üle anda.” Ta nägi Ágústi näoilmet kivinemas ja ruttas siiralt lisama: „Kui sina sellega kuidagi seotud oled, siis ei lähe see kuskile. Kui mitte, siis pean ma selle kuidagi nende kätte toimetama. Ma võtsin selle tema öökapi pealt.” Ta osutas paberkotile. „Aga politsei võib oodata. Kõigepealt peame meie selle asja ära klaarima.” Ta vaatas mehele otsa. „Ära vahi mind niimoodi, kuni sa pole näinud, mis see on. Vaata lähemalt.” Ágúst tegi nimetissõrmega ettevaatlikult kotisuu lahti. Ta ei pidanud seda täielikult avama, sest tundis sisu ära niipea, kui seda nägi. „Kurat võtaks,” ütles ta vaikselt ja ta pea vajus norgu. „Mida me nüüd teeme?”
„Ma tean ainult niipalju, et keegi peale Markúse väljakaevamiste vastu ei protestinud,” ütles Hjörtur ja astus riiuli juurde, mis näis kõigi oma kaustade ja kõrgete paberikuhjade all olevat kokkuvarisemise äärel. Arheoloog asetas paberid käest kuhja peale ja pöördus seejärel uuesti Thóra ja Bella poole. „Ei tema vanemad ega vend. Ja igal juhul ei võtnud see Alda, keda sa nimetasid, minuga kunagi ühendust. Võimalik, et ta pidas nõu kellegi teisega siit meie kontorist, aga keegi pole igal juhul seda maininud.”
Thóra noogutas löödult. „Kas sa võiksid järele küsida? Kui ta seda tegi, võib see oluline olla.”
Hjörtur vaatas teda ilmega, mis oli segu haletsusest ja ärritusest. „Ma teen seda, aga ma ei usu, et sellest suuremat abi oleks.”
Thóra mõistis, et ta peab arheoloogiga suheldes ettevaatlikum olema, et mees teda üldse jutule võtaks. Hjörturil ei olnud mingit kohustust tema küsimustele vastata või talle muud moodi abiks olla. „Suur tänu,” ütles Thóra tagasihoidlikult. „Ma tean, et surnukehade leidmine on teile igasuguseid hädasid kaela toonud, ja ma arvan, et sina hoolid sellest sama palju kui mina, et see juhtum lahendatud saaks. Võib öelda, et meil on selles asjas ühised huvid.”
Näis, et Hjörtur ei lähe õnge. „Loomulikult loodan ma, et politsei selle võimalikult ruttu välja uurib, aga mul pole päris sama kiire kui sinul. See, mis mind siin ootab, on oodanud juba kolmkümmend viis aastat. Mõned päevad või nädalad ei muuda kokkuvõttes midagi. Me ei ole päris ühes paadis.” Ta asetas käed rinnale risti. „Kui pole midagi muud, mida ma teie heaks teha saaksin, siis jätkaksin ma hea meelega tööd. Ma pean kasutama seda ooteaega, et kirjutada mõned aruanded, mis mul juba kaua aega on kaelas olnud. Me ei istu ega vahi siin niisama lihtsalt sellepärast, et kaevamisala on hetkel suletud.”
Bella mühatas ja Thóra kiirustas midagi ütlema, enne kui sekretär jõuab vahele segada. „Ma tahtsin küsida sinult mõne küsimuse ja ma luban teha kiiresti. Sa saad meist lahti enne, kui oled seda märganudki.” Ta naeratas ja lootis parimat, kuid Bella jõllitas arheoloogi ikka veel keskendunud pilgul.
Thóra ei saanudki teada, kas see oli sekretäri piits või tema enda präänik, mis Hjörturile mõjus, aga mees nõustus vähemalt mõneks minutiks nendega koos maha istuma. Nad läksid tema järel väikesesse koosolekuruumi ja võtsid istet. „Kas väljakaevamiste käigus on leitud midagi, mis võiks kuidagi olla surnukehadega seotud?” küsis Thóra. „Midagi, millel polnud ehk erilist tähendust, kui see leiti, aga millel võiks seda olla nüüd selle valguses, mis keldrist välja tuli? Ma ei pea silmas üksnes ja ainult Markúse vanemate maja.”
„Ei,” vastas Hjörtur. „Ma ei mäleta midagi sellist. Ma pole selle peale ka eriti mõelnud.”
„Ma oletan, et te hoiate alles kõik, mis te leiate,” ütles Thóra. „Kas meil võiks olla võimalik neid esemeid vaadata?”
Hjörtur raputas pead. „Ei, ma ei usu, et me lubaksime sul seda teha. Me kavatseme lasta maja omanikel need esemed tööde hilisemas järgus koos meiega üle vaadata ja jõuda kokkuleppeni, mis neist edaspidi saab,” ütles ta ja lükkas oma tühja kohvitassi kõrvale. „Plaan on teha neist asjadest väljakaevamiskohas ja loodetavasti ka majades sees näitus. Nagu sa tead, kuulub kõik, mis maa seest välja tuleb, Vestmannaeyjari linnale. Samas me tahame loomulikult asjade esialgsetele omanikele vastu tulla. Mõned asjad, mis meile ei tähenda midagi, võivad endiste omanike silmis olla mälestusesemetena hindamatu väärtusega.” Hjörtur hingas sügavalt sisse. „Paljud inimesed on seetõttu meiega ühendust võtnud, peamiselt otsitakse fotoalbumeid ja muud säärast, kuigi on küsitud ka igasuguste muude asjade järele, nagu tudengiteklid, auhinnaks saadud karikad ja käekellad. Me registreerime kõik, mis leitakse, ja asju säilitatakse nii, et oleks selge, mis pärineb millisest majast. Oleks tohutu töö seda kõike läbi uurida, nii et me ei saa seda praeguses järgus lubada.”
„Kas politsei pole avaldanud soovi neid esemeid üle vaadata?” küsis Thóra üllatunult. „Võiks arvata, et neid huvitab vähemalt see, mis Markúse majast on leitud.”
Hjörtur raputas pead. „Veel mitte ja loodetavasti ei teegi nad seda. Me oleme oma süsteemi loomisega suurt vaeva näinud ja oleks hirmus tüütu hakata kaste jälle lahti tegema.”
„On sul midagi selle vastu, kui ma tutvun esemete registriga?” küsis Thóra. „Võib juhtuda, et sellest on mulle abi, kuigi see on loomulikult ebatõenäoline.”
Hjörtur surus huuled kokku. „Ma pean järele küsima,” ütles ta tõredalt.
Thóra otsustas mitte liiga tungivalt peale käia. „Kas keegi võis enne Markúst keldris käia?” küsis ta. „Kas uks seal all oli suletud, kui alumist korrust puhastati?”
„Kas sa tahad küsida, kas laibad võisid sattuda sinna pärast maja välja kaevamist?” küsis Hjörtur.
„Jah, tegelikult küll,” vastas Thóra. „See suurendaks kahtlemata nende inimeste hulka, kes võiks juhtumiga kuidagi seotud olla.”
„Minu teada me sulgesime keldriukse otsekohe, kui me selleni jõudsime, ja kui ma õigesti mäletan, olid sa sellega rahul, kuidas me seda tegime,” ütles Hjörtur kivisel näoilmel. „Ukse väljakaevamisest ei läinud rohkem kui mõni tund, enne kui see uuesti suleti. Kõik vastavalt meie lepingule. Loomulikult oleks keegi, kes oleks tahtnud, sinna alla ikkagi pääsenud, aga on välistatud, et keegi oleks nüüd hiljuti sinna surnukehi toimetanud.”
„Kuidas sa saad selles kindel olla?” küsis Thóra. „Ära minust palun valesti aru saa – ma ei taha vihjata, nagu oleks sinul või sinu inimestel sellega midagi pistmist.”
„Ma läksin sinna alla koos politseiga pärast laipade leidmist ja polnud vaja erilisi arheoloogiateadmisi, et aru saada, et need olid olnud seal aastaid või aastakümneid, mitte mõne päeva.”
„Kas poleks olnud võimalik nende väljanägemist muuta, et see niimoodi tunduks?” küsis Thóra. „Laibad tolmuga katta või teha midagi muud, nii et näiks, nagu nad oleksid seal aastaid puutumatuna lebanud?”
„Ei,” vastas Hjörtur kindlalt.
„On sul oletusi, kes need inimesed seal keldris võisid olla?” küsis Thóra. „Sa oled siit kandist pärit, kas pole?”
Hjörtur naeratas omale habemesse. „Vulkaanipurse algas minu kolmandal sünnipäeval, nii et ma ei oska sulle rääkida midagi ei sellest sündmusest ega ka inimestest, kes siin elasid,” ütles ta. „Aga ma arvan, et on välistatud, et nad oleksid saartelt pärit. Kõik pääsesid vulkaanipurskest eluga, nii et neli inimest poleks saanud kuidagi kaduma minna.”
Thóra otsustas mitte mainida meest, kes oli lämbunud apteegi keldris.
„Ikkagi, sa oled ju pidanud selle peale mõtlema?” küsis Thóra. „Kes need olid? Arheoloogina põled sa kindlasti uudishimust omaenda väljakaevamiste vastu?”
„Loomulikult olen ma selle peale mõtelnud,” vastas Hjörtur. „Aga mul pole kuigi hea kujutlusvõime, nii et ma ei jõudnud sellega eriti kuskile. Aga üks asi on kindel,” lisas ta siis. „Ma vaatasin lihtsalt uudishimust tolleaegseid ajalehti, mis on meil siin vanade mikrofilmide peal olemas, ega leidnud kadumaläinud isikute kohta midagi, ei islandlaste ega välismaalaste kohta. Tundub, et neid ei otsitudki taga, mis on väga imelik.” Ta köhatas. „Ma ei tea, kui hästi sa nägid, kui sa seal all keldris olid, aga selleks ajaks, kui mind sinna kutsuti, olid prožektorid juba üles seatud. Mulle tundus,