on sulle täna õhtul üllatus,” ütleb ta mulle.
„Ja mul on sulle ka,” ütlen ma loorberile mõeldes. Panen oma peapaela talle pähe nagu krooni. Ta kirtsutab nina, sest see on niiske.
„Oh, tegelikult on mul sulle kaks üllatust, Darrow. Kahju, et sa sellega ei arvestanud. Oleksid võinud peale esimese kingi tuua mulle veel tüki suhkrut või satiinist voodilina või… äkki isegi kohvi.”
„Kohvi!” Hakkan naerma. „Mis värviga sa arvasid, et abiellud?”
Ta ohkab. „Põrgukaevurist ei ole mingit kasu, mitte mingit. Hull, kangekaelne, järelemõtlematu…”
„Osavate kätega?” küsin ma üleannetult, libistades käe tema seeliku all ülespoole.
„Sellest arvatavasti on natuke kasu.” Ta naeratab ja ajab mu käe minema, nagu oleks see ämblik. „Nüüd pane kindad kätte, kui sa ei taha naiste vada kuulda. Su ema läks juba ees ära.”
3
LOORBER
Kõnnime käsikäes teiste meie kogukonna inimestega läbi tunneliteede ühismaale. Lune muudkui jahvatab HK-s kõrgel-kõrgel meie kohal, nagu kuldkulmud (aureaadid, kui tehniliselt täpne olla) peaksidki olema. Nad näitavad õudseid pilte sellest, kuidas terroristide pomm tapab punaste kaevurite ja oranžide tehnikute rühma. Süüdistatakse Arese poegi. Kummaline Arese glüüf – jõhker kiiver, mille ülaosast purskuvad välja päikesekiired kui ogad – leegitseb kogu ekraanil. Ogadelt tilgub verd. Näidatakse laste moonutatud laipu. Öeldakse, et Arese pojad on hõimlaste tapjad, kaose tekitajad. Nad mõistetakse hukka. Ühiskonna hallid politseinikud ja sõdurid tuhlavad kiviklibus. Näidatakse kahte sõdurit obsidiaanide seast – need on minust peaaegu kaks korda suuremad hiiglaslikud mehed ja naised – koos nõtkete kollaste arstidega mitut plahvatuse ohvrit ära kandmas.
Lykoses ei ole Arese poegi. Nende mõttetu sõda ei puutu meisse. Terroristide kuninga Arese tabamise eest pakutakse taas kord tasu. Oleme seda klippi tuhat korda näinud ja ikka jääb mulje, et see on väljamõeldis. Arese pojad arvavad, et meid koheldakse halvasti, ja selle pärast lasevad nad asju õhku. See on arutu jonn. Nende tehtud kahju pärsib Marsi ettevalmistamist teiste värvide jaoks. See teeb inimkonnale halba.
Poisikesed võistlevad tunneliteel lae puudutamises, kui kogukondade inimesed tulvavad rõõmsalt tunnelit mööda loorberitantsupeole. Laulame kõndides loorberipeo laulu, mille voogav meloodia räägib mehest, kes leidis endale kuldsel väljal pruudi. Kostab naeru, kui noored poisid püüavad joosta tunneli seinu mööda või teha järjest mitu saltot ainult selle tulemusega, et nad kukuvad näoli maha või jäävad mõnele tüdrukule alla.
Pikka koridori valgustavad lakke riputatud tuled. Kaugel ees on purjus onu Narol, juba kolmekümneviieselt vana mees, kes mängib tsitril meie jalge ümber tantsivatele lastele – isegi tema ei suuda lõputult viha pidada. Tema pill ripub õlarihmadel ja toetub puusadele, nii et plastist sõrmlaud ja pingule tõmmatud metallkeeled on suunatud üles lae poole. Parema käe pöial käib kogu aeg üle keelte, välja arvatud siis, kui nimetissõrm liigub allapoole või kui ta tinistab pöidlaga üksikuid keeli, vasak käsi mängib samal ajal pidevalt bassikeeltel saatemeloodiat. Tsitril on hulluksajavalt raske mängida midagi muud kui matusemuusikat. Onu Naroli sõrmed saavad sellega hakkama, aga minu omade alt tuleb ainult traagilisi lugusid.
Ta mängis mulle vanasti, siis kui õpetas mind tantsima neid tantse, mida isa ei jõudnud õpetada. Onu Narol õpetas mulle isegi keelatud tantsu, ainsat tantsu, mille eest nad su ära tapavad. Käisime seda õppimas vanades kaevandustes. Ta lõi mu pahkluude pihta piitsaga, kuni ma metallitükki kui mõõka käes hoides hakkasin tegema imesujuvaid piruette voogava muusika taktis. Ja kui selle selgeks sain, suudles ta mind laubale ja ütles, et olen oma isa poeg. Nendes tundides õppisin, kuidas liikuda, nii et teiste lastega vanades tunnelites kummituskulli mängides tulin ikka ja alati võitjaks.
„Kuldsed tantsivad paarides, obsidiaanid kolmikutes, hallid tosina kaupa,” ütles ta mulle. „Meie tantsime üksi, sest ainult üksi saab põrgukaevur puurida. Ainult üksi saab poisist mees.”
Tunnen puudust tollest ajast, kui olin veel nii noor, et ei mõistnud teda lakke järele haisva hingeõhu pärast hukka. Olin siis üheteistkümnene. Ainult viis aastat tagasi. Aga tundub, nagu vahepeal oleks terve elu mööda läinud.
Lambdad patsutavad mind seljale ning isegi pagar Varlo pöörab oma palge minu poole ja viskab Eole peotäie leiba. Nad on võidust kuulnud, kindel see. Eo peidab leiva kuhugi seelikute vahele ja heidab mulle uudishimuliku pilgu.
„Su nägu on laia naeru täis nagu narril,” ütleb ta mind külje pealt näpistades. „Mis sa tegid?”
Kehitan õlgu ja püüan naeratusest lahti saada. See on võimatu.
„Nii, igal juhul oled sa millegi üle uhke,” ütleb ta kahtlustavalt.
Kierani poeg ja tütar, mu kaksikutest vennalapsed, paterdavad mööda. Mõlemad on kolmesed ja piisavalt kiired selleks, et Kierani naisest ja mu emast mööda kihutada.
Ema naeratab kui naine, kes teab, mida elul on pakkuda, ja kes on sellest parimal juhul hämmeldunud. „Tundub, et oled end ära põletanud, mu südameke,” ütleb ta, kui näeb mu kinnastatud käsi. Ta räägib aeglaselt, irooniliselt.
„Üks vastik vill,” ütleb Eo minu eest.
Ema kehitab õlgu. „Tema isa tuli koju veel hullematega.”
Võtan tal õlgade ümbert kinni. Need on kõhnemad kui toona, kui ta õpetas mulle meie rahva laule, nagu kõik naised oma poegadele õpetavad.
„Kas kuulen su hääles kerget muret, ema?” küsin ma.
„Muret? Mina? Rumal laps.” Ema ohkab ja naeratab aegamisi. Suudlen teda põsele.
Kui kohale jõuame, on pooled klannid juba purjus. Lisaks sellele, et oleme tantsurahvas, oleme veel ka purjutav rahvas. Selles asjas jätavad plekkpotid meid rahule. Poo keegi ilma põhjuseta üles ja mõned kogukonnad võivad ehk hakata natuke nurisema. Sunni aga meile peale kainust ja su kuradiraisa hädadel pole enam otsa ega äärt. Eo arvab, et grendel – seen, mida me destilleerimiseks kasutame – ei ole Marsi kohalik liik, vaid et see toodi siia selleks, et meid lakkega orjastada. Ta võtab selle teema üles iga kord, kui ema uue laari valmis saab, ja ema võtab vastuseks tavaliselt lonksu ja ütleb: „Pigem valitsegu mind jook kui inimene. Need ahelad maitsevad magusalt.”
Nad hakkavad veelgi magusamalt maitsema, kui saame loorberikastidest siirupit. Neil on alkoholi maitsestajaid, näiteks marja- ja mingi kaneelimaitseline asi. Ja äkki saan endale isegi uue puidust, mitte metallist tsitri. Nad jagavad neid mõnikord välja. Minu pill on vana ja väeti. Olen sellel liiga kaua mänginud. Aga see oli isa oma.
Meie ees ühismaal kõmiseb muusika, improviseeritud trummide ja ulguvate tsitrite labased viisid. Meiega ühinevad oomegad ja üpsilonid, kes rõõmsalt kõrtside poole tõuklevad. Kõikide kõrtside uksed on laialt lahti, suits ja müra voogab neist ühisplatsile. Platsi servas on lauad ja keskel asuvast võllapuust vasakule on jäetud tühi ala tantsimiseks.
Kõrgematel tasemetel asuvad gammade kodud, seejärel tulevad tarnejaamad, siis järsk sein ja väga kõrgel lae all nanoKlaasist vaateavadega metallist kuppel. Kutsume seda paika potiks. See on kindlus, kus meie valvurid elavad ja magavad. Sellest edasi tuleb planeedi pind, kus ei ole võimalik elada – viljatu tühermaa, mida olen ainult HK-st näinud. Heelium-3, mida me kaevandame, peaks seda muutma.
Loorberipeo tantsijad ja žongleerijad ja lauljad on juba alustanud. Eo näeb Loranit ja Kieranit ja hüüab neid. Nad istuvad Niiske Tilga lähedal pika rahvast täis laua taga. Niiske Tilk on kõrts, kus meie klanni vanim liige, Vana Rappija, on end sisse seadnud, et purjus rahvale lugusid vesta. Täna on ta juba pildituna laua peal pikali. Kahju. Oleksin tahtnud, et ta näeks, kuidas ma meile lõpuks loorberi välja teenisin.
Meie pidudel, kus igaühe lõugade vahele jagub vaevu tükike toitu, on kõige tähtsamad jook ja tants. Loran kallab mulle kruusitäie laket enne, kui jõuan mahagi istuda. Ta püüab alati teisi jooma saada, et neile pärast