Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir

raputas aeglaselt pead. „Nii palju, kui mina nägin, ei olnud neil veekindlaid riideid ega muud, mida sa selleaegsete meremeeste juures tavapäraseks peaks,” ütles ta. „See ei tähenda muidugi midagi, sest ega meremehed tingimata kogu aeg tööriideid ei kanna, just nagu teisedki inimesed.” Ta naeratas ja vaatas oma kulunud teksaseid.

      „Saan aru,” ütles Thóra, kes oli lootnud teistsugust vastust, võib-olla isegi seda, et meestel olid olnud käes köied ja kalavõrgud. Ta mõtles hetke, enne kui jätkas. „Kas sa arvad, et keegi oleks võinud midagi segi ajada ja laibad valesse kohta peita?” küsis ta. „Kas nähtavus oli vulkaanipurske ajal millalgi ka nii halb, et see oleks võimalik olnud?”

      Hjörtur kehitas õlgu. „Seda ma ei tea,” ütles ta. „Tundub kaheldav, aga ma ei või muidugi sada protsenti kindel olla.” Ta sügas pead. „Samuti on võimalik, et maja, kuhu laibad taheti viia, oli juba tuha alla mattunud ja sellepärast tuli valida Markúse maja.” Ta kehitas uuesti õlgu. „Kadunud majade kohta on olemas väga hea veebileht, kus on andmed nii nende majade kohta, mis laava alla kadusid, kui ka nende kohta, mis tuha alla jäid ja mida me välja kaevame. Võib-olla leiad sa sealt midagi, mis sind aitaks.”

      Thóra naeratas, kui mees internetiaadressi tema jaoks üles kirjutas. Hjörturi tähelepanek oli väga terane. Oli võimalik, et laibad ei pidanud üldsegi mitte sinna majja sattuma ja ainult tulemäe kapriisid olid otsustanud, kuhu need jäeti. Miks peaks keegi laibad omaenda keldrisse peitma, kui saadaval oli veel suur hulk teisi maju? Kas surnukehad ja pea olid samasse kohta sattunud juhuslikult? See mõistatuslik laipade lugu oli hakanud Thórat ärritama. Tal tuli see ära lahendada. Eelkõige Markúse pärast, aga ka selleks, et kustutada oma uudishimu.

*

      Thóra istus aurava cappuccino-tassiga sadamas sellessamas restoranis, kus ta oli Bellaga eelmisel õhtul õhtust söönud. Ta oli märganud, et seal on külastajatele kasutamiseks arvuti, ja seega oli tal võimalik tappa kaks kärbest ühe hoobiga: juua kohvi ja kasutada internetti. Nad olid Bellaga ülesanded ära jaganud: Thóra saatis tüdruku arhiivi, samal ajal kui ta ise kavatses vaadata veebilehte, mida Hjörtur oli soovitanud. Thóra teadis, et tema ülesanne on kergem kui Bellal, ta istus mugavas keskkonnas kohvitassiga, samal ajal kui Bella lehitses vanu tolmuseid ürikuid, otsides sealt kahte nime. Samas tundus see Thórale õiglane, arvestades nende erinevat meesteõnne eelmisel õhtul. Kuigi Thóra oli Bella muuhulgas lihtsalt silma alt ära saatnud, lootis ta loomulikult, et sekretär saab oma ülesandega hakkama, ehkki tõenäosus oli väike. Thóra oli saatnud ta arhiivi ilma eelnevalt kontrollimata, kas seal üldse on vulkaanipurske ööl Reykjavíki saadetud inimeste nimekirju, aga kuna Bella polnud temaga ühendust võtnud, siis võis oletada, et ta oli leidnud midagi, mida uurida. Kui arhivaar ei juhtunud just olema mees ja Bella ei olnud teda ära võrgutanud.

      Thóra luges ekraanil oleva teksti kiiruga läbi. Andmed Markúse maja ja selle tolleaegsete elanike kohta leidis ta kähku üles. Ta tundis kohe ära Markúse vanemate ja venna nimed. Ta kirjutas üles ka lähimate naabrite nimed ja seejärel kõigi ülejäänute samal tänaval asuva kümne maja elanike omad. Nimed ei ütelnud talle midagi peale selle, et Kjartan, keda nad olid Bellaga kohanud sadamas, oli elanud Markúse naabermajas. Polnud muidugi võimatu, et sama nimega oli ka veel mõni teine mees, aga igal juhul oli majaomanikuks märgitud Kjartan Helgason. Lähemaid andmeid veebilehel ei leidunud.

      Thóra vajutas järgmisele lingile „Suðurvegi elanikud”, lootes midagi lisaks leida. Seal olid nelja inimese lühikesed elulood. Õnneks rääkis üks nendest just nimelt Kjartan Helgasonist, ja mis veelgi parem, teksti juures oli ka pilt. Thóra tundis mehe otsekohe ära. Kahjuks oli elulugu üsna väheütlev, peale selle et Kjartan oli kaua aega olnud merel, kuid seejärel teinud mitmeid töid, enne kui sadamas tööle asus. Ta oli abielus ja tal oli neli last, kes olid nüüd kõik täiskasvanud. Lõpuks heitis Thóra pilgu ka teistele elulugudele, aga ei leidnud midagi, mis võinuks Markúst aidata. Ainus, mis temas huvi äratas, oli see, kui palju lapsi oli igas peres olnud. Arvestamata ühte paari, kes tundus olevat lastetu, oli Magnúsel ja tema naisel Klaral olnud kõige vähem lapsi: pojad Leifur ja Markús.

      Thóra lõpetas oma kohvi ja helistas Bellale, et kuulda, kuidas tal läheb, ja veenduda, et arhivaari pärast pole vaja muretseda. Sekretär oli halvas tujus. Nimekirjad olid küll arhiivis olemas, kuid Bella polnud veel teada saanud, millises laevas Markús oli olnud. Thóra kahetses, et polnud Markúse käest laeva nime küsinud, sest nimekirjad olid koostatud aluste kaupa. Thóra püüdis olla nii julgustav, kui suutis, ja veenda Bellat tema ülesande tähtsuses. Enne hüvasti jätmist andis ta sekretärile teada, et läheb tagasi hotelli, kus nad pidid kohtuma ja otsustama, kuidas oleks kõige targem ülejäänud päeva kasutada, enne kui nad Leifuri juurde õhtusöögile lähevad.

      Ilm oli nii ilus, et Thóra otsustas väikese ringi teha ja suve nautida. Ta läks ilmselgelt turistidele mõeldud poekese juurde ja astus sisse, et osta Sóleyle mängulunn ja lapselaps Orrile tillukesed kootud kindad. Just siis, kui müüja hinda kokku arvutas, helistas Bella.

      „Tead, mis ma leidsin,” ütles ta enesega rahulolevalt. „Markús ja Alda viidi maale sama laevaga.”

      Thóra lõpetas kõne ja naeratas müüjale rahulolevalt, kui talle oma krediitkaardi ulatas. Esimesest takistusest olid nad nüüd üle saanud.

      11. peatükk

       Esmaspäev, 16. juuli 2007

      „Kas sa ulataksid mulle soola?” küsis Thóra ja püüdis jätta muljet, nagu oleks kõik tavapärane. Tema ees ilusal portselantaldrikul oli helesinine pruunide täppidega muna, mille ta oli poolenisti ära koorinud. Nähtavale oli ilmunud peaaegu läbipaistev munavalge, kuigi muna pidi olema kõvaks keedetud. Thóra ei olnud väga uudishimulik, mis toidusse puutus, ja metsikute lindude pesadest korjatud munad polnud tema meelisroogade nimekirjas just esikohal. Tavalisel juhul oleks ta sellest viisakalt loobunud ja oodanud pearooga, kuid võõraste inimeste juurde õhtusöögile kutsutuna polnud tal muud valikut, kui see korralikult üle soolata, alla neelata ja naeratada.

      Markúse vend Leifur naeratas talle ja ulatas soolatoosi. „See pole päris igaühe maitse,” ütles ta. „Sa ei pea seda sööma, kui sa ei taha.”

      Thóra naeratas vastu. „Ei, ma tahan seda hea meelega proovida,” valetas ta ja raputas hallikale munavalgele soola. Siis ulatas ta soolatoosi Bellale ja vaatas, kuidas sekretär sama teeb. Bella heitis talle silmanurgast pilgu, ilmselgelt ka ise sama probleemi küüsis.

      María, Leifuri naine, istus laua teises otsas ja vaatas Thóra ja Bella tegutsemist. Ta oli silmanähtavalt rahulolematu. María pööras pilgu kahelt naiselt oma abikaasale. „Ma ei saa aru, miks sa pead seda alati külalistele peale suruma, nii harva kui meile neid üldse tuleb,” kostis ta. María tõstis klaasi ja võttis lonksu valget veini. „Selles pole enam ammu midagi originaalset.” Klaas tekitas valju heli, kui ta selle lauale tagasi pani, ning oli piinlikult ilmne, et ta oli juba natuke liiga palju joonud. María oli äärmiselt hea välimusega naine, kes oma nooruses oli kahtlemata olnud väga ilus. Samas oli ta kohutavalt kõhn ja Thóra oleks võinud kihla vedada, et ta oli oma välimuse säilitamiseks kasutanud arstide abi. Riietus oli veatu ja näis olevat enamjaolt täiesti uus, kuigi mitte päris viimane mood. Pigem oli ta välimus ajatu klassika: põlveni ulatuv beež seelik ja kreemjas siidipluus, mis sobis kokku heledast seemisnahast kõrge kontsaga kingadega. Kuna ka tema nahk ja juuksed olid väga heledad, jättis ta selles mundris kokkuvõttes nii monotoonse mulje, et Thórale näis, nagu võiks ta muutuda nähtamatuks, kui ta heinakuhja ette astuks.