pinna all, oleme tantsu- ja laulu- ja pererahvas. Sülitame tollele legendile ja otsustame ise, milline on meie päritolu. See on ainus asi, milles saame valitsevale Ühiskonnale vastu seista. See kasvatab natuke selgroogu. Nad ei hooli sellest, et me tantsime või laulame, seni kuni me alandlikult kaevame. Kuni valmistame planeeti ülejäänute jaoks ette. Aga et me aupaklikkust ei unustaks, on olemas üks laul ja tants, mille eest on karistuseks surm.
Mu isa jaoks jäi see viimaseks tantsuks. Olen seda ainult korra näinud ja seda laulu ainult korra kuulnud. Kui olin väike, siis ei saanud ma aru nendest kaugetest orgudest, udust, kaotatud armsamast ja lõikajast, kes pidi meid juhatama tundmatusse kodusse. Olin väike ja uudishimulik, kuulates toda naist laulmas sel ajal, kui tema poeg toidu varastamise eest üles poodi. Temast oleks saanud pikk poiss, aga talle ei jätkunud luude peale liha kasvatamiseks kunagi piisavalt toitu. Tema ema suri järgmisena. Nende auks esitas Lykose rahvas kaduva kaebelaulu, mis seisneb rusikate traagilises tagumises rinna vastu järjest vaiksemalt ja vaiksemalt, kuni rusikad nagu südagi enam ei löö ja kõik hajub.
Tol ööl kummitas mind see hääl. Nutsin üksi meie väikses köögis, imestades, miks ma nutan nende, aga ei nutnud oma isa pärast. Külmal põrandal lamades kuulsin, kuidas meie pere ust kergelt kriibiti. Kui ukse lahti tegin, leidsin punase pori sisse surutud väikse verilille õiepunga, ma ei näinud mitte kedagi, ainult Eo tillukesi jalajälgi poris. See oli teine kord, kui ta tõi lilli pärast surma.
Kuna laul ja tants on meil veres, pole arvatavasti sugugi imelik, et just nende ajal sain esimest korda aru, et ma Eot armastan. Mitte väikest Eot. Mitte sellist, nagu ta oli. Vaid sellist, nagu ta on. Enda sõnul armastas ta mind enne seda, kui mu isa üles poodi. Aga ükskord suitsuvineses kõrtsis, kui tema roostekarva juus lendles, tema jalad liikusid koos tsitriga ja puusad koos trummiga, juhtus nii, et mu süda jättis paar lööki vahele. Mulle ei mõjunud tema saltod ega hundirattad. Mitte edev klounaad, mis kuulub noorte tantsu juurde. Tema tants oli graatsiline, uhke. Ta ei sööks ilma minuta. Ma ei elaks ilma temata.
Ta võib mind narrida selle eest, et nii ütlen, aga ta on meie rahva hing. Meie elu on karm. Peame tooma ohvri meeste ja naiste jaoks, keda me ei tunne. Peame kaevama, et Marssi teiste jaoks ette valmistada. See teeb osa meist tigedaks. Aga Eo lahkus, tema naer, tema kange tahtejõud on parim, mis saab meiesuguste kodust võrsuda.
Otsin teda meie pere lähikogukonnast, mis asub ühismaast vaid 800-meetrise tunnelitee kaugusel. Kuulume ligi kahekümne viie ühismaad ümbritseva kogukonna hulka. Vanade kaevanduste kaljuseinte sisse uuristatud kodud moodustavad taru moodi parve. Meie laed, meie põrandad, meie kodud on kivist ja mullast. Klann on hiiglaslik perekond. Eo kasvas üles mu majast vähem kui kiviviske kaugusel. Tema vennad on mulle vendade eest. Tema isa on mulle kadunud isa eest.
Koopa lage katab elektrijuhtmete rägastik nagu mustade ja punaste viinapuuväätide džungel. Sealt kõlguvad alla tuled, mis kergelt hõljuvad, kui ühismaa keskne hapnikuga varustamise süsteem õhu ringlema paneb. Kogukonna keskpaigas ripub tohutu holoKast. See on neljakandiline karp, mille igal küljel näidatakse pilti. Pilt on tumenenud, kujutised tuhmiks ja uduseks muutunud, aga see asjandus ei ole mitte kunagi alla andnud, mitte kunagi ei ole ta välja lülitunud. Ta kallab meie kodude parve üle kahvatu valgusega. Ühiskonna videotega.
Mu pere kaljusse uuristatud kodu asub kogukonna alumisest korrusest sada meetrit eemal. Sinna viib järsk rada, kuigi kogukonna kõige kõrgematele tasemetele jõudmiseks saab võtta appi ka talid ja köied. Ainult vanad või väetid kasutavad neid. Ja meil on neid mõlemaid vähe.
Meie majas on vähe tube. Eo ja mina saime endale alles hiljuti lubada oma toa. Kieran ja tema pere elavad kahes toas ning mu ema ja õde jagavad omavahel veel ühte.
Kõik Lykose lambdad elavad meie kogukonnas. Vaid ühe minuti kaugusel mööda laia tunnelit on meil kahel pool naabriteks oomegad ja üpsilonid. Oleme kõik omavahel ühendatud. Välja arvatud gammad. Nemad elavad ühismaal kõrtside, parandustöökodade, siidipoodide ja kaubabasaaride kohal. Plekkpotid elavad kõrgemal kindluses, mis on meie karmi maailma viljatule pinnale veelgi lähemal. Seal asuvad pordid, kust Maalt toodud toiduained saadetakse meile, mahajäetud pioneeridele.
Mu pea kohal näitab holoKast inimkonna olelusvõitlust, mille järel kujutatakse valju muusika saatel Ühiskonna võidukäiku. Ühiskonna sümbol – kuldne püramiid, mille kolme külge katab korrapärane triip ja mida tervikuna ümbritseb ring – söövitub ekraanile. Ühiskonna eaka suverääni Octavia au Lune’i hääl jutustab inimese võitlusest päikesesüsteemi planeetide ja kuude koloniseerimise nimel.
„Meie kui liigi kangelaslugu on inimsoo koidikust alates seisnenud hõimusõjas. See on seisnenud proovilepanekus, ohverduses, julguses ületada looduse loomulikke piire. Nüüd oleme kohusetunde ja kuulekuse kaudu ühendatud, kuid meie võitlus ei ole muutunud. Kõikide värvide pojad ja tütred, meil palutakse taas ohver tuua. Oleme praegu oma võimete tipus ja saadame oma parimad järglased tähtede poole. Kus võiksime esimesena edu loota? Veenusel? Merkuuril? Marsil? Neptuuni või Jupiteri kuudel?”
Hääl muutub pühalikuks, kui tema eatu kuninglik nägu vaatab HK-st alla meie peale. Tema käeselgadel helgib kuldsete sümbol – punkt tiibadega rõnga keskel. Tema käsivarsi katavad kuldsed tiivad. Kuldset nägu rikub ainult üks puudus – pikk poolkaarjas arm paremal põsesarnal. Tema ilu meenutab julma röövlinnu oma.
„Teie, Marsi julged punased pioneerid, inimsoo tugevaim osa, teie toote ohvri edasimineku nimel, selle nimel, et rajada tuleviku jaoks teed. Teie elu, teie veri on sissemakse inimsoo surematuse eest sel ajal, kui me liigume Maalt ja Kuult kaugemale. Te lähete sinna, kuhu meie ei saa minna. Te kannatate, et teised ei peaks kannatama.
Ma annan teile au. Ma armastan teid. Teie kaevandate heelium-3, mis on terraformeerimisprotsessi jaoks eluliselt vajalik. Varsti on punasel planeedil õhk, mida saab hingata, ja pinnas, millel saab elada. Ja varsti, kui Marssi saab asustada, kui teie, julged pioneerid, olete punase planeedi meie, pehmemate värvide jaoks ette valmistanud, siis ühineme teiega ja teile saab osaks ülim lugupidamine taeva all, mille olete oma tööga loonud. Teie veri ja higi toidavad terraformeerimist!
Julged pioneerid, pidage alati meeles, et kuulekus on ülim voorus. Eelkõige kuulekus, lugupidamine, ohverdamine, hierarhia…”
Kodus on köök tühi, aga kuulen, et Eo on magamistoas.
„Jää sinna, kus sa oled!” käsutab ta läbi ukse. „Ära mitte mingil juhul siia tuppa vaata.”
„Okei.” Jään seisma.
Ta tuleb ühe minuti pärast välja, kohmetu ja punastav. Tema juukseid katavad tolm ja ämblikuvõrgud. Tõmban kätega läbi selle sasipuntra. Ta tuleb otse võrgukojast, kus kasvatatakse bioSiidi.
„Sa ei käinudki loputuses,” ütlen naeratades.
„Polnud aega. Pidin võrgukojast jooksma üht asja ära tooma.”
„Mis asja?”
Ta naeratab kenasti. „Sa ei abiellunud minuga selle pärast, et ma sulle kõik ära räägin, mäletad. Ja ära mine sinna tuppa.”
Viskun ukse poole. Ta hoiab mind tagasi ja tõmbab mu peapaela silmadele. Tema laup surub mu rinna vastu. Naeran, võtan paela silme eest ära ja haaran tal õlgadest, et teda nii palju tahapoole lükata, et saaksin talle silma vaadata.
„Mis siis saab?” küsin kulmu kergitades.
Ta lihtsalt naeratab mulle ja ajab pea püsti. Lähen metalluksest eemale. Kaevun kuumusest sulavaisse šahtidesse silmagi pilgutamata. Aga on olemas mõned hoiatavad märgid, mida võib eirata, ja mõned, mida ei või.
Ta seisab kikivarvul ja patsutab tunnustavalt mu nina. „Tubli poiss, teadsin, et sind on lihtne välja õpetada,” ütleb ta. Siis läheb ta nina krimpsu, sest ta tunneb põletushaava lõhna. Ta ei hakka mind sussutama, ta ei hakka mind hurjutama, ta isegi ei ütle midagi peale veidi murelike sõnade „Ma armastan sind”.
Ta võtab sõrmenukkidest randmeni ulatuvast haavast välja küpsetuskoti ülessulanud tükid ja tõmbab haavale ümber tiheda võrksideme antibiootikumi ja närvinukleiiniga.
„Kust sa selle said?”