palun teid, madame, pange mind Aleksei Sergejevitš Vassiltšikovile mehele, aga ärge mu emale öelge!
– Aga Praskovja…
– Mu ema sõitis koos oma kammerneitsiga Oranienbaumi. Eile õhtul pidin ma istuma kindrali seltsis Nevski palee söögisaalis. Ta jõllitas mind kogu õhtusöögi aja ja siis, kui me lauast tõusime, surus ta mu vastu lauda ja hakkas oma paksude sõrmedega mu rindu kobama. Pistsin karjuma ja ülemteener tuli söögisaali. Ülemteener Gibbs kiskus mu vanamehe käest lahti, viis oma tuppa ja me panime ukse lukku. Kindral tuli ust katsuma. Gibbs oli mu ruumides valvel, mina valmistusin rõdu kaudu õue põgenema. Mingil ajal andis vanamees alla. Kirjutasin emale kirja ja jutustasin kõigest. Hommikupoole ööd muretses Gibbs tõlla ja minu kammerneitsi Galina Ivanovna tuli minuga kaasa. Läksime Ermitaaži teatrisse, kus Aleksei Sergejevitš mind ootas.
– Vana mees kabistab oma kasutütart!
– Mu ema vahetas enne Oranienbaumi minekut oma ruume. Ta oli kindralile öelnud, et ta sureb kindrali norskamise pärast magamatusse. Ma ei lähe enam tagasi kindrali paleesse, Teie Majesteet. Galina ja Gibbs toovad mu asjad. Palun, et lubaksite mul jääda Talvepalee kolmandale korrusele.
– Annan käsu. Võtan kindrali ette. Otsime teile parema korteri. Aga kuidas te sattusite Aleksei Sergejevitš Vassiltšikoviga varahommikul teatrisse?
– Andke andeks, madame. Viisime Alekseile kirja, kui põgenesime Nevski paleest, ja ma palusin, et ta tuleks ratsa Paleeväljakule. Teie Majesteet, vannutan teid hardalt, pange mind mehele, et pääseksin varjule.
– Palun Aleksei Sergejevitši oma jutule.
Samalaadsetesse inimeste vahelistesse asjadesse tuleb mul pidevalt sekkuda. Gospodi, ma ei jõua enam naiste emantsipeerumises järje peale, see on uus sõna ja tähendab vist teatud vabanemist. Alles mõne aja eest valisid ainult noored naised endale peigmehi, nüüd on üle kuuekümneaastased küpsed naised hakanud siin õukonnas minu moodi vabu mehi vaatama – ja ka vähem vabu. Nad on valmis proovima võimekat noort armukest ja läkitavad oma vanamehed maamõisatesse Seitsmeaastase sõja kangelastegusid meenutama. Mina, Katariina, ei ole vanaaegne, sest ma jutlustan vabanemist. Soovin, et naised hakkaksid nõudma sedasama, mida mehed, tunnistaksid endas peituvaid vajadusi ja sugulisi huvisid, sest neid vanus ei vaigista!
Tean, et kui ma ütleksin seda valjul häälel, hakataks mind jälle pilkama ja alandavate nimedega nimetama, kuigi olen nende keisrinna. See on labasus, mida ma vihkan. Kindralist vanamehel Rumjantsevil oli oma meelest õigus käperdada Praskovja Nikolajevna ümaraid rindu. Kui ometi naised vabaneksid nüüd suguliselt ja võiksid ise otsustada, kellele nad lähenevad, keda nad lubavad endale läheneda – ja naudiksid seda! Naistel on aeg hakata endale vabadusi nõudma, hoolimata kohustustest ja tagasihoidlikkusest. Ja mina hakkan neid aitama, seisusele vaatamata.
Kui Leon oleks siin, julgeksin talle sellest asjast rääkida, see on praegu minu, kuuekümne kuue aastase naise kõige tähtsam mõte. See võib mõjuda teesklusena, aga ma tean küll, et ainult nii saavutatakse naise ja mehe vaheline võrdsus. Ainult nii kaob meestel ettekujutus, et neile on kõik lubatud, aga naine teeb lihtsalt pattu. Ma ei ole selle jumaliku Peterhofi suve järel palju muutunud, saanud ainult nõudlikumaks.
4. PEATÜKK
Teie Majesteet Katariina II. Armas Figchen.
Ma ei tea maailmas midagi nii kaunist kui Itaalia ja Veneetsia. Aga kas ma olen üldse muud näinudki… Tulime siia tõllaga Roomast, mis mulle jälle võimsat muljet avaldas. Kõndisime Foorumil keset varemeid. Elasime Piazza di Spagna lähedal vanas keskaegses lossis, mille ülemiselt rõdult nägin päikese tõusu ja loojangut. Nägin antiigi ilu, tajusin seda kõikjal. Meie auks korraldati suur õhtusöök. Kohtasime mõningaid piiskoppe ja kanoonikuid. Nad on väga erilised, üldse mitte jumalikud, joovad veini nagu vett. Meie ühine poeg Aleksei oli kõik korraldanud. Paistis, et ta tunneb Rooma seltskonda. Ka teda tuntakse seal, aga kardan, et ta on saanud õnnemängija kuulsuse.
Teekond Roomast Veneetsiasse kestis igaviku, aga ööbisime Itaalia Venemaa saadiku mõisates. Ta oli meil ise vastas oma Duomo lähedal asuvas väikeses lossis. Ta on võluv mees – jah, Figchen, itaallased on võluvad. Kolisime siis väikesesse hotelli, et me neid ei segaks.
Leon on Veneetsiast vaimustuses. Aleksei peatub igas poes, kus müüakse raamatuid. Ta ostab ja ostab, ainult raamatuid, ei vaata ringi, ei näe kauneid tumedajuukselisi veneetslannasid. Katariina, mul on õudne aimdus, et ta ei ole üldse huvitatud naistest, ka meestest mitte, ära karda, arvan, et ta on huvitatud ainult raamatutest! Kuigi üks Donna oli, keegi Donatella, kelle emal on raamatupood. Ükskord rääkis mulle Annast… Ei ole selgunud, kes see Anna on. Kui näed oma poega Sankt-Peterburgis, siis sina paned ta kindlasti rääkima.
Jätsime oma heategija perega hüvasti, aga ikkagi on tore tulla koju Pavlovskisse. Mõtlen, kuidas me pika tagasitee vastu peame. Tuleme tasapisi Itaaliast põhja suunas. Ööbime parimates võõrastemajades ja loodame, et saame omaette toad. Igatsen sinu järele, Figchen. Kas tunned ennast üksildasena? Loodan väga, et saame täita teineteise elu. Ma ei tea, kuidas seda sulle öelda, Katherine, aga Leon on väsinud, kuigi väidab, et mina väsin. Minu meelest peaks teil mõlemal nüüd olema jõudu paberid korda saada ja rääkida ka millestki muust kui neist ohtlikest aastatest. Ma ei tea, kas Leon jaksab kirjutada ja sind aidata. Ta ütles mulle, et tunneb sinu ees kohustust. Ta on kuidagi vaevatud alati siis, kui jutt läheb kojunaasmisele. Otsekui kardaks ta sinu küsimust töö lõpetamise kohta. Me tuleme Wiesbadeni kaudu. Seal ravitakse minu valutavaid liigeseid. Kohtume varsti Sankt-Peterburgis.
Wiesbaden, see kuulus kuurortlinn! Nad on juba koduteel. Aga ma ei tea, kas Leon on nõus jätkama. Minu poeg Pavel kasutab julmalt ära olukorda, kus ma olen ilma targa ja mõistliku Leon August Denikini kaitseta. Vastutan ikka veel oma pojapoegade Aleksandri ja Konstantini kasvatuse eest, aga mulle teeb muret, kuidas nad suurvürstidena vastutusest kõrvale hoiavad. Istuvad ka suvel õngitsemas nagu lihtrahva lapsed.
Pavel, kes lapsena oli mu armas silmatera, on täiskasvanuna muutunud minu suhtes üha vastikumaks. Ta norib minuga iga asja pärast tüli. Ma ei oska oma pojale ainsatki sõna öelda nii, et ta ei vastaks sellele pilkega. Me oleme võimetud vestlema nagu ema ja poeg.
Hommikul avas Pavel ilma koputamata mu töötoa ukse ja trampis sisse. Ta räntsatas oma keigarlikus mundris toolile minu vastas. Ta oli ärritatud. Hingas raskelt, vaatas mind oma haruldaselt ilusate silmadega. Aga pilk oli ekslev. Alguses ma tardusin, siis viha ja kibedus hetkeks taandusid. Imestasin jälle kord, kuidas ma olen saanud sellise poja… Imelik nägu, hõredad pleekinud juuksed. Ta teab ise ka, et nina on tal väike nöps. Vaatasin ta käsi. Need olid rinnal risti. Suured peopesad, tömbid sõrmed, laiad pöidlad… Järsku meenusid mulle teistmoodi käed, väikese poisi armsad käed. Kuidas olen ma sellest ajast peale igatsenud seda lapsekätt. See käsi oli liigutav, nii nagu seitsmeaastase lapse käsi seda on. See otsis kaitset minu käest. Siis olin ema. Maman.
Aga nüüd? Kuhu kadus lapse käsi? See muutus, sõrmed kasvasid, see võttis mehe käe kuju, see tõmbus rusikasse, hakkas vihkama, see tegi kaari minu kohal, rõhutades liigutustega pahasid sõnasid. Nende kätega ei ole päevagi tehtud muud tööd kui lastud linde, jäneseid, ulukeid. Ja muidugi paugutatud hommikust õhtuni õppelaagris Gattšinas. See on nende käte töö. Kas mina olen oma kätega tööd teinud? Ei. Mu käed on naiselikult saledad, aga lõdvad. Olen pöidla ja nimetissõrme õõnsusest nuusktubakat ninna tõmmanud.
Mu poeg vahtis mind. Tundsin, et olen kahvatu.
– Ma tean, Teie Majesteet…
– Ütle maman. Ma sünnitasin sinu, sul pole vaja mulle pugeda, hüüdsin. – Kui me oleme kahekesi, olen ma sinu ema, sina minu poeg.
– Ah et mina poen teile, madame! Tahan nüüd lõpuks teada saada, mis plaanid teil on. Öelge seda valjusti.
– Minul