Mida ta sulle räägib? Mida ta käsib sul teha? Kui mitte midagi, siis lihtsalt hinga, lase kõigel olla nagu on, ole kannatlik, kuula edasi.
Kui jõgi käsib sul midagi teha, siis tee, aga tee seda teadlikult. Siis oota jälle kannatlikult, kuula uuesti. Kui järgid mediteerides oma hingamise rahustavat voolamist, pane tähele, kuidas meelt tõmbab aeg-ajalt kuhugi mujale, kuidas ta tahab su aega millegagi täita või toimuvat muuta. Selle asemel, et ennast neil kordadel kaotada, püüa kannatlikult istuda ja hingata ning olla tähelepanelikult teadlik sellest, mis juhtub igal hetkel, lubades sel areneda nii, nagu see toimub, ilma seda kuidagi mõjutamata … üksnes vaadates, üksnes hingates … mitte midagi tehes, muutudes kannatlikuks.
Lahtilaskmine
Sõna „lahtilaskmine” kuulub kindlasti new age’i ajastu kõige levinumate klišeede hulka. Seda kasutatakse iga päev palju ja valesti. Klišee või mitte, on see ikkagi nii võimas sisemine tööriist, et väärib lähemat uurimist. Lahtilaskmise praktikast on õppida midagi ülimalt olulist.
Lahtilaskmine tähendabki seda, mida see sõna ütleb. See kutsub lõpetama igasuguse klammerdumise, olgu siis idee, asja, sündmuse, kindla aja, vaate või iha külge. See on teadlik otsus lasta vabaks, koos praeguste hetkede voolu täieliku heakskiitmisega, nii nagu see areneb. Lahtilaskmine tähendab loobumist sundimisest, vastupanust või võitlusest, vahetades selle millegi võimsama ja terviklikuma vastu, mis tuleneb laskmisest kõigel olla nagu on, takerdumata loomuomastesse tahtmistesse, meeldimistesse ja mittemeeldimistesse, olles puudutamata sellest, kas miski meile meeldib või on vastumeelne. See on nagu peopesa avamine, et lasta lahti midagi, mida oled kinni hoidnud.
Kuid see ei ole ainult väliseid sündmusi puudutav klammerdumine ihadesse. See ei ole ka kätega millestki kinni hoidmine. Me hoiame kinni oma meelega. Püüame kinni iseennast, klammerdume iseendasse, hoides, sageli meeleheitlikult, kinni piiratud mõtlemisest, lootustest ja soovidest, mis teenivad meie enese huve. Lahtilaskmine tähendab tõepoolest näha läbi seda meie meeldimiste ja mittemeeldimiste tugevat tõmmet ja teadmatust, mis kisub meid neisse klammerduma. Läbinägemiseks peame täielikult teadvustama hirmud ja ebakindluse.
Lahtilaskmine on võimalik ainult siis, kui saame teadlikuks ja näeme seda, kui kõvasti me võime klammerduda, ja siis, kui tunneme ära need läätsed, mille libistame ebateadlikult vaatleja ja vaadeldava vahele ning mis siis filtreerivad ja värvindavad, väänavad ja kujundavad meie vaadet. Võime need takerdunud hetked lahti päästa, eriti sel juhul, kui suudame need teadvustada ning aru saada, millal oleme haaratud millegi jälitamisest ja klammerdumisest või hukkamõistmisest ja tõrjumisest oma eesmärgi jahil.
Vaikus, mõistmine ja tarkus tärkavad üksnes siis, kui suudame end täielikult praeguses hetkes sisse seada, nii et ei pea igatsema, kinni hoidma ega tõrjuma midagi. Seda saab katsega tõestada. Proovi seda lihtsalt lõbu pärast. Vaata iseenda pärast, kas lahtilaskmine, kui osa sinust tahab tõsiselt kinni hoida, ei too sügavamat rahuldust kui klammerdumine.
Hinnangutest loobumine
Mediteerides avastad peagi, et osa meie meelest hindab kogu aeg läbielatut, võrdleb seda teiste kogemustega või meie sageli hirmust tingitud ootuste ja normidega. Need on hirmud, et ma pole piisavalt hea, et juhtub midagi halba, et head asjad ei kesta kaua, et teised võivad mulle haiget teha, et ma ei saa oma tahtmist, et ainult mina tean midagi või et mina olen ainus, kes midagi ei tea. Me kipume kõike vaatama läbi toonitud klaaside, läbi läätsede, kas miski on mulle hea või halb, või kas see läheb või ei lähe kokku minu uskumuste või elufilosoofiaga. Kui see on hea, siis see meeldib mulle. Kui see on halb, siis see mulle ei meeldi. Kui see pole kumbagi, pole mul selle suhtes mingeid tundeid ja ma ei pruugi seda märgatagi.
Kui vaigistad meele, hakkab kostma hinnangute udupasun. Mulle ei meeldi valu põlves … See on tüütu … Mulle meeldib see vaikuse tajumine; eile tuli mediteerimine hästi välja, aga täna halvasti … Mul pole sellest kasu. Mul ei tule see välja. Viga on minus, selge see. Selline mõtlemine on ülekaalus ja surub meele maadligi, nagu kannaksid pea kohal kive täis kohvrit. Hea tunne on see maha panna. Kujuta ette, mis tunne oleks lakata täielikult hinnanguid andmast ja lasta selle asemel igal hetkel olla nagu see on, püüdmata hinnata seda „heaks” või „halvaks”. See oleks tõeline rahu, tõeline vabanemine.
Mediteerimine tähendab hinnangutevaba hoiaku arendamist selle suhtes, mis meelde kerkib, mis see ka ei oleks. Ilma selleta ei tegele sa mediteerimisega. See ei tähenda, et hindamine ei jätkuks. Loomulikult jätkub, sest meele sügavamas loomuses on võrrelda, kohut mõista ja hinnanguid anda. Kui see toimub, ei püüa me seda takistada ega eirata rohkem kui teisi mõtteid, mis võivad pähe tulla.
Mediteerides oleme lihtsalt selle tunnistajad, mis meeles või kehas üles kerkib, võtame selle omaks ilma hukkamõistuta ega lähe sellega kaasa, teades, et meie hinnangud on vältimatud ja paratamatult piiravad mõtted meie kogemuse kohta. Mediteerides pakub meile huvi otsene kontakt kogemusega, olgu see siis sissehingamine, väljahingamine, aisting või tunne, heli, impulss, mõte, taju või hinnang. Ja oleme tähelepanelikud, kas me ei hakka järsku kohtumõistmise üle kohut mõistma või sildistama osa hinnanguid heaks ja osa halvaks.
Samal ajal kui mõtlemine toonib meie läbielamisi, kalduvad meie mõtted olema sageli mõnevõrra ebatäpsed. Tihti on need lihtsalt teadmatud, isiklikud arvamused, reaktsioonid ja eelarvamused, mis rajanevad piiratud teadmisel ja neid mõjutab peamiselt meie minevik. Kui me neid sellisena ära ei tunne, ei pruugi mõtlemine lasta meil näha praegust hetke selgesti. Takerdume mõtlemisse, et teame, mida näeme ja tunneme, ning oma hinnangute projitseerimisse kõigesse, mis seninähtust pisutki erineb. Selle sügavale juurdunud mustri teadmine ja jälgimine võib tuua kaasa hinnangutevabama taju ja vastuvõtmise.
Hinnangutevaba suhtumine ei tähenda kindlasti seda, et sa ei tea enam, kuidas ühiskonnas vastutustundlikult käituda, või et kõik, mida keegi teeb, on õige. See tähendab lihtsalt, et saame tegutseda palju suurema selgusega, olla oma tegudes rohkem tasakaalus, tõhusam ja eetilisem, kui teame, et oleme läbi imbunud ebateadlikust hinnangute jagamisest „meeldib – ei meeldi”. See eraldab meid maailmast ja meie enda olemuse algpuhtusest. Meeleseisund „meeldib – ei meeldi” võib end meis püsivalt sisse seada, soodustades ebateadlikult sõltuvuslikku käitumist igas eluvaldkonnas. Kui oleme võimelised ükshaaval ära tundma ahnuse või iha ükskõik kui õrnu algeid, meele pidevat tahtmist ja püüdu asjade või tulemuste järele, mis meile meeldivad, ning vastumeelsuse ja viha võrseid oma tõrjumises või põiklemises, et vältida seda, mis meile ei meeldi, peatume korraks ja meile meenub, et sellised jõud tegutsevad tegelikult meie meeles ühel või teisel määral peaaegu kogu aeg. Ei ole liialdus öelda, et need mürgitavad nagu viirused meid krooniliselt, ei lase asju näha nii, nagu need tegelikult on, ega rakendada meie tõelisi võimeid.
Usaldus
Usaldus on kindlustunne või veendumus, et kõik toimub kindlas raamis, on korrastatud ja seostatud. Me ei pruugi alati mõista, mis toimub meie või kellegi teisega või mis juhtub mõnes kindlas olukorras, aga kui usaldame iseennast või kedagi teist, protsessi või abstraktset ideaali, võime leida usalduses võimsa tasakaalustava elemendi. See hõlmab turvatunnet, tasakaalu ja avatust, ja kui usaldus ei põhine lihtsameelsusel, juhib see meid vaistlikult ning hoiab tegemast endale kahju või ennast hävitamast.
Teadveloleku praktikas on oluline arendada usalduse seisundit, sest kui me ei usalda oma võimet vaadelda, olla avatud ja tähelepanelik, peegeldada kogemust, vaatlemise ja osasaamise abil areneda ja õppida, mõista midagi sügavamalt, siis jääme vaevalt nende võimete arendamisel kindlaks ning need üksnes hingitsevad või jäävad soiku.
Teadveloleku praktika osa on usaldava südame arendamine. Vaadakem sisimas, mida me saame enda puhul usaldada. Kui me ei tea kohe, mida endas usaldada, siis on ehk vaja vaadata veidi sügavamale, lihtsalt olla veidi kauem iseendaga, olla vaikuses. Kui me pole teadlikud, mida me teeme suure osa ajast ja meile ei meeldi kuigivõrd, kuidas asjad meie elus lähevad, on võib-olla aeg muutuda