ebavajalike asjade pilved, on see su elu parim aeg.
PROOVI enesele aeg-ajalt öelda: „See see on.” Vaata, kas on üldse midagi, mille kohta see ei võiks käia. Meenuta, et praeguse hetke omaksvõtmisel ei ole midagi tegemist alistumisega selle ees, mis toimub. See tähendab lihtsalt selget arusaamist, et see, mis toimub, see toimubki. Omaksvõtmine ei ütle sulle, mida teha. See, mis edasi juhtub, mida sa otsustad teha, peab tulenema sinu arusaamisest praegusest hetkest. Võid proovida tegutseda, lähtudes sügavast mõistmisest, et „see see on”. Kas see mõjutab su teguviisi või käitumist? Kas on võimalik mõelda, et tegelikult võib see olla su elu parim aeg, parim hetk? Kui see nii oleks, mida see sulle tähendaks?
Oma hetkede püüdmine
Parim viis hetki püüda on olla tähelepanelik. Niimoodi arendame teadvelolekut. Teadvelolek tähendab olla virge. See tähendab, et sa tead, mida teed. Aga kui hakkame näiteks keskenduma sellele, millega meie meel ametis on, pole harv jälle kiiresti ebateadlikuks muutumine, tagasilangemine tähelepanematuse automaatpiloodile. Neid teadlikkuse lünki põhjustab sageli rahulolematus sellega, mida hetkel näeme või tunneme, ja sellest tuleneb igatsus, et miski oleks teisiti, et midagi muutuks.
Võid kergesti jälgida oma meele harjumust praegusest hetkest põgeneda. Püüa lihtsalt keskendada oma tähelepanu mõnele objektile kas või lühikeseks ajaks. Siis leiad, et teadvelolekuks pead ikka ja jälle endale meelde tuletama, et oleksid virge ja tähelepanelik. Me teeme seda, meenutades endale, et on vaja vaadata, tunda, olla. Nii lihtne see ongi … peatudes igas hetkes, säilitades teadlikkuse läbi ajatute hetkede, olles siin ja praegu.
PROOVI praegusel hetkel endalt küsida: „Kas ma olen virge?”, „Millega mu meel praegu tegeleb?”
Hingamise jälgimine
See aitab sul tähelepanu keskendada, ankurdab praegusesse hetke ja juhib sind tagasi, kui meel läheb uitama. Hingamine täidab seda eesmärki ülimalt hästi. Ta võib olla meie tõeline liitlane. Pöörates tähelepanu hingamisele, tuletame endale meelde, et oleme siin ja praegu, nõnda et võime olla täielikult teadlikud kõigest, mis ka ei toimuks.
Hingamine võib meil aidata hetki tabada. Üllatav, et nii vähe inimesi seda teab. Pealegi on hingamine kogu aeg siinsamas, otse meie nina all. Võiks arvata, nagu oleksime avastanud selle kasulikkuse millalgi juhuslikult. Meil on isegi ütlemised „hinge kinni pidama” või „hinge tõmbama”, mis vihjavad huvitavale seosele, mis võib hetkede ja hingamise vahel olla.
Et kasutada hingamist teadveloleku heaks, häälestu lihtsalt selle tunnetamisele … tunneta, kuidas keha hingab sisse ja kuidas ta hingab välja. See on kõik. Lihtsalt tunneta hingamist. Hingamine ja mõistmine, et sa hingad. See ei tähenda sügavhingamist ega sundimist end hingama, samuti mitte püüdmist tunda midagi erilist või arupidamist, kas sa teed seda õigesti. See ei tähenda ka hingamisele mõtlemist. See on lihtsalt teadlikkus, et hingad sisse ja hingad välja.
Seda ei pea korraga kaua tegema. Hingamise kasutamine selleks, et tuua meid tagasi praegusesse hetke, ei nõua üldse aega, üksnes tähelepanu suuna muutmist. Küll aga ootavad sind suured seiklused, kui annad endale pisut aega, et köita teadlikkuse hetked ühte, hingetõmme hingetõmbe järel, hetk hetke järel.
PROOVI jälgida, kuidas sa hingad täielikult sisse, nii nagu see iseenesest toimub, ja kuidas samamoodi täielikult välja, hoides meelt üksnes selle hetke jaoks, selle hingetõmbe jaoks avatud ja vabana. Loobu igast mõttest midagi saavutada või et midagi peab juhtuma. Kui meel läheb uitama, pöördu jälle hingamise juurde tagasi, köites teadveloleku hetked hingetõmme hingetõmbe järel kokku. Proovi seda aeg-ajalt seda raamatut lugedes.
Kabir küsib: Õpilane,
mis asi on Jumal?
Hingus hinguses.
Praktika, praktika, praktika
Sellega pidevalt tegelda on kasulik. Kui hakkad oma hingamisega sõbrunema, märkad kohe, et ebateadlikkus on igal pool. Hingamine õpetab sulle, et ebateadlikkus ei käi mitte lihtsalt kõigega kaasas, vaid on kõikjal. See näitab ikka ja jälle, et ei ole sugugi lihtne jälgida oma hingamist, isegi siis mitte, kui sa seda tahad. Palju asju tuleb vahele, hajutab meie tähelepanu, ei lase keskenduda. Näeme, et meeles on aastate jooksul tekkinud segadus, see on nagu pööning, mis on täis vanu asju ja prahti. Üksnes selle teadasaamine on pikk samm õiges suunas.
Praktika ei tähenda harjutamist
Me kasutame teadveloleku arendamise kirjeldamiseks sõna „praktika”, kuid see ei ole mõeldud harilikus korduva harjutamise mõttes, et saada järjest paremaks, nii et esinemine või võistlus läheks võimalikult hästi.
Teadveloleku praktika tähendab seda, et me pühendume igal hetkel olevikus olemisele. Ei ole mingit „esinemist”. On ainult see hetk. Me ei püüa paremaks saada ega kuhugi jõuda. Me ei ihalda isegi erilist mõistmist või nägemusi. Samuti ei sunni me end olema hinnangutevabad, rahulikud või lõdvestunud. Ja kindlasti ei arenda me eneseteadlikkust ega lasku mõtisklustesse enese üle. Pigem sätime end täie tähelepanuga silm silma vastu praeguse hetkega, kavatsusega orienteerida end nii hästi kui saab rahulikkusele, teadvelolekule ja meelerahule just siin ja praegu.
Loomulikult arenevad ja süvenevad rahulikkus, teadvelolek ja meelerahu õige, kindla, aga leebe pingutusega iseenesest, tulenedes sinu pühendumusest vaikusele ja vaatlusele reageerimata ja hinnanguid andmata. Mõistmine ja vaikuse ning rõõmu sügavad kogemused tulevad kindlasti. Ent oleks ebaõige öelda, et me harjutame nende kogemuste saamiseks või et rohkem neid kogemusi on parem kui see, kui meil on neid vähem.
Teadveloleku sisu peitub praktiseerimises selle enese pärast, võttes iga hetke sellisena, nagu see on – rõõmus või ebameeldiv, hea, halb või kole –, ja siis sellega tegelemises, sest see on see, mis on praegu kohal. Selle hoiakuga muutub elu ise praktikaks. Siis võib praktika tegemise asemel öelda, et praktika teeb sind või et elu ise muutub su meditatsiooniõpetajaks ja juhiks.
Praktiseerimiseks ei pea oma elu muutma
Henry David Thoreau kaks aastat Waldeni järve ääres olid eelkõige tema isiklik teadveloleku eksperiment. Ta otsustas panna kõik kaalule, et nautida hetkede imet ja lihtsust. Sina aga ei pea oma elu muutma või otsima teadveloleku praktiseerimiseks erilist paika. Piisab sellest, kui võtad natuke aega vaikuse ja selle jaoks, mida võib kutsuda mittetegemiseks, ning keskendud seejärel hingamisele.
Kogu Waldeni järv on sinu hingamises. Aastaaegade vaheldumise ime on hingamises; sinu vanemad ja lapsed on hingamises; sinu keha ja meel on hingamises. Hingamise kulg ühendab keha ja meelt, ühendab meid vanemate ja lastega, ühendab meie keha kogu välismaailmaga. See on elu kulg. Selles voolus pole mitte midagi muud kui kuldkalad. Et neid selgesti näha, pole meil vaja muud kui tähelepanu läätsi.
Aeg on vaid jõgi, kus ma käin õngitsemas. Ma joon temast, juues aga paistab mulle kätte tema liivane põhi ja ma näen, kui madal ta on. Tema kerged vood libisevad oma teed, igavik aga jääb. Meelsamini jooksin ma sügavamalt ja õngitseksin taevas, mille põhja katab tähtede killustik.
THOREAU, „WALDEN” (ERKKI SIVONENI TÕLGE)
Igavikus on tõepoolest ehtsust ja ülevust. Ent kõik need ajad, kohad ja sündmused on siin ja praegu. Jumal ise teostab end käesolevas hetkes ega ole aegade ääretuses iial jumalikum kui just praegu.
THOREAU, „WALDEN” (ERKKI SIVONENI TÕLGE)