jutule, et nad olid rääkinud ainult telefonis. Esialgu oli ta kangekaelselt väitnud, et ta ei olnud juba nädalaid tema juures käinud, kuid seejärel tunnistas, et oli seal siiski olnud, kuid mitte sel õhtul, millest juttu, vaid õhtul enne seda. Ta oli viibinud seal lühikest aega ja joonud klaasi veini.
Thóra oleks tahtnud karjuda, kui Markús selle välja ütles. Eelkõige oli ta mehes pettunud seetõttu, et too oli püüdnud oma külaskäiku varjata, kuna see oli toimunud enne seda aega, mis politseid huvitas. Nõnda suurendas see veelgi kahtlusi tema vastu. Thóra pidas tõenäoliseks, et Markús ei tahtnud oma külaskäiku tunnistada kartusest, et teda hakatakse süüdistama purjuspäi autojuhtimises. Selles polnud midagi ebatavalist – paljudel oli mingeid väikeseid apse, mida nad tahtsid politsei eest varjata, ja nad kippusid neid põikpäiselt varjama ka siis, kui neid kahtlustati palju tõsisemates kuritegudes. Politsei katsed siduda Markúst mõrvadega olid talle nagu hane selga vesi, aga ta oli nagu nõelte peal niipea, kui tähelepanu liikus võimalikule liiklusseaduse rikkumisele. Tõenäoliselt klammerdus ta lapsiku usu külge, et küllap ta nimi puhastatakse lõpuks mõrvasüüdistustest, ilma et ta peaks selle heaks ise suuremat vaeva nägema.
Kui politsei oli jõudnud lõpule küsimustega, mis puudutasid Markúse külaskäiku Alda juurde, oli Thóra arvanud, et ülekuulamise hullem osa on läbi. Ta oli eksinud. Kui politseinik ütles lõpuks, et kavatseb üle kuulata mõned Markúse lähemad sugulased, sattus too raevu. Korraks oli Thórale tundunud, et Markúse märatsemine lõpeb sellega, et ta võetakse vahi alla, aga tal õnnestus mees siiski maha rahustada, enne kui kakluseks läks. Kui nad jaoskonnast välja tulid, nõudis Thóra temalt ägestumise kohta selgitust. Markús ütles, et on mures oma vanade vanemate pärast, kuigi nad polnud ainsad, keda politsei silmas pidas. Nad tahtsid rääkida ka tema vanema venna Leifuriga, kes hoolitses saartel perekonna kalastusfirma eest. Markús oli nõudnud, et Thóra viibiks kõigi ülekuulamiste juures, ega tahtnud aru saada, et tal pole seda huvide konflikti tõttu võimalik teha. Samuti oli Thóra püüdnud Markúsele selgitada, et politsei sondeerib lihtsalt pinda; nad ei püüdnud leida ükskõik mida, mis pingutaks nööri tema kaela ümber, vaid ühtlasi ka midagi, mis selle läbi lõikaks. Uurimise eesmärk oli selgitada juhtunu asjaolusid; see polnud riiklik nõiajaht, mis tahtnuks kõike just temale süüks panna. Thóra oli kahelnud, kas need argumendid üldse mõjuvad Markúsele, kuid lõpuks oli mees tema selgitustega rahule jäänud.
Oli aga veel üks asi, mis Thórale muret valmistas – eesseisev sõit Vestmannaeyjarile. Seal kavatses ta kõik nurgad läbi otsida, et leida kedagi, kes oskaks kuidagi selgitada laibaleidu keldris ja võib-olla isegi rääkida midagi Markúse ja Alda kokkuleppest päevadel enne vulkaanipurset. Umbes kolmandik saarte elanikest oli pärast vulkaanipurset koju tagasi pöördunud ning seega oli seal rühm inimesi, kes oskaks võib-olla midagi olulist rääkida. Kuigi see plaan polnud kaugeltki täiuslik, oli sõit saartele ainus asi, mille peale Thóra uurimise praeguses järgus tulla suutis. Markús oli vastu vaidlemata nõusse jäänud ja see mõte oli talle isegi meeldinud. Ta tahtis teha kõik, mis võimalik, et praegusest olukorrast pääseda. Kuna nüüdseks oli juhtum ajakirjandusse jõudnud, oli talle selge, et on ainult aja küsimus, enne kui tema nime sellega seostatakse. Näis, et seni on ajakirjanikud politseilt üsna vähe infot saanud, kuigi lugu oli loomulikult suurt huvi äratanud. Thóra tundis, et tema kohus on juhtumi kajastamisega kursis olla, ning ta suutis ainult imetleda, kui osavalt mõned ajakirjanikud oskasid oma artiklitesse elu sisse puhuda, ilma et neil mingit uut infot oleks olnud. See ei saanud muidugi kaua kesta, ja peatselt pidi politsei juhtumit laiemalt valgustama, et mitte jätta muljet, nagu istuksid nad tegevusetult. Markúse nimi nende pressiteatesse ei jõua, kuid oli oht, et nad peavad teatama, et üks kahtlusalune on juba leitud ja üle kuulatud. Siis on rahulik aeg ümber ja lõpuks lekiks ka Markúse nimi välja. Seega oli väga oluline vabastada ta kõikidest kahtlustustest nii ruttu kui võimalik.
Samal ajal ei saanud Thóra eriti midagi teha selleks, et uurimist järele aidata, enne kui lahkamisaruanne ja sündmuskoha raport on käes. Pärast nende saamist oleks vaevalt veel aega, et saartel käia ja mõeldavate tunnistajatega rääkida. Seda tuli teha nüüd või mitte kunagi. Seetõttu polnud see niivõrd sõit ise, mis talle muret valmistas – Vestmannaeyjari ilus loodus tegi sealkäigu alati meeldivaks. Ei, muret valmistas talle see, et nagu selgus, oli Thór, firma noorempartner, liiga hõivatud, et temaga kaasa tulla. Thóra pidas väga oluliseks, et tal oleks keegi saartel kaasas, ja ainus, kes oli saadaval, oli tema sekretär Bella. Bragi oli õigusega osutanud, et polnud erilist vahet, kas Bella istus telefoni juures või viibis kusagil mujal, nii et tema kaasatulek ei tekitanud probleeme. Teised tegid kontoris ka päriselt tööd, kui nad hommikul tööle tulid, nii et ainus kandidaat oli Bella.
Thóra ohkas ja valis sekretäri mobiiltelefoni numbri. Ta oleks soovinud, et võiks helistada Matthew’le ja paluda tal Islandile tulla. Mees oleks kindla peale tulnud, kui see oleks võimalik olnud, kuid siis oleks ta murdnud oma lubadust Matthew rahule jätta, kuni ta tuleviku peale mõtleb. Saksa pank, kus Matthew töötas, oli hiljuti üles ostnud ühe Islandi panga. Sellega seoses oli Matthew’le pakutud peakontori turvasüsteemide ülema töökohta Islandil. Töö oli peaaegu sama kui see, mida ta tegi praegu, ainult palk oli märgatavalt parem. Thórat üllatas see vähem kui Matthew’d. Seega polnud see töökoht, mille üle tuli eelkõige otsustada, vaid Islandile kolimine. Ta ei tundnud seal kedagi peale Thóra ja tema laste ning Thóra ei tahtnud tema otsust mõjutada. Kui ta julgustaks Matthew’d Islandile tulema, oleks ta moraalselt sunnitud nende suhet säilitama. Kui ta seda aga ei teeks, võiks mees arvata, et ta ei hooli. Thóra oli juba kaua aega tagasi aru saanud, et iga tema mõeldav elukaaslane pidi elama temaga samas riigis, nõnda sõltus ka nende suhte tulevik Matthew’ otsusest. Kui mees otsustab Saksamaale jääda, on sellega lõpp. Nad polnud praktiliselt mitte kunagi koos ja niimoodi nende suhe lihtsalt ei toiminud. Thóra punastas, mõeldes telefoniseksile, mida nad olid ühe korra ebaõnnestunult proovinud. Oli selge, et selleks vajas ta lihast ja verest meest, samas toas tema endaga, ning seetõttu oli parem olla suhtes kellegagi, kes ei ela tuhandete kilomeetrite kaugusel. Teisalt soovis ta loomulikult, et mees Islandile tuleks. Matthew meeldis talle ja ta nautis temaga koos olemist. Ühtlasi näis leiduvat suhteliselt vähe atraktiivseid õiges vanuses mehi, nii et polnudki eriti millegi vahel valida. Need, kes temaga viimasel ajal katset olid teinud, ei meeldinud talle ükski, isegi mitte pärast viiendat klaasi. Ja see ütles nende kohta palju. Need, kes temas huvi äratasid, olid kas liiga noored, juba võetud või siis homod. Enne, kui ta need mõtted peast raputas, torkas talle pähe, et ehk on Vestmannaeyjaril meeste üleküllus. Unistada võis ju alati ja igal juhul polnud halb mõte Bella kaasa võtta, sest võrreldes temaga oli Thóra nagu tõeline Playboy kaanetüdruk. Ta ajas need mõtted peast ja valis sekretäri numbri.
Pärast seda, kui Sóley oli magama jäänud ja oli ka selgunud, et telekavas ei ole midagi, mis temas huvi ärataks, võttis ta raamatu „Mälestusväärsed sündmused aastatest 1971–1975” sarjast „Meie aastasada”. Ta oli selle sarja pärinud, kui tema vanaisa suri, ja kuigi ta ei avanud neid raamatuid eriti tihti, oli neist mõnikord abi olnud. Raamat ei olnud paks ja oli selge, et see ei sisaldanud kaugeltki mitte kõiki mälestusväärseid uudiseid sellest ajavahemikust, aga Thóra oletas, et nelja inimese kadumine oleks pidanud siiski raamatusse jõudma, juhul kui see omaaegsetest uudistest läbi käis. Ta lehitses 1973. aasta kiirelt läbi, kuni jõudis vulkaanipurskeni. Markúse lapsepõlvekodu oli tuha alla jäänud millalgi esimese kuu jooksul, aga Thóra ei tahtnud sellegipoolest midagi kahe silma vahele jätta ja jätkas lugemist, kuni jõudis neljanda juuli pealkirjani „Vulkaanipurse on lõppenud!”.
Lugedes leidis ta vähe sellist, mis oleks kuidagi võinud olla seotud laipadega keldris. Lennuk nimega Vor, viis inimest pardal, oli märtsi lõpus Langjökulli liustikust põhja pool alla kukkunud. Esimese selle sündmuse kohta ilmunud artikli kirjutamise ajaks polnud õnnetuskohta veel leitud. Aga hilisemas artiklis öeldi, et päästjad olid leidnud nii selle kui ka pardal olnud inimesed, kes olid kõik surnud. Teine lugu, mis Thóra tähelepanu köitis, oli Briti väikelaeva Cuckoo kadumaminek nelja mehega pardal. See oli kuu keskpaiku Thorlálshöfnist teele asunud, kuid pärast seda polnud ei alusest ega meeskonnast enam midagi kuuldud. Thóra oli diivanil selja sirgu ajanud, kui see talle silma jäi, kuid ta nõjatus uuesti tagasi, kui luges mõni lehekülg hiljem, et laeva vrakk oli koos ühe meremehe surnukehaga