sest see seaks kodanike rahu ja julgeoleku suurde ohtu.
See artikkel sõdade kohta ajab mul südame pahaks! Kavatsen ränkade sõnadega sekkuda keisrinna sõja-imetlusse. Just imetluseks ma seda nimetan. Mis õigusega jäetakse aadlile au isamaa kaitsmise eest? Tavalised sõdurid ja kasakad sõdivad, nemad kõlbavad kahurilihaks. Ma ei salli seda pidevat kindralite imetlemist. Keisrinna unistus on teha Venemaast Euroopa suurim riik ja selleks on tal vaja aadlit. Ta vajab ka neid, kes isamaa eest surevad. Olen vihane. Katsun rahuneda.
KUI MU „JUHEND” UUENDATUNA ILMUS, PÄLVISIN SELLE EEST TUNNUSTUST VÄLISMAALGI. Prantsusmaal peeti seda lausa ohtlikuks, minu raamatu Sankt-Peterburgist Pariisi teel olnud 2000 eksemplari peeti piiril kinni. Saatsin ise ühe eksemplari Voltaire’ile Ferneysse ja ta vastas ülevoolavalt. Ta nimetas minu „Juhendit” meie aja suurimaks monumendiks, mis toob mulle rohkem au ja kuulsust kui kümme lahingut sõjaväljal. Aga ise arvasin „Juhendi” kohta, et peale kärpimist jäi sellest järele vaid kest.
Käivitasin seadusandliku komisjoni esindajate valimised. Nad pidid esindama kõiki ameteid, ühiskonna kihte, usundeid. Üks tähtis valiku põhimõte oli elukoht, kokku pidid saama esindajad riigi kõikidest osadest. Nende ülesanne oli vahendada keisrinnale teateid oma kandi soovidest ja muredest. Kõige suurem oli linnade majaomanike esindatus, neid oli igast linnast üks, kokku 209. Aadlike 142 esindaja hulgas olid ka kolm venda Orlovi. Riigimaadel elavatel vabadel talupoegadel oli 56 esindajat, haldusametnikel 29. Doni, Volga, Uuralite ja Siberi kasakatel oli oma esindus, samuti eri usunditel ja hõimudel. Ühtekokku oli suures seadusandlikus komisjonis 564 liiget. Selline asi oli enneolematu.
Keisrinna unustab selle, mida ta mõne aja eest ise ütles: ka pärisori on inimene, mitte omand. Pärisorjadel ei olnud seadusandlikus komisjonis ühtki esindajat, kuigi nad moodustasid ligemale poole Venemaa elanikkonnast. Neid peeti jätkuvalt omandiks ja arvati, et omanikud võivad nende huve esindada. Kas neil oli huve? Ma ei ole keisrinna mõtteviisiga nõus. Teisalt tean, et satun pilkealuseks, kui julgen taolisi asju torkida.
ENNE SEADUSANDLIKU KOMISJONI ESIMEST ISTUNGIT MOSKVAS TEGIN LAEVAREISI VOLGAL. Tahtsin näha, kuidas elavad inimesed Volga kallastel. Kui Volga ülemjooksul Tveris jõelaevadele astusime, saatis meid vähemalt tuhat inimest. Esimene peatus oli Jaroslavlis, siis Kostromas. Tundsin ajaloo tiibade sahinat oma ümber, kui Kostromas maale astusin. Just seal paluti 1613. aastal noorel Mihhailil, Romanovite dünastia rajajal, Venemaa troon vastu võtta.
Laevareisid on mulle alati meeldinud. Oli kaunis kevad, loodus õrnroheline ja mustad muldsed põllud aurasid jõekallastel päikese paistel. Kokad serveerisid meile hõrku värsket kala. Mõtlesin, et inimestel seal oli olemas kõik, mida nad vajasid. Nägin ka, et minu riik on nii suur, et ühtmoodi kõiki puudutavate seaduste koostamine oleks raske. Pärast Nižni Novgorodi ja Kaasanit jõudsime Simbirskisse ja sealt sõitsime tõldadega otse Moskvasse.
TAHTSIN NÄIDATA MOSKVALASTELE JA KOMISJONI LIIKMETELE, MISSUGUSE AJALOOLISE SÜNDMUSEGA ON TEGEMIST. Pühapäeval, 30. juulil 1767 sõitsin kullatud tõllas läbi linna Kremlisse. Pärast usulist talitust Uspenski katedraalis läksin Granovitaja Palatasse, kus istung toimus. Istusin saali etteotsa poodiumile asetatud troonile, kõrval poeg suurvürst Pavel. Kõik saadikud käisid ennast mulle esitlemas ja ma kinkisin igaühele punasesse nahka köidetud „Juhendi” ja keti otsa riputatud kuldse medaljoni, mille sees oli minu pilt ja sõnad „Ühe inimese ja kõigi heaolu eest”.
Nimetasin koosoleku juhatajaks kindral Aleksandr Bibikovi ja vürst Aleksandr Golitsõn alustas komisjoni tööga, lugedes ette minu „Juhendi”.
– Madame, ma olen kuulnud, et esimesena käsitleti seal pikalt aunimetust, mis antakse Teie Majesteedile koosoleku kokkukutsumise auks. Kas see peaks olema „Katariina Suur” või „Isamaa Kõiketeadev Ema”. Või oli muid ettepanekuid?
– Pidin selle mokalaada järsult lõpetama. Ütlesin kindral Bibikovile, et kavas oli teha tõsiselt tööd, mitte heietada minu aunimetuse ümber. Keeldusin igasugustest ettepanekutest ja ütlesin, et alles järeltulevad põlved võivad minu teenetele hinnangu anda. Aga, Leon, eks minu sisetunnet ikka salamahti silitas küll, et „Katariina Suur” sai kõige enam toetust. Olin siiski ainult viis aastat võimul olnud, isegi Peeter sai lisanime Suur alles pärast mitut aastakümmet.
VIIBISIN TIHTI ISTUNGITEL, AGA MINU KOHT OLI POODIUMIL EESRIIDE TAGA. Esindajad olid kaasa toonud nii palju parandusettepanekuid ja palveid ja palvekirju, et terve komisjoni koosseis ei saanud neid käsitleda, tuli jaguneda alakomisjonideks. Mul oli erakordne võimalus kuulata, milline oli elu minu riigis. Aadli ja linnainimeste probleemid olid hoopis teistsugused kui talupoegadel, kes kurtsid lagunenud küünide, karja poolt maha tallatud vilja, soola kõrge hinna, ametnike jõhkruse ja kohtu aegluse üle.
Ka komisjoni töö oli aeglane. Kogenematud esindajad ei taibanud alguses õieti, mis nende ülesanne on. Asjade ümber keerutati päev päeva järel, väikesed ja suured küsimused segunesid, minul oli nii mõnigi kord raske ennast seal kardina varjus vaos hoida. Kui oli möödunud viis kuud ja ühtki uut seadust ei olnud valmis saadud, otsustasin lõpetada komisjoni istungid Moskvas ja kutsusin selle Sankt-Peterburgi tööd jätkama. Jaanuari keskel alustas pikk reekaravan teed järgmise koosolekukoha poole.
– Teie Majesteet, Sankt-Peterburgis sain ka mina komisjoni istungeid jälgida. Vähemalt ei saa nende kohta öelda, et nad oleksid olnud uimased. Lärm oli üsna suur ja kuulsin ka tapmisähvardusi.
SANKT-PETERBURGIS HAKATI KÄSITLEMA AADLI JA LINLASTE, KAUPMEESTE JA VABADE TALUPOEGADE ÕIGUSI. Aadel küsis endale juurde haldusõigust ja kauplemisluba, aga kõik läks luhta, kui nad hakkasid lõpuks omavahel vaidlema, kellel millekski õigus on. Kui aadel nõudis endale eriõigusi orjatööjõu kasutamiseks ja täielikku vabadust pärisorjade probleemide lahendamisel, viitasid kaupmehed minu „Juhendile” ja nõudsid endale aadliga võrdseid õigusi.
Kõige suurem ja tõsisem tüli tõusis pärisorjuse põhimõtete küsimuses. Pooldajad kuulutasid, et pärisorjus säilib igavesti, et ilma selleta pole võimalik valitseda ja muretseda tööjõudu tohutus ja enamasti põllumajandusel põhinevas riigis. Vastaspool rääkis pärisorjusega seotud inimlikust viletsusest. Mina olin oma „Juhendi” esimeses variandis välja pakkunud pärisorjuse järkjärgulise kaotamise, nii et pärisorjad võiksid maaomaniku loal ennast vabaks osta, aga see artikkel kõrvaldati juba enne „Juhendi” trükkimist.
Koosolekul vaieldi tuliselt pärisorjade ja omanike suhete ja õiguste üle. Mitmed valgustatud aadlikud pooldasid isandate õiguste piiramist, aga kui jõuti konkreetsete parandusettepanekuteni, karjuti kõnelejad maha. Kõige rohkem üllatas mind, et krahv Aleksandr Stroganov, kes oli ometi õppinud Genfis ja Pariisis, pooldas kirglikult pärisorjuse jätkamist senises vormis.
– Ja kas te mäletate, madame, kuidas vürst Mihhail Štšerbakov hüüdis, et pärisorjus on Jumalast. Et Venemaa on nii külm ja põhjamaine riik, et keegi ei hariks siin maad, kui selleks ei sunnitaks.
– Selles saalis ei olnud kindlasti kahtkümmet inimestki, kes oleksid seda küsimust käsitlenud nii nagu humanitaarile ja haritud inimesele kohane.
See kestis kaheksateist kuud. Ühtki uut seadust ei suudetud kirja panna. Viimane istung oli jaanuaris 1769. Ma olin väsinud. Pidin tunnistama, et koosolekul esitatud soovid ja nõudmised olid kaugel sellest, mille poole ma oma nooruse idealismis olin püüelnud. Algas Türgi sõda ja mu mõtteid täitsid uued mured.
7. PEATÜKK
Õnnis rahu minu ruumide ukse taga. Ihukaitse hoiab distantsi ja jääb nähtamatuks. Et pääseda minu punasesse töötuppa, mööda Škurinist, tuleks ta uimastada. Aga praegu tuleb ta just ise uksele.
– Tsaarinna, teie poeg Aleksei Grigorjevitš soovib teie jutule.
Ruttu villased sokid jalast, kingad asemele. Gospodi… kas tõesti poja pärast. Heidan pilgu peeglisse, sätin ennast, kohendan krinoliini, manan näkku naeratuse, mida mul pole tarvis teeselda.
Minu noorem poeg Aleksei Grigorjevitš viidi kohe peale tema sündimist minu juurest ära, kuid mitte