ettepaneku vastu võtta, kui te nõustute minult arvestuse kohaselt raha võtma. Kakskümmend rubla on mulle jõukohane, seda enam, et teie jutu järgi hoian ma seal kõigis muis asjus kokku.»
«Muidugi; kuid mul on tõesti piinlik.»
«Teisiti ei saa, Andrei Petrovitš.»
«Noh, kuidas soovite – ainult küll olete teie aga kangekaelne!»
Insarov ei vastanud jälle midagi.
Noormehed leppisid kokku päeva suhtes, millal Insarov peab ümber kolima. Kutsuti kohale peremees, kuid see saatis esmalt oma seitsmeaastase tütre tohutu suure kirju rätiga peas; tüdruk kuulas tähelepanelikult, pisut heitunult ära kõik, mis Insarov talle ütles, ning läks vaikides minema; tema järel ilmus ta ema, viimaseid kuid rase naine, samuti rätiga peas, ainult et see oli õige tilluke. Insarov teatas naisele, et ta kolib üle suvilasse Kuntsovo lähedal, kuid jätab toa enda kasutusse ning usaldab tema, perenaise hoolde kõik oma asjad; nainegi näis kohkuvat ja lahkus. Viimaks ilmus peremees; see justkui sai algul kõigest aru ja lausus ainult mõtlikult: «Kuntsovo lähedale?», siis aga avas äkki uuesti ukse ja hüüdis: «Kortel jääb siis teile või?» Insarov rahustas teda. «Sest on vaja teada,» kordas rätsep mornilt ja kadus.
Bersenev pöördus tagasi koju, väga rahul oma ettepaneku edu üle. Insarov saatis teda ukseni meeldiva, Venemaal harva nähtava viisakusega, ning jäänud üksi, võttis hoolikalt kuue seljast ja asus oma pabereid korrastama.
VIII
Sama päeva õhtul istus Anna Vassiljevna oma võõrastetoas ja oli valmis nutma puhkema. Peale tema viibis toas ta abikaasa ja veel keegi Uvar Ivanovitš Stahhov, Nikolai Artemjevitši kaugelt sugulane, umbes kuuekümne aastane erukornet, liikumatuseni tüse mees, uniste kollakate silmade ja värvitute paksude huultega kollases tursunud näos. Erruminekust alates elas ta kogu aeg Moskvas protsentidest väheldaselt kapitalilt, mille talle ta kadunud kaupmehe-päritoluga naine oli maha jätnud. Ta ei tegelnud millegagi ja vaevalt ka mõtles millestki; ning kui mõtleski, siis pidas oma mõtted enda teada. Ainult kord elus ta erutus ning muutus toimekaks, ja nimelt: ta luges ajalehtedest uuest muusikariistast Londoni maailmanäitusel – «kontrabornbardonist», ja tahtis tellida endale selle instrumendi, päris isegi järele, kuhu on vaja raha saata ja missuguse kontori kaudu seda teha. Uvar Ivanovitš kandis tubakavärvi avarat kuube ja valget kaelarätti, sõi tihti ja palju, ning ainult täbarasse olukorda sattudes, s.t. iga kord, kui tal tuli millegi kohta arvamist avaldada, liigutas ta kramplikult õhus parema käe sõrmi, esiteks pöidlast väikese sõrmeni, seejärel väikesest sõrmest pöidlani, lausudes seejuures suure vaevaga: «Oleks vaja… kuidagi, ee…»
Uvar Ivanovitš istus akna juures tugitoolis ja hingas pingutusega. Nikolai Artemjevitš kõndis pikkade sammudega mööda tuba käsi taskus hoides; ta näol oli pahane ilme.
Viimaks ta seisatas ja vangutas pead.
«Jah,» alustas ta, «meie ajal olid noored inimesed teisiti kasvatatud. Noored inimesed ei lubanud endale mankeerida vanemaid inimesi. (Ta hääldas «man» läbi nina, prantsuspäraselt.) Nüüd aga ma ainult vaatan ja imestan. Võib ju olla, et õigus pole mul, vaid n e i l; võib-olla. Kuid mul on ikkagi oma vaade asjadele – ma pole ju tobedana maailma sündinud. Mis teie sellest arvate, Uvar Ivanõtš?»
Uvar Ivanovitš vaatas talle ainult otsa ja mängis sõrmedega.
«Jelena Nikolajevnat näiteks,» jätkas Nikolai Artemjevitš, «Jelena Nikolajevnat ma, tõsi küll, ei mõista. Ma ei ole tema jaoks küllalt kõrge lennuga. Ta süda on niivõrd avar, et haarab endasse kogu looduse – kõige pisema tarakani või konnani, ühe sõnaga kõik, peale lihase isa. Noh, ilus – ma tean seda ja ei sega end tema asjadesse. Seepärast et siin on närvid, õpetatus ja hõljumine pilvedes – see kõik pole meie ala. Kuid võtame härra Šubini… ta on küll haruldane, imetlusväärne kunstnik, selle vastu ma ei vaidle; kuid mankeerida vanemat inimest, inimest, kellele ta on ikkagi, võib ütelda, paljugi eest tänu võlgu, – seda mina, pean tunnistama, dans mon gros bon sens ei või lubada. Mina pole iseloomult nõudlik, ei, kuid igal asjal on oma piir.»
Anna Vassiljevna kõlistas erutatult. Ilmus poiss.
«Miks siis Pavel Jakovlevitš ei tule?» küsis Anna Vassiljevna. «Miks ma teda kuidagi kätte ei saa?» Nikolai Artemjevitš kehitas õlgu.
«No kuulge, milleks te tahate teda siia kutsuda? Ma ei nõua seda sugugi, isegi ei soovi seda.»
«Kuidas milleks, Nikolai Artemjevitš? Ta ärritas teid, võib-olla segas teid ravikuuri läbiviimisel. Ma tahan temaga asja selgitada. Tahan teada, millega võis ta teid pahandada.»
«Ma kordan teile, et ma seda ei nõua. Ja mis huvi teil võiks olla… devant les domestiques…»
Anna Vassiljevna punastas kergelt.
«Ilmaaegu räägite nii, Nikolai Artemjevitš. Ma pole kunagi… devant… les domestiques… Mine, Fedjuška, ja vaata, et sa otsekohe Pavel Jakovlevitši siia tood.»
Poiss väljus.
«Seda pole sugugi vaja,» lausus Nikolai Artemjevitš läbi hammaste ja hakkas jälle mööda tuba kõndima. «Ma ei rääkinud seda sugugi selleks.»
«Palun väga, Paul peab teilt andeks paluma.»
«Või veel, milleks mulle ta andekspalumised? Ja mis tähendus on neil andekspalumistel? Need on paljad sõnad.»
«Kuidas milleks? Talle tuleks aru pähe panna.»
«Pange talle siis ise aru pähe. Teid kuuleb ta enam. Mina tema peale pahane ei ole.»
«Ei, Nikolai Artemjevitš, te olete täna kohalejõudmisest saadik tujust ära. Te olete isegi minu arvates viimasel ajal kõhnemaks jäänud. Ma kardan, et see ravikuur ei too teile kasu.»
«See ravikuur on mulle tingimata vajalik,» lausus Nikolai Artemjevitš, «mul on maks korrast ära.»
Samal silmapilgul astus tuppa Šubin. Ta näis olevat väsinud. Kerge, pisut pilklik muie mängles ta huultel.
«Te kutsusite mind, Anna Vassiljevna?» küsis ta.
«Jah, muidugi kutsusin. Kuule, Paul, see on hirmus. Ma pole sinuga sugugi rahul. Kuidas võid sa ‘ Nikolai Artemjevitši mankeerida?»
«Nikolai Artemjevitš kaebas teile minu peale?» küsis Šubin ja vaatas samasuguse muigega Stahhovi otsa. Stahhov keeras näo ära ja lõi silmad maha.
«Jah, kaebas. Ma ei tea, millega sa tema ees süüdi oled, kuid sa pead temalt otsekohe andeks paluma, sest ta tervis on praegu väga halb ja lõpuks peame me kõik noores eas oma heategijaid austama.»
«Oo, loogika!» mõtles Šubin ja pöördus Stahhovi poole.
«Olen valmis teilt vabandust paluma, Nikolai Artemjevitš,» lausus ta kerge viisaka kummardusega, «kui olen teid tõepoolest millegagi solvanud.»
«Ma üldse… ma mitte selleks,» vastas Nikolai Artemjevitš, vältides endiselt Šubini pilku. «Muide, ma annan teile meeleldi andeks, sest, te teate, ma olen leplik inimene.»
«Oo, see on väljaspool igasugust kahtlust!» lausus Šubin. «Kuid lubage huvi tunda: kas Anna Vassiljevna teab, milles nimelt ma süüdi olen?»
«Ei, ma ei tea midagi,» ütles Anna Vassiljevna ja ajas kaela õieli.
«Ah, jumal küll!» hüüatas Nikolai Artemjevitš kiiresti. «Kui sageli olen ma palunud, anunud… kui sageli olen rääkinud, et need seletused ja stseenid on mulle nii vastikud! Sõidad tüki aja tagant koju, tahad puhata – räägitakse ju: perekondlik ring, intérieur, ole perekonnainimene; – siin aga stseenid, pahandused. Pole minutikski rahu. Tahes-tahtmata sõidad klubisse või… või kuhugi mujale. Elus inimene, tal on oma füüsika, sel on omad vajadused, siin aga…»
Lõpetamata alustatud juttu, väljus Nikolai Artemjevitš kiiresti toast ja lõi ukse paugatades kinni. Anna Vassiljevna vaatas talle järele.
«Klubisse?» sosistas ta kibestunult. «Te ei sõida klubisse, tuisupea!