ütles Arlen, kui Kult eemaldus, et märkida arveraamatusse üles järjekordne saabuja. Dasy ja Catrin müüsid pealtvaatajaile toitu ja õlut.
„Inimesed on etenduse ära teeninud,” lausus Ragen õlgu kehitades. „Aga näib, et kõigepealt tuleb see kooskõlastada teie hingekarjasega.” Ta osutas Keerinile, kes oli laskunud vestlusse hingekarjase Harraliga.
„Seda Nuhtluse jama ärge minu kogudusele ajage!” keelas Harral, koputades Keerinile näpuga rinnale. Ta oli laulikust kaks korda kogukam ning mitte põrmugi rasvas.
„Jama?” küsis laulik kahvatades. „Milnis tõmbavad hingekarjased jalgupidi oksa iga lauliku, kes Nuhtlusest ei räägi!”
„Mind ei huvita, mida tehakse Vabades Linnades,” ütles Harral. „Need on tublid inimesed, kellel on niigi raske, ilma et teie tuleksite kuulutama, kuidas nende kannatuste põhjuseks on nende vähene vagadus!”
„Mis…?” alustas Arlen, aga Keerin lõpetas jutuajamise, suundudes väljaku keskele.
„Parem otsi endale ruttu istekoht,” soovitas Ragen.
Nagu Kult lubas, pääses Arlen istuma esiritta, mis harilikult jäeti nooremate laste päralt. Teda silmitseti kadedalt ning Arlen tundis end erilisena. Teda kadestati harva.
Laulik oli pikka kasvu nagu kõik milnlased, ta kandis eredavärvilistest lappidest koosnevaid rõivaid, mis jätsid mulje, nagu oleksid need varastatud värvali prügikastist. Tal oli peenike kitsehabe, samasugust porgandikarva nagu ta juuksed, aga vuntsid ja habe ei sulanud üksteisega kokku ning nägid välja, justkui võiksid need pesus ära tulla. Kõik, eriti naisterahvad, kõnelesid imetlevalt ta heledatest juustest ja rohelistest silmadest.
Kuni inimesi muudkui juurde voolas, sammus Keerin edasi-tagasi, žongleerides värviliste puust pallikestega ja visates nalja, et publikut üles soojendada. Kui Kult märku andis, võttis ta oma lauto ja hakkas mängima, lauldes tugeval kõrgel häälel. Inimesed plaksutasid takti lauludele, mida nad ei teadnud, ent iga kord, kui ta mängis mõnda, mida lauldi ka Ojaäärsel, laulis kogu rahvasumm kaasa, mattes lauliku hääle enda alla ja tegemata sellest pealtnäha väljagi. Arlenit see ei häirinud; ta laulis sama valjusti nagu kõik teised.
Muusikale järgnesid akrobaaditrikid ning võlukunst. Möödaminnes tegi Keerin ka teravmeelseid tähelepanekuid abielumeeste kohta, mille peale naised naerust kiljusid, sellal kui mehed kortsutasid kulmu, ning samuti abielunaiste kohta, mille peale mehed laksasid käega vastu kintsu, kuna naised põrnitsesid pahaselt.
Viimaks pidas laulik vahet ja tõstis vaikust paludes käed. Rahva hulgast kostis pomin ning emad-isad nügisid kõige nooremaid lapsi lähemale, et nad ikka kuuleksid. Väike Jessi Kõrgsoo, kes oli ainult viiene, ronis Arlenile sülle, et paremini näha. Mõne nädala eest oli Arlen andnud Jessi perre ühe Jephi koera kutsikatest ning nüüd klammerdus tüdrukuke ta külge alati, kui ta lähedal oli. Poiss hoidis Jessit süles, sellal kui Keerin alustas „Lugu Naasmisest” ja tema kõrge hääl madaldus sügavaks kumisevaks ähvarduseks, mis kandus kaugele rahva hulka.
„Maailm polnud alati selline, nagu te seda praegu näete,” jutustas laulik lastele. „Oo ei. Kord oli aeg, mil inimkond elas deemonitega tasakaalus. Neid igiammuseid aastaid kutsutakse Teadmatuse Ajastuks. Kas keegi oskab öelda, miks?” Ta silmitses esireas istuvaid lapsi ning mitmed tõstsid käe.
„Sest loitsumärke polnud olemas?” küsis üks tüdruk, kui Keerin temale osutas.
„Õigus!” vastas laulik, kasvatades tiritammi, mis pani lapsed rõõmust hõiskama. „Teadmatuse Ajastu oli meie jaoks hirmus aeg, aga deemoneid oli siis vähem ning nad ei jõudnud kõiki tappa. Umbes nagu tänapäevalgi ehitasid inimesed päevaajal nii palju kui suutsid, ja öösiti kiskusid deemonid selle maha.
Ellujäämisheitluses,” jätkas Keerin, „me kohanesime, õppides toitu ja loomi deemonite eest peitma, õppides neid vältima.” Ta vaatas otsekui õudust tundes ringi ja jooksis siis nägu krimpsutades ühe lapse selja taha. „Me elasime maapinna urgudes, et nad meid üles ei leiaks.”
„Nagu jänkud?” küsis Jessi naerdes.
„Täpselt nii!” hüüatas laulik, ajas kummagi kõrva ääres püsti ühe kõverdatud sõrme ja kalpsas ringi, võdistades nina.
„Me elasime, nagu oskasime,” jätkas ta, „kuni õppisime kirjutama. Seejärel ei läinud enam kaua avastuseni, et mõned kirjamärgid hoiavad maa-aluseid eemal. Mis kirjamärgid need on?” küsis ta, tõstes käe kõrva juurde.
„Loitsumärgid!” hüüdsid kõik kooris.
„Justament!” kiitis laulik sõrmi nipsutades. „Loitsumärkide abil suutsime end maa-aluste eest kaitsta ning me harjutasime seda, muutusime üha osavamaks. Avastati aina uusi loitsumärke, kuni keegi õppis ära ühe, mis ei piirdunud vaid deemonite eemale hoidmisega. See vigastas neid.” Lapsed ahmisid õhku ning koguni Arlen, kes oli sedasama jutustust kuulnud igal aastal nii kaua kui ta mäletas, hoidis hinge kinni. Mida kõike ta ei annaks, et sellist loitsumärki teada!
„Deemonitele polnud asjade selline käik meeltmööda,” ütles Keerin ning muigas. „Nad olid harjunud, et me põgeneme ja poeme peitu, ja kui me neile vastu hakkasime, võitlesid nad meiega. Vihaselt. Nõnda said alguse Esimene deemonisõda ning teine ajastu, Päästja Ajastu.
Päästja oli üks mees, Looja poolt kutsutud juhtima meie sõjavägesid, ja tema juhtimise all hakkasime sõda võitma!” Ta viibutas õhus rusikat ja lapsed juubeldasid. See oli nakkav ning Arlen kõdistas Jessit rõõmsalt.
„Kui meie võlukunst ja taktika arenesid,” kõneles Keerin, „pikenes ka inimeste eluiga ning meie hulk kasvas. Meie sõjaväed muutusid suuremaks, sellal kui deemonite hulk kahanes. Oli lootust, et maa-alused saavad igaveseks lüüa.”
Nüüd tegi laulik pausi ning ta näoilme tõsines. „Siis,” lausus ta, „ilma igasuguse hoiatuseta, ei tulnud deemonid lihtsalt enam. Maailma ajaloos polnud veel kunagi möödunud ainsatki ööd ilma maa-alusteta. Nüüd läks üks öö teise järel, ilma et neist oleks märkigi olnud, ja me olime hämmingus.” Ta kratsis segadust teeseldes pead. „Paljud uskusid, et deemonite kaotused sõjas olid liiga suured ning et nad loobusid võitlusest, kössitades hirmunult Maapõues.” Ta hiilis laste juurest eemale, sisistades nagu kass ja vappudes otsekui hirmust. Mõned lapsed läksid näitemänguga kaasa, urisedes ta peale kurjalt.
„Päästja,” ütles Keerin, „kes oli näinud, kuidas deemonid igal öösel kartmatult võitlesid, kahtles selles, aga kui möödusid kuud, ilma et elukatest olnuks kippu ega kõppu, hakkasid tema sõjaväed laiali lagunema.
Võitu maa-aluste üle pühitses inimkond aastaid,” jätkas Keerin. Ta võttis oma lauto ja mängis ringi tantsides erksat viisi, kuid siis muutus viis pahaendeliseks ning lauliku hääl jälle kumedaks. „Aga kui aastad möödusid ühise vaenlaseta, sõlmus lahti ka inimesi ühendav side ning purunes siis. Esimest korda võitlesime üksteisega. Kui puhkes sõda, kutsusid kõik pooled Päästjat endale juhiks, kuid tema hüüdis: „Ma ei võitle inimeste vastu, kuni Maapõue on jäänud üksainuski deemon!” Ta pööras selja ning lahkus maalt, sellal kui sõjaväed taplesid ja kogu maal valitses kaos.
Nendest suurtest sõdadest tekkisid vägevad rahvad,” rääkis ta, mängides ülevat viisi, „ning inimkond levis kõikjale, täites kogu maailma. Päästja Ajastu jõudis lõpule ning algas Teaduse Ajastu.
Teaduse Ajastu,” jutustas laulik, „oli meie kõige ilusam aeg, kuid selle ilu varjus peitis end ka meie suurim viga. Kas keegi siin oskab öelda, mis see oli?” Vanemad lapsed teadsid, aga Keerin andis neile märku tasa olla ja lasta noorukestel vastata.
„Sest me unustasime võlukunsti,” kuulutas Gim Puuraidur, pühkides käeseljaga nina.
„Sa räägid õigust!” kiitis Keerin ja nipsutas sõrmi. „Me avastasime palju selle kohta, kuidas maailm toimib, ravimise ja masinate kohta, kuid me unustasime võlukunsti, ja mis veelgi hullem, me unustasime maa-alused. Kolm tuhat aastat hiljem ei uskunud keegi, et nad olid üldse kunagi olemas olnud.
Mispärast,”