ma saan aru,” ütles Thóra. „Aga võib-olla tema seda päriselt ei mõistnud.” Ta pani ülekuulamisprotokolli käest. „Ma küsin politseist järele, kas neil on informatsiooni selle kohta, et Aldal oleks tol õhtul külalisi käinud. Võib-olla meil veel veab.” Ta vaatas Markúsele otsa. „Siis on veel muidugi see küsimus, et sa ei teadnud midagi keldris olevatest laipadest. Mida me sellega peale hakkame?” Ta nõjatus toolis tagasi. „Ainus inimene, kes maja väljakaevamisele vastu oli, oled sina. On kerge oletada, et see, kes laibad sinna jättis, püüaks väljakaevamisi ühel või teisel viisil takistada.” Ta mõtles hoolikalt järele, kuidas järgnevat sõnastada. „Ma saan aru, et sinu vanemad elavad veel. Kas ma võin oletada, et kumbki neist julgustas sind sinu katsetes väljakaevamisi peatada?”
Markús vaikis hetke ja vahtis Thórale otsa. „Kui sa tahad vihjata, et neil on sellega midagi pistmist, oled sa peast täiesti segi.”
„Sa ei vastanud küsimusele,” ütles Thóra rahulikult. „Kas nad tegid seda või ei?”
Markús naeratas kibedalt. „Mu isal on Alzheimer. Ta pole sellises seisus, et kedagi julgustada või tagasi hoida. Emal on seevastu kõik kruvid kinni ja tema oli selles asjas minuga vastupidisel seisukohal. Ta oli väljakaevamiste pärast isegi hirmus põnevil. Lootis, et saab majast natuke ilusat lauahõbedat kätte. Kuigi isa oli suurema osa asjadest ära toonud, enne kui maja tuha alla mattus, jäi sinna ikkagi hulk kraami maha. Talle polnud lauahõbe pähegi tulnud.”
Thóra noogutas. Vanamees oli kindlasti näinud suurt vaeva muusikakeskuse ja muu säärase päästmisega. Markúse ema rõõm väljakaevamiste üle ei tähendanud muidugi seda, et isa oleks kahtlustustest vaba, tal oleks kerge olnud naise teadmata keldrisse laipu peita. „Keegi need surnukehad sinna igatahes viis, see on kindel. Kas sulle ei tule mitte kedagi pähe?”
Markús raputas pead. „Ma ei mäleta muidugi kõiki inimesi, kes sel ajal saartel elasid, aga on täiesti välistatud, et mõni neist, keda ma mäletan, oleks need kolm võinud tappa. Kõik olid tavalised inimesed tüüpilistest Islandi kaluriperekondadest.” Markús hakkas uuesti laupa mudima. „Peamiselt mäletan ma oma sõpru ja nemad olid loomulikult kõik rumalad lapsed nagu ma isegi.”
„Oled sa täiesti kindel, et su isa ei saanud sellega kuidagi seotud olla?” küsis Thóra. „See oli teie kodu ja ma ei usu hästi, et keegi oleks võinud sinna laipade peitmiseks sisse murda.”
„Sisse murda?” kordas Markús tema järel. „Sinna polnud vaja sisse murda. Uksed polnud lukus. Inimestel paluti uksed lahti jätta, et päästjad vajadusel sisse pääseksid.” Ta elavnes. „Pärast vulkaanipurskeööd ilmus linna loomulikult hulganisti võõraid. Ma ei tea täpseid arve, aga seoses päästetöödega oli vaja palju abikäsi ja kaugeltki mitte kõik, kes appi tulid, ei olnud kohalikud. Meie maja ei jäänud päris kohe tuha alla.”
Thóra mõtles hetke järele. „Pead sa siis tõenäoliseks, et keegi neist võõrastest inimestest peitis laibad keldrisse?”
Markús kehitas õlgu. „Mida mina ka tean? Ma olen kindel ainult selles, et mina polnud sellega kuidagi seotud.”
Thóra lootis, et see on nii. Alati oli meeldivam olla õigluse poolel. „Võib-olla me läheme praegu nende oletustega liiga kaugele. Peaksime ootama, kuni surnukehade ja pea lahkamise tulemused on teada.” Ta naeratas Markúsele nõrgalt. Kuidas üldse päid lahati? „Kes teab, võib-olla surid need inimesed keldris loomulikku lämbumissurma. Kas ainus vulkaanipurskes hukkunu ei surnud mitte sama moodi?”
„Vulkaanipurskes ei hukkunud kedagi,” ütles Markús vihaselt, nagu tahaks ta vulkaanipurske head nime kaitsta.
„Tõesti?” küsis Thóra üllatunult. „Ma arvasin alati, et üks inimene suri. Ja just nimelt keldris.”
„Ah tema,” ütles Markús. „Tema ei loe. Ta oli alkohoolik.” Imestus Thóra näol sundis teda pikemalt selgitama. „Ta läks apteegi keldrisse piiritust otsima. Vulkaanipurskel polnud sellega mitte midagi tegemist.”
Muidugi peale selle, et gaasid, mis mehe tapsid, pärinesid ikkagi vulkaanipurskest. Aga Thóra ei tahtnud vaidlemisele aega kulutada. Ta võttis laualt uuesti ülekuulamisprotokolli ja lehitses seda. „See on natuke imelik, aga ma ei mäleta, et sinult oleks küsitud, kas sa oled mõnda neist surnutest varem näinud.”
Markúse pea nõksatas üllatusest. „Nad ei küsinud seda seepärast, et laibad ei ole sellises konditsioonis, et keegi võiks neid identifitseerida. Pealegi polnud seal keldris eriti üldse võimalik midagi näha.”
„Niisiis arvad sa, et sa ei ole neid varem näinud?” Kui neid inimesi oleks võimalik tuvastada, oleks ka lihtsam teada saada, mis nendega oli juhtunud.
Markús raputas aeglaselt pead. „Ei, ma olen peaaegu kindel, et ei ole,” ütles ta. „Aga nagu ma ütlesin, on siiski võimalik, et nad on inimesed, keda ma tundsin. Ma peaksin neid nägema paremates tingimustes, kuigi ma kahtlen, kas see eriti midagi muudaks.”
Thóra mõtles kuivanud, tolmuga kaetud surnukehadele ja teadis, et nende identifitseerimine oleks raske ükskõik kus peale kriminalistikalabori.
„Nad peavad olema välismaalased. Kuigi on olnud juhtumeid, kus islandlased on jäljetult kaduma läinud, on siiski välistatud, et see juhtuks kolme inimesega korraga.” Ta kiirustas lisama: „Neljaga tähendab.” Pea näis talle ikka veel kuuluvat mingisse teise reaalsusse, nii et tal oli raske seda laipade hulka lugeda. Ta mõtles järele. „Võib-olla olid need meremehed?” küsis ta. „Nad võisid kuuluda mõne hukkunud laeva meeskonda.”
„Ja kuidas nad sel juhul meie keldrisse sattusid?” küsis Markús segaduses.
„See on muidugi teine küsimus,” ütles Thóra ja naeratas talle. „Ootame lahkamise tulemused ära. Ma oletan, et politsei kutsub sind uuesti ülekuulamisele pärast seda, kui nad on lahkamisraporti läbi vaadanud. Vahepeal püüan ma leida tunnistajaid või midagi muud, mis võiks kuidagi kinnitada sinu väiteid Alda ja kasti kohta.”
Markús tõusis püsti ja mühatas. „Just nagu see võimalik oleks,” ütles ta lahkudes masendunult. „Alda oli ainuke, kes oleks saanud seda teha.”
Thóra püüdis julgustavalt naeratada, kuid suurema eduta. Asjalood olid halvad; Markúse ainus lootus sellest kõigest plekita pääseda oli see, kui inimesed olid keldris lämbunud. Jälle unustas ta pea. Kuidas kurat oli seda üldse võimalik kuidagi seletada?
Stefán pani telefoni käest ja luges kümneni. Ta judises. „See oli kohtuarst,” ütles ta politseinikule, kes tema vastas laua taga istus. „Ta kahtleb, et Alda on enesetapu sooritanud. Lahkamine paljastas mitu seika, mis nõuavad edasist uurimist.” Ta peatus hetkeks, enne kui jätkas. „Kuidas on see üldse võimalik, et sa ei vaadanud üle midagi peale magamistoa? Kas te olete täiesti abitud, kui mind kohal ei ole?” Stefán koputas nimetissõrmega laual kõrguvale paberikuhjale, et oma sõnu rõhutada. Noor politseiametnik punastas ja Stefán juurdles endamisi, kas see oli häbist või vihast. Ta jätkas. „Kuidas te sündmuspaiga endast maha jätsite? Kas see on kuidagi märgistatud, et lahkunu lähedased sinna sisse kondama ei läheks, või te panite lihtsalt ukse kinni ja sõitsite minema?”
„Noh,” ütles noor politseinik, põsed veel punasemad.
„Noh,” osatas Stefán. „Mida see „noh” tähendab?”
„Me ei märgistanud seda kuidagi eriliselt,” vastas noor mees. „Tundus, et see on enesetapp. Ma olen varemgi mitut sellist näinud,” lisas ta mõneti enesekindlamalt.
„Ära hakka siin minuga ülbitsema,” sisistas Stefán. „Mul on täiesti ükskõik, kas sa oled näinud kolme või tuhandet enesetappu. Ma pole rahul selle konkreetse juhtumiga ja ma ei taha kuulda kohtuarstide etteheiteid minu meeste töömeetodite kohta.” Ta vaikis hetke, et rahuneda. „Tema sõnul on puudu terve hulk asju. Te ei teinud sündmuskohast peaaegu mitte ühtegi fotot ja teie raport majas toime pandud läbiotsimise kohta ei kirjelda ühtegi teist tuba peale magamistoa. Mis veel hullem: raportis pole üldse mainitud verd, kuigi surnukehal olnud vigastused näitavad, et seal pidi verd olema.”
„Seal