kutsusin ta oma jutule ja andsin talle komitee esimehe koha. See oli hea lahendus, sest ta on teinud imesid. Ta on mitte ainult juhtinud Päästekomiteed Sankt-Peterburgis, vaid hakanud ka kõikjal Venemaal otsima neid kohti, kus on talve saabudes kõige rohkem abi tarvis. Ta on asutanud mitmesse linna peakomiteele alluvaid uusi komiteesid, mille kaudu värbab vabatahtlikult appi tulevaid inimesi. See töö on veel pooleli.
Sankt-Peterburgi tänavatel ja nii öelda maa all on laste armee, mis ei ole just väike. Neil on närused riided, tilkuvad ninad, määrdunud näod, nobedad näpud varastama… Nad magavad tühjadel pööningutel, laohoonetes, sildade all, trepikodades, keldrites. Nad hoiavad kokku, et sooja saada. Pole olnud ühtegi instantsi, kes oleks kokku lugenud, kui palju neid on. Vahest tuhatkond… võib-olla kaks tuhat… Moodustasime laste otsimise komitee. Varsti teame rohkem. Mõned nunnad teavad neist. Kui mõni laps raskelt haigestub, saadavad suuremad lapsed sõna nunnadele, kes võtavad haige lapse oma hoole alla. Aga – nii seletasid nunnad – tsiviliseeritud riik hoolitseb ise oma laste eest ning tegemist on mööduva nähtusega. Mööduv nähtus, mis on nii häbiväärne, et seda tuleb vaikimisega varjata – ja nunnad varjasid seda vaikimisega! Olin vapustatud. Aga keisrinna hakkas tegutsema salaja, sama vaikselt nagu väikeste armee. Selgus, et enamikul lastest pole vanemaid. Nad on kas orvud või on vanemad nad hüljanud. Ma rõhutan alati, et Venemaa on tsiviliseeritud riik, aga sellega me küll kiidelda ei saa. Tuleb kõik lapsed tänavalt ära tuua, kas nad tahavad seda või mitte. Aga see, et kodutuid lapsi on nii palju, on keisrinna viga!
Kui kuulen Neeva poolt puhuva tuule ulgumist ja näen, kuidas lumi piitsutab vastu Talvepalee aknaid, mõtlen sellele väikesele poisile, kes kuulu järgi leiti möödunud nädalal Suveaiast peaaegu surnuks külmununa. Ta pääses. Minu südametunnistus on märgatavalt rahulikum, kui ma tean, et Nikolai väljaku tohutusse laohoonesse on pandud küte ja maja tuleb kodutuid täis. Möödunud talvel suri liiga palju inimesi külma kätte, aga nüüd võtame olukorra oma kontrolli alla. Kas Venemaa keisrinna on oma nime vääriline valgustuskeisrinna, kui ta laseb vaestel inimestel külma ja nälga surra? Üks mees olevat paar nädalat tagasi seisnud Neeva kaldapealsel, käes valge plakat, kuhu oli punase värviga kirjutatud: MIKS KEISRINNA LASEB VAESTEL SURRA KÜLMA JA NÄLGA? Miks ma alustan abistamist alles nüüd, kuigi oleksin oma kolmekümne kolme valitsemisaasta jooksul võinud sellega igal sügisel algust teha? Mul ei ole enam võimalust olla hoolimatu. Olen rahul nimekirjaga oma ees , kuigi see on alles poolik. See on muudatuste algus.
Tema Majesteet Keisrinna Katariina II andis tema poolt moodustatud komiteele käsu, mille Tema Majesteet allkirjastas oktoobrikuu esimesel päeval jooksval aastal 1795. Päästekomiteesse kuulub viiskümmend põhiliiget, keda abistavad eri haiglate töötajad, papid, nunnad ja mungad. Selle ülesanne on selgitada välja Sankt-Peterburgi linnas eriti rasketes tingimustes elavate perekondade ja üksikute inimeste olukord. Tema Majesteedi käsu kohaselt on Sankt-Peterburgis ehitamisel niinimetatud Katariina majakesed, millest esimesed on juba valmis neile, kes neid kõige rohkem vajavad.
Komitee on teinud ülesmärkimise ehk registreerimisega algust ja järgmisena selgitatakse välja olukord Fontankast põhja poole jäävatel aladel. Kõikidel peredel, keda veel ei ole üles leitud ja kelle olukord vastu talve on väljakannatamatu, palutakse minna Nikolai väljaku ääres asuva endise Nikolai Puutöökoja tehasehoonesse, kus nad registreeritakse.
Rasketes oludes elavaid peresid on tänaseks üles kirjutatud umbes 13 000.
Sankt-Peterburgi tänavatel elutseb nähtamatuna suur ja üha kasvav laste hulk. Nad kerjavad ja varastavad, et hinge sees hoida.
Lapsed on väikesed, kuuest kümne aastani, vanemad on nad tänavale jätnud. Laste otsimise komitee korraldas suurotsimise. Kahe nädala jooksul leiti ligi tuhat last, sealhulgas mitmeid vendi-õdesid. Komitee palub linlasi, et nad hoolitseksid kodutute laste eest, kui selleks on võimalus.
Lasteta perede ja üksi elavate hädaliste arvu ei ole veel välja selgitatud. Osa neist elab parkides, õuepealsetes ehitistes, pööningutel ja trepikodades. Keisrinna käsul tuleb detsembrikuu 15. päevaks nende jaoks tühjendada ja avada laohoone Moika Maria väljaku lähedal. Komitee on korraldanud sinna kütte ja tulekolded toidu valmistamiseks. Ööbimisvõimalus on väljaselgitamisel.
Toidu jagamisega alustatakse Nikolai väljakul kolm korda nädalas, esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel hommikupoolikuti kella seitsme ja kaheteistkümne vahelisel ajal. Kõik, kes tulevad toitu saama, registreeritakse. Lastega pered on eelistatud. Peagi avaldatakse ka teised abistamispunktid, mis on kavas avada.
Marmorpalee pööningukorrusele on toodud tekke, suurrätte ja patju majutamisruumide jaoks. Palutakse kõigil lossiomanikel tuua patju ja voodiriideid. Iga vabatahtliku abi on praegu tähtis, et ei korduks möödunud karmil talvel kannatanute saatus.
Olukord küttepuudega on hea. Suur puuvaru on avatud Moika Maria väljaku ääres ja seal jagatakse vajajatele küttepuid nime üleskirjutamise vastu.
Tema Majesteedi keisrinna palvel registreerib komitee kõigi abi palunute ja saanute nimed. Selle üleskirjutamisega püütakse saada ülevaade linna hädasolijatest ja nende hulgast.
See märgukiri tuleb toimetada Päästekomitee liikmetele ja üleskirjutamise kohtadesse.
Kantsler Valeri Popov
Komitee esimees
– Leon, ma võtsin õppust sinu möödunudsuvisest nurinast ja asutasin Viiburi linnaossa kaks kooli. Need on paigutatud vanadesse tehasehoonetesse, neis on üle kahesaja lapse. Koolid valmisid rohkem kui kuu aja eest. Kas mul on olnud meeles seda sulle mainida?
– Need on muidugi mõeldud aadlike lastele, madame!
– Seekord mitte. Nende koolide õpilased on Neeva kallastel paiknevate tehaste tööliste ja kalurite ja puuseppade lapsed. Kas sa pole rahul?
– Kas ma paistan rahulolematu? Tsaarinna, mõnikord te teete vaikselt uskumatuid asju. Räägite Popoviga – ja järsku on kool avatud.
– Kuulsin, et nüüd, lumetormi ajal, leiti veel palju kodutuid lapsi, kes olid Päästekomitee liikmete eest peidus. Magasid ühe tühjaksjäänud maja pööningul, olid seal külg külje kõrval väheste kaltsude all. Oli ühe pere viis last, noorim poiss viiene. Emast ja isast ei teata midagi.
– Kuidas te ärkasite nende laste jaoks praegu, tsaarinna?
– Kas ma olen „ärganud”?
– Oma noorusajal te selline ei olnud. Elasite suurvürstinnana Talvepalees nagu pimenduses, pideva hirmu all. Kartsite keisrinna Jelizavetat, ei teinud midagi inimeste aitamiseks. Olite princesse. Kuigi teil ei olnud siis võimu, oleksite võinud keisrinnat mõjutada ja paluda luba moodustada komitee haigete laste või vallasemade abistamiseks. Teil on alati olnud soe süda, aga te hiilisite hirmunult Talvepalees, leinasite oma lapsi, kes teilt rööviti, pelgasite, millal peate põgenema mööda keerdtreppi pööningule ja sealt läbi labürintide alla Talvekanalile. Kui oleksite tahtnud, oleksite siis võinud võtta võimu, aga te ei võtnud. Te ainult leinasite.
– Mida ma leinasin, Leon?
– Isatust, ematust, õdesid-vendi, kellest armasaim, väike Elisabeth suri, teised jätsid teid maha. Te ei usaldanud õukonnas mitte kedagi, ainult Aleksandrat, Fannyt, Arenthale ja mind. See oli meie viieleheline… Ja teie olite kuues, keda me kaitsesime.
– Kas ma praegu magan öösiti rahulikumalt, Leon? Kui ma mõtlen nendele vaesekestele, keda tänavatelt nii hulganisti leiti, ei ole und. Ma ei ole oma elu jooksul kunagi külma käes kannatanud. Nüüdseks on minust saanud kaastundlik inimene. Paljas mõte sellele, et üks kuueaastane on kägaras külma pööningu nurgas, tekiks vaid paar kaltsu, viib une. Maailmast ei lõpe kannatus, Leon, ka siis mitte, kuigi ma püüaksin kogu jõust aidata. Kuula, kuidas torm möirgab… Lund on nii palju, et linn upub sellesse. Ära mine Kuumõisa, jää Talvepaleesse. Hobused ei jaksa ju selles tuisus rege vedada. Head ööd, Leon…
9. PEATÜKK
Neeva