VÕIMU ALGUSAASTATEL, MIDA MEENUTASIN, OLIN JUBA JUURDUNUD VENEMAA PINDA, KUIGI SUURVÜRSTINNA SEISUSES OLI MINULT RÖÖVITUD IGASUGUNE OMA TAHE. Ma ei tohtinud otsustada isegi oma väikese õukonna üle, mis mulle oli määratud. Pärast troonile tõusmist joobusin alguses piiritust vabaduse tundest, sellest, et otsustasin ise oma asjade üle ja minult oodati, et otsustan ka teiste üle. Hakkasin salakavalalt oma juuri kõikjale laiali ajama. Esiteks parandasin oma vene keele oskust. Tuleb tunnistada, et suurvürstinnana rääkisin meelsamini prantsuse või saksa keeles, aga hiljem olen vene keelt rääkinud iga päev. Ehitasin oma võimu üles arukalt ja kavalalt. Ma ei olnud kunagi kellegi vastu ebaviisakas, ei saanud raevuhooge nagu keisrinna Jelizaveta omal ajal. Ma ka ei alahinnanud kedagi. Mul tuli lahendada suuri probleeme, aga vastukaaluks oli mul arukas pea. Meenutasin neid aegu, püüdes vaigistada oma väljakannatamatult vaevavat südametunnistust, sest tegin alguses kõvasti vigu. Õppisin küll nendest, aga teinekord oleksin peaaegu hukatusse tormanud.
Kui Leon Veneetsiasse läks, katsusin ise üles märkida oma esimesi samme valitsejana. Kui ma nüüd vaatan, mida kirjutasin, siis olen aastad ja sündmused pahasti segi ajanud. Ma ei saa jätkata ilma Leonita.
VALITSEMISTEE ALGUSES PIDIN PALUMA MITMEL OMA MEHE PEETER III AEGSEL USALDUSVÄÄRSEL ISIKUL RIIGI JUHTKONDA JÄÄDA. Palusin krahv Mihhail Vorontsovil jätkata kantslerina ja ta nõustus. Vürst Aleksandr Golitsõn jäi asekantsleriks ja vürst Nikita Trubetskoi jätkas sõjakolleegiumi eesotsas. Välisasjad andsin kantsler Nikita Panini kätesse. Ta oli minu poja Paveli, tulevase tsaari õpetaja ja eestkostja. Too mees, vürstinna Daškova ja Jelizaveta Vorontsova lell oli omal ajal olnud nägus, aga juba kokku kuivamas. Keisrinna Jelizaveta ajal oli Panin pikka aega Stockholmis saadikuks. Panin intrigeeris Prantsusmaa vastu nagu minagi. Rääkisime ja vaidlesime, mõistuse tasemel saime kenasti hakkama, aga ma teadsin, et ta plaanitseb Pavelist valitsejat teha. Kui Panin veel elaks, oleks ta jahmunud, et istun ikka veel kindlalt troonil.
Aleksandr Andrejevitš Bezborodkost sai hiljem Panini järglane, aga juba minu valitsemisaja alguses oli ta mu parem käsi. Ta oli Kiievi Vaimuliku Akadeemia kasvandik, kes paistis silma esimeses Türgi sõjas ja tegi ka osava nõunikuna kiiret karjääri.
Veel meenutasin arukat Aleksandr Vjazemskit, kes polnud küll välimuselt mingi iludus, aga oli geenius. Tema vastutas kindralprokuraatorina Venemaa siseasjade eest. Ta oli ka senati esimees ja tema käes olid riigi rahaasjad. Vjazemski teenis mind kolmkümmend üks aastat, alles paar aastat tagasi palus ta ennast erru lasta.
Kindralmajor Ivan Ivanovitš Betskoist sai minu salanõunik ja kabineti liige. Mulle meeldisid tema pöörased ideed, ta tahtis kasvatada „uudset inimliiki”. Kuidas seda kasvatada? Teha sõrmedega nipsu ja öelda: „Siin on uue inimese mudel, tegutsege! Muutke maailm inimlikumaks, muutke inimesed inimlikumaks!”
Pärast väikest kõhklust lasksin Sankt-Peterburgi tagasi tuua paar väljasaadetut: krahv Aleksei Bestužev-Rjumini ja krahv Ivan Šuvalovi. Nad toetasid minu nõudmist katkestada mu mehe Peetri kavandatud sõjalised ettevalmistused Taani vastu ja nii saigi see mõte maha maetud. Krahv Šuvalov oli üks kenamaid, elegantsemaid ja haritumaid mehi, keda olen kohanud. Olen alati olnud temast kõvasti sisse võetud, aga ma ei ole kunagi küündinud tema tasemele ei välimuselt ega mõistuselt. Bestužev-Rjumin ei kiitnud omal ajal heaks minu abielu suurvürst Peetriga, aga ei saanud midagi parata keisrinna Jelizaveta plaanide vastu. Nüüd olid ajad muutunud ja Bestuževit läks jälle tarvis.
Minu usaldusalused olid veel Zahhar Tšernõšov, mu elu esimese sümpaatia Andrei Tšernõšovi onupoeg. Tšernõšovid olid keisrinna Jelizaveta ihukaitseväe grenaderide pojad ja keisrinna oli nad ülendanud leitnantideks. Samasse seltskonda kuulus ka tuntud naistemees Lev Narõškin, mu poja Paveli isa Sergei Saltõkovi parim sõber. Tal oli vähemalt viis vallaslast, kõik poisid. Poiste emad olid kuuldavasti mehe rõõmuks haaremi asutanud. Määrasin Lev Narõškini oma ülemõuetallmeistriks.
MUIDUGI TEGI VENEMAA OLUKORD MULLE MURET. Hakkasin parandama seda, mida mu mees Peeter oli oma lühikese valitsemisaja jooksul lõhkuda jõudnud. Suurem osa armeest paiknes väljaspool riiki. Mehed ei olnud kuude kaupa palka saanud. Laevastik purjetas ilma kaptenita, distsipliin puudus. Nagu juba ütlesin, oli mu mees minemas Taani vastu sõtta just siis, kui ma sooritasin paleepöörde. Tühistasin sõjakäigu, see oli üks minu esimesi käske. Venemaal oli ligi 17 miljoni rublane võlg. Rahakassal puudus valvur, pidin sellegi ülesande enda peale võtma. Umbes 200 000 talupoega mässas avalikult. Nad vaatasid minu, keisrinna poole ja ootasid imet.
Kohe alguses alustas üks metropoliitidest minu vastu ainuisikulist mässu. See andis mulle põhjuse tühistada mu kadunud mehe Peeter III käsk vaimulike varanduse võõrandamise kohta. Tegin seda heameelega, sest lootsin, et saan nii vaimulikkonna oma poolele. Aga kus sa sellega – sain hoopis vastaseks ägeda metropoliidi, kes õhutas kloostri talupoegi mässule, nii et need keeldusid naasmast oma valitsejate ja omanike juurde. Tean, et osa nende peremeestest olid julmad peksjad, ja osal nendest tuli eluga maksta Pugatšovi mässu eest. Aga isa Arseni ei paindunud. Mina ka mitte. Tühistasin oma mehe teisegi käsu ja määrasin kirikumaade ja – varanduste valitsemise majanduskulude eest vastutava ministeeriumi alluvusse. Teadsin, et solvan sellega vaimulikkonda, aga nad andsid järele.
Lasksin isa Arseni Moskvasse tuua. Ta seisis prokuröri, politseiülema ja Grigori Orlovi ees nagu raevunud härg. Mees vandus ja karjus vaimulikule sobimatuid sõnu, sülg pritsis, paberid lendasid, ta ähvardas mind Jumala needusega. Bezborodko vannutas mind, et annaksin mehele armu, aga mina olin metropoliidi märatsemise peale nii vihane, et ei halastanud! Minu kangekaelsuse tõttu saatis Püha Sinod isa Arseni ilmaliku kohtu ette. Temalt võeti metropoliidi amet, temalt riisuti avalikult piiskoplikud tunnused ja ta saadeti kloostrisse Valge mere kaldal. Seal tuli tal teha rasket maatööd ja rookida igasugu jälkust. Neli aastat hiljem saatsin ta Reveli vanglasse, kus ta suri. Tean, et ta vihkas mind surmani.
TUNDSIN KÕIKJAL LAINETAVAT VIHA, MIS TAHTIS MIND LÄMMATADA. See paneb mind veelgi imestama. Tõesti, see lainetas nagu maas laperdav valge lina, paisus, tõusis kõrgustesse, lipendas minu üle irvitades taevas, langes maha ja sai edasi-tagasi liikumiseks uut hoogu. Ükskõik, missuguseid käske ja seadusi ma neil algusaastatel ka ei andnud ja kuidas ka ei püüdnud murda ja tasandada seda, mida mu hull mees oma vaevalt pooleaastase valitsemise ajal oli kokku keeranud, ikka langes mu peale viha. Sellepärast andsin käsu komiteede moodustamiseks. Nendes istus alati mitu liiget, kes otsustasid asjade üle, samas kui minu mees oli tegutsenud ainuvalitsejana, kelleltki nõu küsimata. Teinekord käitus ta nagu hull, tema naerulaginat keisrinna Jelizaveta matustel ei unustanud keegi. Terve oma elu mängis ta puusõduritega. Ta ei käinud vannis, oli ta siis valitseja või suurvürst. Ja ühtäkki tehti sellest mehest märter!
Minu oma süü. Ma ei julgenud sekkuda Peetri valitsemisse, sest teadsin, et ta tahtis minust lahti saada, mind kas vangi või kloostrisse panna ja võtta minu asemele oma armukese Jelizaveta Vorontsova.
Loobusin ka pärisorjusekomiteest, kust ei tulnud ainsatki ettepanekut. Kuulutasin välja ühe oma esimestest määrustest, mis keelas tehaste ja kaevanduste omanikel hingi osta. Määrasin, et nad peavad leppima vabalt hangitud ja passidega varustatud töötajatega. Valmistasin ette järgmist määrust, mis oleks kohustusliku töö täielikult keelanud. Pean tunnistama: seda määrust ei viinud ma kunagi täide. Järgnes rahva ülestõus, mis mind väga vapustas. Pärisorjadel polnud ühtki juhti. Neil polnud mingisugust ühist eesmärki. Mõni üksik neist oskas lugeda. Lihtsalt kari kangekaelseid. Saatsin paar rügementi… Mida muud ma oleksin mässu lõpetamiseks teha võinud! Palusin vürst Vjazemski enda juurde ja andsin talle ülesande. Ta lõpetas mässu suurtükkide abiga.
Eraisikud hakkasid kaevanduste omanikeks Kaukaasias. Aastasadu olid nad olnud orjade omanikud. Kaevurid mässasid, ka pärisorjade hulgas miilav mäss paisus. Inimesi peksti, tapeti armutult ka kõige väiksemate eksimuste eest. Lokkas altkäemaksude andmine: peaaegu kõike küpsetati rubladega. Meie, Keisrinna, olime võimetud. Mis keisrinna see on, kes on valitsema asudes võimetu! Selline keisrinna tuleks ametist tagandada! Ma olin kolmekümne kolme aastane lesk, suhteliselt kena, hingeliselt tasakaalus, seitseteist aastat rahuldamata abielus elanud naine. Sünnitanud kolm last, kuigi kolme eri mehega. Ja siiski olin sisimas täis jõudu