Lauagildi liikmeks sai ainult see, kes oli ühtlasi ka Suurgildi liige. Ent abi sai igaüks, kes seda vajas, oli ta siis gildiliige või võõras.
Mõlemad nn väikesed gildid, Kanuti ja Oleviste gild, koosnesid kaupmeeste ja käsitööliste tsunftide (ametite) meistritest. 1326. aastal esmakordselt mainitud, ent küllap märksa varasem Kanuti gild võttis vastu väikekaupmehi ja kraamipoodnikke, laevakapteneid ja peenemaid käsitöölisi. 1464. aastal oli gildil umbes 100 liiget, kuid ta kaotas peaaegu pooled oma gildivendadest samal aastal katkuepideemia tagajärjel. Ka hilisemad epideemiad tõid ikka ja jälle kaasa liikmete kaotusi. Oleviste gildi olid koondunud vähem tähtsate tsunftide meistrid (näit voorimehed, mündrikud, kandjad), nende hulgas ka mõned „mittesakslased” (eestlased). Gildi sisemine korraldus sarnanes Suurgildi omaga. Kogukonna koosolekutel esindas neid igatahes vanematekogu; mõnikord tuli siiski kohale ka täisarv liikmeid. Kanuti gild oli endale Suurgildi eeskujul loonud lauagildi. Kaks pühale Knudile pühendatud altarit Niguliste ja Oleviste kirikus (esmamainimine 1449) toimisid eestpalve ja õnnistamise kohana. Püha Knudi auks peetud missade tarvis andis Kanuti gild korrapäraselt kindla rahasumma.
Kanuti gildide puhul oli tegemist kaupmeeste ühistutega, mis tekkisid esmalt 13. sajandil Schleswigis ja arendasid kaubavahetust kogu Läänemere ruumis, eriti aga Ojamaa ja Novgorodiga. Keskajal eksisteerisid Kanuti gildid ennekõike praeguses Taanis, Lõuna- ja idapoolses Kesk-Rootsis, samuti Ojamaal, Ahvenamaal ja Tallinnas. Nimi Kanut viitab pühak Knudile, kes oli gildi patroon. Kas silmas peeti Taani viikingite kuningat Knud IV (Püha, 1080–1086) või Taani hertsogit ja sakside ning obodriitide „kuningat” Knud Lavardi, kes kuulutati pühakuks 1169. aastal, ei ole tänaseni ühemõtteliselt selge. Kanuti gildidele pakkusid kaitset Taani kuningad, kes olid ise gildide liikmed. 1177. aastal jagas Knud Lavardipoeg Valdemar I (1157–1182) Visbyle sõitvale Kanuti gildile privileege, mis pidid tagama gildile tugevama kaubandusliku positsiooni võrreldes saksa meresõitjatega Ojamaal. Ka Knud VI (1182–1202) kaitses Kanuti gilde, kes olid mitmes paigaskanda kinnitanud. Lindanise vallutaja Valdemar II Võitja(1202–1241) seevastu ei ilmutanud Kanuti gildide vastu kuigivõrd huvi. Alles Erik IV Adraraha (1232–1250) valitsuse ajal toetas kuningakoda gilde taas tõhusamalt. Kanuti gildid ei võtnud vastu mitte üksnes kaupmehi, vaid ka käsitöölisi ja talupoegi ning taanlaste kõrval ka friise ja sakslasi. Sellest võib järeldada, et kuni tolle ajani oli saksa kaupmeeste vajadus omaenda korporatsiooni järele küllaltki väike, kuna nad võisid liituda skandinaavlaste gildidega, esmajoones Kanuti gildiga. Tallinnas igatahes oli Kanuti gildil nii skandinaavlastest kui ka sakslastest liikmeid. Hansa näol said Kanuti gildid alates 13. sajandist endale arvestatava konkurendi. Seetõttu kahanes Kanuti gildi liikmete arv paljudes hansalinnades märgatavalt ja gildid muutusid ühistuteks, kus ülekaal oli käsitöölistel. Kui Kanuti gildid üldiselt kaotasid järjepidevalt oma tähendust reformatsioonijärgsel ajal, mil võttis maad pühakute kultuse vastu suunatud reformeeritud teoloogia, siis Tallinna Kanuti gild jäi püsima kuni 1918. aastani (ta taastas oma tegevuse mõneks kuuks nii 1918/19. aasta Saksaokupatsiooni kui ka Teise maailmasõja ajal). Taanis ja Skånes (Rootsi) püsivad Kanuti gildid elluäratatud kujul tänase päevani. Üle kogu Läänemere ruumi levinud Kanuti kirikud ja altarid täitsid religioossete tugipunktide rolli. Olavi gildide kohta ei ole väheste allikmaterjalide tõttu kuigipalju teada. On enam-vähem selge, et tegemist oli samuti kaupmeeste ühistutega, mille tegevusväli hõlmas Põhjamere ja Läänemere ruumi. Nimepatroon oli Norra kuningas Olav II (1015–1028), kes tõsteti kohe pärast surmapühaku seisusesse ja kellele olid pühendatud arvukad Läänemere ruumi kirikud, legendid ja pildid. Neid Läänemereruumi kaubanduskeskusi, millel oli olemas Olavi kirik, tohtisid Olavi gildid kasutada oma religioossete ja merkantiilsete tugipunktidena, Läänemere ruumis peale Tallinna ka Novgorodi, Viborgi, Gdańskit ja Helsingøri, ent ka Põhjamere piirkonna kaubanduskeskusi, nagu näiteks Nidarost(Trondheim) ja Avaldsnesi, mõlemad Norras.
Vallalised Tallinna kaupmehesellid ja kaupmehed olid koondunud Mustpeade (Svarte hovede) vennaskonda. Võimalik, et Mustpeade vennaskond tekkis juba Liivimaa vallutamise ja ristiusustamise käigus 13. sajandil. 14. ja 16. sajandist on viiteid mustpeadele, kes astusid ordu- ja piiskopilinnuste teenistusse vahimeeste ja „tallivendadena”. Kas neid võib aga samastada Mustpeade vennaskonnaga, ei ole teada. Alles 15. sajandi algus pakub meile veenvaid tõendeid mustpeade korporatsiooni olemasolu kohta paljudes Liivimaa linnades, nende seas Tallinnas, Riias ja Tartus. Ülejäänud Läänemere ruumis ja mujal neid üldiselt ei tuntud.
Mustpeade kaitsepühakud olid neitsi Maarja, püha Jüri (Jürgen) ehk püttseppade, sadulseppade, seppade ja lihunike patroon, ning püha Mauritius, relvaseppade ja käsitööliste patroon. Mauritiuselt, kes pärimuse järgi oli tumedanahaline, on küllap pärit ka vennaskonna nimi. Mauritius oli ka Saksa ordu ja Läänemere ruumi olulisemate misjonikeskuste Bremeni ning Magdeburgi peapiiskopkondade kaitsepühak, samuti oli ta kaitsepühak dominiiklastele, kellega Tallinna ja teiste linnade mustpeadel olid kujunenud tihedad sidemed.
Kõige edukamad vennaskonna liikmed jõudsid otsaga raadi. Teistele sai kohe pärast abiellumist osaks Suurgildi vastuvõtmine. Dominiiklastega olid mustpeadel erilised suhted, mis kinnitati 1400. aastal lepinguga. Need suhted olid ennekõike seotud Tallinna dominiiklaste kloostri Püha Katariina kirikuga, kus mustpeadel oli Suurgildiga kahasse altarikabel ja kus nad munki korrapäraste annetustega meeles pidasid. Dominiiklased omalt poolt pidasid missasid ja lugesid eestpalveid haigetele, hättasattunud või siitilmast lahkunud gildivendadele. Niisiis võib nende kahepoolsete suhete puhul lähtuda sellest, et tegemist oli keskajale nii tüüpilise vastastikusel truudusel põhineva liiduga.
Mustpeade esimene skraa (Statuten) aastast 1407 oli üpris napisõnaline ja reguleeris üksnes karistusi vendade kuritegude ja ebaväärika käitumise eest. 15. sajandi keskpaigas kujunes vennaskonnas välja kindlam struktuur. Eestseisuse moodustasid oldermannid. Alates 16. sajandi keskpaigast on tuntud esimeesvanemate (Erkorenen Ältesten) amet. Niisamuti nagu Suurgildil ja väikestel gildidel, oli ka mustpeadel oma vanemate ning nooremate kogu. Jootudel määrati kostitajateks lauaülemad. Suhteid dominiiklastega arendasid nn altari-eestseisjad (Altarvorsteher). Vendade osavõtt ühistest üritustest on kirjas nn vennasteraamatutes, mida võiks tänapäeval lugeda ka nagu omalaadseid liikmete nimekirju.
Mustpeade esimesed kokkusaamised toimusid ilmselt üüritud ruumides Pikal tänaval. Alates 1531. aastast resideerus vennaskond samuti Pikal tänaval, 16. sajandi lõpust saadik aga hoones, mille renessanssfassaadi saab veel tänapäevalgi imetleda. Hiljem lisandusid kinnisasjadena naabruses asuvad majad ja maatükid. Peale kõige muu oli Mustpeade maja Hansa Liidu kaupmeestele ja kaupmehesellidele võõrastemaja eest.
Tsunfte, mida kutsuti ka ametiteks või kompaniideks, hakati dokumenteerima alles 14. sajandil skraades (statuutides). Paljud neist võivad olla aga pärit juba all-linna algusaegadest. Kuigi üksikasjades on mitmeid erinevusi, toob skraade võrdlev analüüs esile mõningaid ühiseid jooni. Skraad olid mitmes mõttes vastavuses sellega, mis on meile teada Kesk-Euroopa tsunftidest. Nii elasid õpipoisid meistri majas, õppides seal käsitöö põhialuseid, ja kui nad olid juba väljaõppinud sellid, saadeti nad rännuteedele. Pärast naasmist töötasid sellid veel aastakese oma meistri töökojas. Kui meistritöö tehtud, võisid nad paluda end tsunfti vastu võtta. Juhul kui nad tahtsid ise meistriks saada, pidi kas nende isa olema meister või siis tuli neil naida meistri tütar või lesk. Peale selle oli nõutav minimaalne isiklik omand ja sõjaline varustus linna väesalgas teenimiseks. Ka päritolu sai tihtipeale takistuseks tsunfti vastuvõtmisel. Laitmatu eluviis ja abielust sündimine olid põhilised eeldused, paljudes tsunftides ka põlvnemine kas sakslastest või rootslastest. Nii oli eestlastel keelatud astuda pagarite, püttseppade, kullasseppade, lihunike ja rätsepate tsunfti. Kanuti gild keelas eestlaste vastuvõtu põhimõtteliselt alates 1508. aastast. Veidi hiljem lõdvendati siiski keeldu. Nn tsunftijäneseid (tsunfti mittekuuluvaid käsitöölisi ja töölisi) ei sallitud linnas ühelgi ajajärgul.
Tsunftide sisemine organisatsioon vastas gildide mudelile. Nii seisid enamiku tsunftide eesotsas oldermannid ja kaks kaasistujat, kes pidid kandma hoolt tsunftisisese distsipliini eest, määrama karistusi, kõrvaldama ebaausat konkurentsi ning juhatama tsunftide koosolekuid ja pidusid.
Töökojad asusid tavaliselt elumajas.