlusi, järeldub Tallinna piiskopi Olaf (Olaus) von Roskilde (1323–1350) teadaandest 26. detsembrist 1336, mis pakub 40 päeva patukaristuse kustutamist abi eest sadama ehitusel ja sadama toetamise eest. Indulgentsi muudeti hiljem, nii et selle osaliseks said üksnes need, kes töötasid sadamas usupühade ajal.
Tallinna raehärra Everhart Calle (Evert Kalle) ametiajal 1372. aastal sai sadam endale torni neeme põhjatipus, selle koha läheduses, kus linna vallikraav merre suubus. Rein Zobeli tõlgenduses oli torn Tallinna linnakindlustuse osa, ent lisaks ja ennekõike täitis see vahitorni ülesannet. Sadama kaitserajatiste ühe osana tuleks vaadelda ka Suure Rannavärava 1529. aastal valminud eesväravat Paksu Margareetaga. Tähtsaim sadamaehitis oli aga aastal 1380 esmakordselt dokumenteeritud, kuid arheoloogiliste tõendite järgi juba 14. sajandi esimesel poolel tekkinud sadamakai – küll mitte kuigi tõhus kaitsevall tormide ja kõrgete lainte vastu –, mis algas Suure Rannavärava juurest ja kulges peaaegu kuni praeguse Sadama tänavani välja. Kui meri hiljem taganes, aeti sadamakai linnapoolne ots kinni ja sinna ehitati juurdepääsutee, mis viis merre sirutuvale muulile. Mere taganemine oli üldse üks oluline teema. Ranna-alad, mis liivastusid või soostusid, täideti mullaga ja need moodustasid hiljem pinnase, millele tekkis Vanasadama (praegune Sadama) tänav. On tõendeid, et 1380. aastal oli kai ääres ka kaks laevaehitusplatsi. Paraku ei ole nende kohta teada muud, kui et nad olid rajatud puust tugipostidele. Kas seal ka valmistati hansakaubanduses laialt levinud kogesid, lotje ja rannasõidupurjekaid või ainult remonditi, ei ole teada.
Esimesed dokumendid Tallinna merekaubanduse kohta pärinevad aastast 1299, mil ühes ürikus mainitakse Eesti mõisatest pärit vilja eksporti Tallinna sadama kaudu Lübeckisse. 1346. aastal oli sadam juba nii ulatuslikult välja ehitatud, et Tallinn sai Hansa Liidult õiguse ladustada Novgorodist tulevaid ja sinna minevaid kaupu. Kauplemine Novgorodiga oli järgnevatel aastatel üks Tallinna linna ja siinsete kaupmeeste tähtsamaid sissetulekuallikaid. 1422. aasta raeprotokollides teatatakse, et kauplemine Novgorodiga on nii elav, et lausa terved laevastikud soolaga tüürivad Tallinna poole.
Kutseline tegevus sadamas hakkas välja kujunema alles 15. ja 16. sajandi vahetusel. Kõige olulisem tõend selle kohta on juba eespool mainitud mündrike skraa aastast 1506, mis kehtestas reeglid kaupade veole kaubalaevade ja maismaa vahel. Juba 1470. aastal paigaldas raad sadamasse saabuvatele laevadele paremaks orienteerumiseks vaadid (poid) ja teised meremärgid. 1530. aastal organiseeris raad lootsi- ja päästeteenistuse, mille pidid teoks tegema mündrikud, ning lasi ehitada kivist vahitorni.
Lausa eksistentsiaalse tähendusega rajatis oli nn veerenn. Valdemar IV oli andnud all-linnale 1345. aastal õiguse võtta linnasarase erinevatest jõgedest ja ojadest vett, et varustada linna veega ja ehitada veskeid. Vesi tuli juba tollal Ülemiste järvest, voolas natuke maad mööda Härjapea jõge ja suubus umbes 4 km pikkusesse kanalisse, mis algas Härjapea jõe veskitiigist, kulges ida poolt Tõnismäge ja jõudis lõpuks Kitse värava veskitiiki. Sealt juhiti vesi edasi läbi Harju, Karja ja Viru värava veskitiikide, mis rajati aastatel 1346–1349. Lüüsi kaudu sai üleliigse vee ära juhtida mööda korrapäraselt kulgevat vallikraavi itta, mere suunas. Linnaväravate veskitiike kaitsesid pihtaiad ja nii kujutasid need endast tarastatud ala, mida linnaelanikud, kui uskuda Adam Oleariuse linnavaateid 16. sajandist, kasutasidki kalapüügiks või hobuste jootmiseks.
Linnaelanike arv ja struktuur
Oma suhteliselt väikese pinna kohta (mööda pikimat telge põhjast lõunasse tuli linna pikkuseks 1 km, laiust oli alla 700 m) mahutas all-linn üsna suure hulga rahvast. Orduajast ei ole säilinud mingeid elanike arve linna kohta tervikuna, kuid all-linna kohta on aastast 1538 olemas maksunimistu