teoks sai, hävisid terved linnad. Inimesed panid küll vastu, aga isegi Teaduse Ajastu võimsad relvad pakkusid deemonite eest viletsat kaitset. Teaduse Ajastu jõudis lõpule ning algas Hävingu Ajastu.
Oli alanud Teine deemonisõda.”
Arlen nägi vaimusilmas seda ööd, nägi põlevaid linnu ja õuduses põgenevaid inimesi, keda ootavad maa-alused lõhki kiskusid. Ta nägi mehi end ohverdamas, et anda oma peredele aega pakkujooksmiseks, nägi naisi hüppamas lapsi ründavate küüniste ette. Ennekõike nägi ta maa-aluseid tantsimas, metsiku rõõmuga ringi karglemas, veri nõrgumas hammastelt ja küünistelt.
Keerin nihkus lähemale, lapsed aga tõmbusid kohkunult kössi. „Sõda kestis aastaid, ja inimesi aina tapeti. Ilma Päästjata, kes oleks neid juhtinud, ei saanud nad maa-aluste vastu. Suured rahvad hävisid üleöö ning Teaduse Ajastul kogutud tarkused põlesid tuledeemonite süüdatud leekides.
Õpetlased otsisid raamatukogude riismetest meeleheitlikult vastuseid. Vana hea teadus oli kasutu, kuid viimaks leidsid nad pääsetee lugudest, mida kord peeti luulelennuks ja ebausuks. Mehed hakkasid maapinnale joonistama kohmakaid sümboleid, mis takistasid maa-aluste lähenemist. Iidsetes loitsudes oli endiselt väge, kuid värisevad käed tegid neid joonistades sageli vigu, mille eest maksti kallilt.
Need, kes ellu jäid, kogusid enda ümber inimesi, kaitstes neid pikkadel öödel. Neist meestest said esimesed loitsutundjad, kes kaitsevad meid tänaseni.” Laulik osutas sõrmega rahvasummale: „Nii et kui te järgmine kord mõnd loitsutundjat kohtate, tänage teda, sest te võlgnete talle elu.”
Arlen polnud varem kuulnud, et seda lugu niimoodi jutustataks. Loitsutundjad? Ojaäärsel hakkasid kõik loitsumärke õppima, niipea kui olid küllalt vanad, et oksakesega joonistada. Paljudel polnud selleks annet, aga Arlen ei kujutanud ette, et mõni ei vaevuks selgeks õppima lihtsamaid tõrjemärke tule-, kivi-, soo-,vee-, tuule- ning puudeemonite vastu.
„Nii et nüüd püsime oma loitsude varjus, kus on ohutu,” kõneles Keerin, „ja las deemonid lõbutsevad väljaspool. Sõnumitoojad,” viipas ta käega Ragenile, „need vapraimad kõigist meestest, reisivad meie palvel linnast linna, tuues uudiseid ning aidates inimestel ja kaupadel liikuda.”
Ta kõndis ringi, pilk karm, kui ta hirmunud lastele otsa vaatas. „Kuid me oleme tugevad,” ütles ta. „Kas pole?”
Lapsed noogutasid, aga nende silmad olid ikka veel hirmust pulkas.
„Ma ei kuule,” lisas ta, tõstes käe kõrva äärde.
„Jah!” hüüdis rahvasumm.
„Kui Päästja uuesti tuleb, kas oleme siis valmis?” küsis ta. „Kas deemonid hakkavad meid jälle kartma?”
„Jah!” möirgas rahvasumm.
„Nad ei kuule teid!” hüüdis laulik.
„Jah!” kisendasid inimesed, viibutades õhus rusikaid; Arlen veel kõige rohkem. Jessi ahvis teda järele, vehkides rusikatega ja kriisates, nagu oleks ta ise deemon. Laulik kummardas ning kui rahvas vaikseks jäi, tõstis lauto ja juhatas sisse järgmise laulu.
Nagu lubatud, lahkus Arlen Kesktanumalt soolakotiga. Sellest piisas mitmeks nädalaks, isegi kui toita tuli ka Norine’i ja Mareat. Sool oli alles jahvatamata, aga Arlen teadis, et ema-isa tambivad seda rõõmuga ise, selle asemel et Kuldile teenuse eest maksta. Tegelikult oleks enamik nii teinud, kuid vana Kult ei jätnud neile valikut, jahvatades soola peeneks, niipea kui see saabus, ja lisades hinnale üksjagu juurde.
Mööda maanteed Metsaveerele kõndides oli Arleni samm tarmukas. Alles siis, kui ta möödus puust, mille küljes oli kõlkunud onu Cholie, halvenes Arleni tuju. Ta mõtles jälle sellele, mida Ragen oli öelnud maaalustega võitlemise kohta, ning oma isa sõnadele ettevaatusest.
Ta mõtles, et isal oli küllap õigus: poe peitu kui võimalik, ja võitle siis, kui muud üle ei jää. Koguni Ragen paistis selle tarkusega nõustuvat. Aga Arlen ei suutnud maha raputada tunnet, et mingil väljapaistmatul viisil on ka peitupugemine inimestele ohtlik.
Metsaveerel kohtus ta isaga, kes patsutas talle õlale, kui ta oma tasu näitas. Ülejäänud pärastlõuna veetis ta sinna-tänna joostes, aidates ülesehitusel. Juba oli parandatud veel üks maja, mis pidi õhtuks ka loitsumärkidega kaetama. Mõne nädala pärast on Metsaveere täielikult taastatud ning see oli kõikide huvides, kui nad tahtsid, et talvel puitu jätkuks.
„Lubasin Seliale, et löön mõned päevad siin kaasa,” lausus Jeph, kui nad pärastlõunal asju vankrile tõstsid. „Minu äraolekul oled talus peremees. Sa pead loitsuposte kontrollima ja põldudel umbrohtu kitkuma. Ma nägin, kuidas sa täna hommikul Norine’ile töid õpetasid. Õue peal saab ta hakkama ning Marea võib majas sinu ema aidata.”
„Hea küll,” kostis Arlen. Põldudel umbrohu kitkumine ja postide kontrollimine oli raske töö, kuid usaldus tegi uhke tunde.
„Ma loodan su peale, Arlen,” ütles Jeph.
„Ma ei vea sind alt,” lubas Arlen.
Järgmised paar päeva möödusid sündmustevaeselt. Silvy nuttis aeg-ajalt ikka veel, kuid tööd oli vaja teha ning ta ei kaevanud kordagi lisasuude üle, keda pidi toitma. Loomade eest hoolitsemine sobis Norine’ile suurepäraselt ning koguni Marea hakkas tasapisi oma kestast välja tulema, aidates maja pühkida ja süüa teha, töötades pärast õhtusööki kangastelgedel. Peagi toimetas ta juba Norine’iga kordamööda õuel. Paistis, et mõlemad naised olid otsustanud anda oma panuse, ehkki nendegi näoilme muutus valulikuks ja nukraks iga kord, kui töös tekkis vaheaeg.
Arleni käed olid umbrohu kitkumisest villis ning selg ja õlad valutasid iga päeva lõpus, aga ta ei kurtnud. Ainuke uus kohustus, mida ta nautis, oli töö loitsupostidega. Loitsude joonistamine oli Arlenile alati meeldinud, ta valdas põhilisi kaitsemärke veel enne, kui enamik lapsi oli neid õppimagi hakanud, ja peagi pärast seda juba keerukamaid loitsuvõrke. Jeph isegi ei kontrollinud tema tööd enam üle. Arleni käsi oli kindlam kui isal. Loitsude joonistamine polnud küll sama mis deemoni ründamine odaga, kuid oli sellegipoolest võitlus.
Jeph saabus iga päev õhtu eel ning Silvy oli talle pesemiseks kaevust vee valmis toonud. Arlen aitas Norine’il ja Mareal loomad sisse viia ning seejärel söödi õhtust.
Viiendal päeval tõusis hilisel pärastlõunal tuul, mis pani õuel tantsima tolmukeerised ning kolksutas laudauksega. Arlen tundis läheneva vihma lõhna ning tumenev taevas kinnitas seda. Ta lootis, et ka Jeph näeb neid märke ja pöördub varem tagasi või jääb ööseks Metsaveerele. Tumedad pilved tähendasid, et videvik jõuab varakult, ning mõnikord tähendas varane videvik maa-aluste ilmumist juba siis, kui päike polnud veel täiesti loojas.
Arlen lahkus põllult ja aitas naistel kohkunud loomad tagasi lauta ajada. Ka Silvy oli õues, naelutas keldriuksed kinni ja kontrollis, kas loitsupostid loomade päevaste aedikute ümber on kõvasti kinnitatud. Kui Jephi vanker nähtavale tuli, polnud enam palju aega. Taevas tumenes kiiresti ning päike oli juba kadunud. Maa-alused võisid ilmuda iga hetk.
„Pole aega hobust lahti rakendada,” hõikas Jeph, plaksutades piitsa, et Preilna kiiremini lauda poole sörgiks. „Seda teeme hommikul. Kõik majja, otsekohe!” Silvy ja teised naised kuuletusid, suundudes tuppa.
„Kui kähku teeme, siis jõuame,” karjus Arlen isale järele joostes üle tuule möirgamise. Kui Preilna veedab öö vankri ette rakendatuna, on ta mitu päeva halvas tujus.
Jeph raputas pead. „On juba liiga pime! Rakmetes veedetud öö ei tapa Preilnat.”
„Pane mind siis lauta luku taha,” vastas Arlen. „Ma rakendan Preilna lahti ja ootan tormi lõppu koos loomadega.”
„Kuula sõna, Arlen!” hüüdis Jeph. Ta hüppas vankrilt maha ja kahmas poisi käsivarrest, teda pooleldi laudast välja tirides.
Kahekesi tõmbasid nad uksepooled kinni ja lükkasid lati ette, sellal kui välk lõhestas taeva. Viivuks valgustas see laudauksele maalitud loitsumärke, meenutades, mis on tulekul. Õhk oli lähenevast vihmast tiine.
Nad