töötada vaid eeslinnades.
Keskaegses Tallinnas saab üksikasjalikult eristada mitmesuguseid tsunfte, mis jagunesid kahte põhirühma: paremad ja alamad tsunftid. Paremate tsunftide hulka arvati pagarid (skraa säilinud aastaist 1438, 1527), püttsepad (1453, 1556), klaassepad ja tislerid (1513, 1536), kullassepad (1393, 1453, 1537), kanepiketrajad (1462), lihunikud (1394), köösnerid (1453), müürsepad ja kiviraidurid (1402, 1459), sadulsepad (1459), kõik arvukatesse alamliikidesse jagunenud sepad peale kullasseppade (1423, 1459), rätsepad (1413), kingsepad (1416, 1481, 1536) ja puusepad (1420, 1508). Iseäranis suur lugupidamine sai osaks kullasseppadele, kes seadsid end ka sellele vastavalt teistest kõrgemale ja nõudsid väga karme vastuvõtutingimusi. Kohati koosnes tsunft vaid ühe perekonna või väga väheste perekondade liikmetest. Kullasseppi pandi sageli Kanuti gildi oldermannideks ja ka muidu täitsid nad linnas mitmesuguseid auameteid.
Alamate tsunftide hulka loeti voorimehed ja kärumehed (1435), kandjad (1529), mündrikud (1506, 1531) ja tõenäoliselt ka kalakaubitsejad (kala jaemüüjad, 1524). Nende kõrval oli veel teisigi käsitööliste kategooriaid. Näiteks õllepruulijad kuulusid Suurgildi, mitte tsunftidesse. Tsunftita käsitöölistena („tsunftijänestena”) töötasid ammusepad, parkalid, kellavalajad, rahamüntijad, ratassepad ja pottsepad. Mõned elukutsed, näiteks kangakudujad, kohtutäiturid, tornivahid, sibid, timukad, timukasulased, vangivalvurid, surnumatjad, nülgijad, habemeajajad, saunamehed jt tembeldati „mitteausateks” (mitteauväärseteks) ja nende tööd ei tunnistatud käsitööks, ent nad täitsid linna argielus siiski olulisi ülesandeid.
Kaubandus
Keskajal arenes Tallinn õitsvaks kaubalinnaks, seda eriti pärast Lübecki linnaõiguse kehtestamist 1248. aastal ja vastuvõttu Hansa Liitu 1285. aastal. Juba aastal 1259 ühines Tallinn Novgorodi kaubanduslepinguga, mis kinnitas veeteed ainsaks kaupade transportimise viisiks hansalinnade ja Novgorodi vahel. Üks Taani otsus aastast 1294 kehtestas korra, mille kohaselt kõigil saksa kaupmeestel oli lubatud asuda kaubateele Novgorodi üle Tallinna ja Narva. Sellega pandi nurgakivi Tallinna kujunemisele Hansa Liidu Läänemerekaubanduse sõlmpunktiks. Kuna Tallinnast oli 14. sajandil saanud osa Hansa Liidu Ojamaa-Liivimaa kolmandikust (juhtlinn Visby, hiljem Riia) ning 15. sajandi lõpul, kui hansalinnad jagati neljandikeks (Viertel) või kvartaliteks (Quartiere), muutus linn osaks Hansa Liidu Preisi-Liivimaa neljandikust (juhtlinn Gdańsk, liikmeskonnas Toruń, Kulm, Elbing/Elbl…g, Königsberg, Riia, Tartu jt), siis sai linn 1346. aastal koos Riia ja Pärnuga endale laokohaõiguse. See kohustas kõiki Venemaaga kaubandust arendavaid kaupmehi maabuma ühes nimetatud kolmest linnast ja pakkuma seal turul oma kaupa kolm kuni kaheksa päeva. Peale selle tegid mitmed kaubanduslikud eriseadused lõpu linnas kauplemisele, mis oli seni olnud vaba igaühele. Visby, omaaegne tähtsaim kaubalinn Läänemere ääres, ei suutnud pärast Taani kuninga mereröövlite rüüsteretke 1361. aastal ja sellele järgnevail sõja-aastail enam oma endist ülemvõimu taastada, nii et kui sajandivahetusel 1400. aastal suudeti Läänemerelt minema kihutada ka vitaalivennad, oli Tallinn Riia kõrval tähtsaim linn Hansa Liidu idakaubanduses.
Vitaalivendade (ladina k fratres Vitalienses) meresõidukorporatsioon tekkis pärilussõja tagajärjel, mis puhkes 1375. aastal Taani kuningriigi ja Mecklenburgi hertsogiriigi vahel. Seejuures kasutas esialgu Mecklenburg, hiljem ka Taani ärakaapreid, kes said aja jooksul tuntuks vitaalivendade nime all. Vastavalt kas kuninga või hertsogi kaaperkirjadega varustatud laevastikud ründasid seejärel mitte ainult vastaspoolelaevu, vaid ka Hansa Liidu kaubalaevu. Seetõttu relvastas Hansa Liit omalt poolt nn rahulaevad, et kaitsta end rünnakute eest ja võidelda vitaalivendade kaaperdamise vastu. Taani kuningas kord kaitses Hansa Liitu, kord tegutses tema vastu – vastavalt päevapoliitilisele konjunktuurile. Aastail 1386–1390, kui Taani kuningas ja Mecklenburg juba kaaperdajatest eemale hoidsid, kehtis vitaalivendade ja Hansa Liidu vahel rahuleping. Kui Mecklenburg võttis 1390. aastal taas üles tüli Taaniga, elavnes vitaalivendade kaaperdamistegevus uuesti. Kohati toetasid Mecklenburgi ka üksikud hansalinnad, eelkõige Mecklenburgi hansalinnad Rostock ja Wismar, pakkudes kaitset vitaalivendade laevadele. Algselt neutraalne Hansa Liit kisti samuti konflikti 1392. aastal, kui vitaalivennad hakkasid uuesti hansalaevu ründama. Nii oli hansalaevandus 1394. aastal peaaegu täielikult halvatud. Kui Kalmari unioon tõi kaasa Taani, Norra ja Rootsi kuningriikide ühinemise aastal 1397 ja samal aastal suri ka Mecklenburgi hertsog, sai Ojamaa (Gotlandi) saarest, senisest Mecklenburgi sillapeast, vitaalivendade rünnakute peamine lähtepunkt. Nüüd algas vitaalivendade kaaperdamissõda kõikide kaubalaevade vastu, mis nende teele jäid. 1397. aasta lõpul lülitus Saksa ordu võitlusse kaaperdajatega, kuna nood muutusid aina suuremaks ohuks ka Preisi- ja Liivimaa hansalinnadele ning ordu enda territoriaalsele omandile. Kui 1398. aasta märtsis ilmus Ojamaa alla suur ordulaevastik, andsid vitaalivennad Ojamaa ordule üle. Sellega kaotasid nad oma kõige olulisema operatsioonibaasi. Vitaalivendade jälitamine Põhjamere piirkonnas Hamburgi sõjalaevastikupoolt tõi kaasa edasisi ränki kaotusi. Sellegipoolest jätkuskaaperdamine veel mõnda aega. Viimane teade vitaalivendade kohta on üles tähendatud alles 1435. aastal.
Vitaalivendade puhul ei olnud tegemist tavaliste mereröövlitega ega mingi väiksearvulise grupiga, kellest võinuks mööda vaadata. 1392. aastal hindasid Saksaordu esindajad paavsti õukonnas (Generalprokuratoren) vitaalivendade koguarvuks ligikaudu 1500. Oma võimukõrghetkel, Ojamaa üle valitsemise ajal, oli nende arv kasvanud 2000 meheni. Esialgu värvati vendade juhtideks mehi Mecklenburgi vaesunud aadlisuguvõsadest. Hiljem lisandusid mehed erinevatest ühiskondlikest oludest. Kuna vennaskond oli algul varustatud kaaperdamiskirjadega, jäi tema õiguslik staatus ambivalentseks. Ta võis toetuda sellele, et tegutseb teiste – legaalsete – võimude ülesandel. Teisalt ei tunnistanud Hansa Liit ja Saksa ordu kaaperdamiskirju seaduslikeks.
Kahjude ulatust, mida piraatlus hansalinnadele tekitas, on täna keeruline hinnata. Ainuüksi laevade kaotus tähendas tohutut tagasilööki. Sellele lisandusid lunarahanõuded vangivõetud kaupmeeste eest. Konvoide ja rahulaevade (viimaseid rahastati nn naelatolli abil) relvastamine, käskjalgade saatmine, maksud mitte-hansa maahärradele ja lepingud nendega, kahjutasud, kulutused kaaperlaevadele jpm põhjustasid samuti üüratuid kulusid ja tõstsid oluliselt hindu.
Paraku tõi linna valitsev seisund endaga kaasa kõiksugu raskusi. Tihtipeale jäi Tallinn Skandinaavia monarhiate, inglaste ja teiste hansalinnade üksteisele vastanduvate huvide tõttu otsekui pihtide vahele. Skandinaavia maadest ja Inglismaalt lähtuva alalise piraatluse või kaaperdamise ohu tõttu oli linn sunnitud moodustama sõjaväelise kaitse all olevaid konvoisid. Kaubanduspoliitilised intriigid tõid endaga kaasa märkimisväärseid kulutusi arvukatele ja kulukatele saatjaskondadele ning sõjalisi kokkupõrkeid.
Tallinnal olid vahetud kaubanduslikud sidemed paljude linnade ja maadega, nende hulgas Flandria, Hollandi, Rootsi ja Soomega ning enamikuga Läänemere hansalinnadest. Suurimat kasu lõikasid Tallinna kaupmehed siiski transiitkaubandusest hansalinnade ja Novgorodi vahel. Oma kõrgpunkti saavutas see 15. sajandil. Nii näiteks seisab 1442. aasta Stralsundi hansapäeva protokollis, et Tallinn on saavutanud valitseva seisundi Hansa Liidu Novgorodi kaubandusesinduses, nn Peetri hoovis. Ent juba mõni aeg hiljem tabas Novgorodi kaubandust kriis. Pärast mitmeid ebakindlaid aastaid katkes 1471. aastal Moskva suurvürsti Ivan III (1462–1505) kallaletungi tagajärjel kaubavahetus Novgorodiga sootuks. 1478. aastal vallutas suurvürst Novgorodi vürstiriigi, mis oli siiani olnud sõltumatu. Lisaks pidas suurvürst Liivimaal sõda Saksa ordu vastu, kelle territooriumiga oli Moskva suurvürstiriigil nüüd ühine piir. Moskva vägede kallaletung Liivimaale 1481. aastal nuhtles põgenikest ummistunud linna ränga katkupuhanguga. Järgnesid rasked taudiaastad 1495/96 ja 1519/20. Novgorodi vallutamine Ivan III poolt ei halvanud kaubandust mitte päevapealt. Ent kui Ivan III lasi 1494. aastal sulgeda Peetri hoovi, lakkas kaubandus Novgorodiga mõneks aastaks täielikult. Lühikesele rahuajale, mil Novgorodi kaubakontor uuesti avati ja taas suleti, järgnes küll Saksa ordu edukas sõjakäik moskoviitide vastu aastail 1501–1503, mis lõppes 1558. aastani kestnud rahuga. Paraku oli Tallinna Novgorodi-kaubanduse kõrghetk selleks ajaks ammu möödas –kõige muu kõrval ka Kalmari uniooni lagunemise kõrvalmõjude ja jõulise kaaperdamistegevuse tõttu Taani piraadi Søren (ka: Severin) Norby juhtimisel. Kalmari uniooni (1521–1523) lõpp ei toonud samuti kaasa mingit kergendust. Rootsi merkantilism, mis Gustav I Vasa (1523–1560)