Paul, ole nii lahke, ära edaspidi mind pahanda.»
«Kuidas võib teid pahandada, tädike! Lubage ma suudlen teie kätt. Teie mädarõigast nägin ma aga kabinetis laua peal.»
«Darja unustab selle alati kuhugi,» lausus Anna Vassiljevna ja väljus siidkleidi sahinal toast.
Šubin kavatses juba talle järgneda, kuid seisatas, kuuldes selja tagant Uvar Ivanovitši pikaldast häält.
«Mitte nii ei peaks sulle… piimahabemele,» rääkis erukornet katkendlikult.
Šubin astus ta juurde.
«Mis eest siis peaks mulle, kõrgesti lugupeetud Uvar Ivanõtš?»
«Mis eest? Kui oled noor – austa. Jaa.»
«Keda?»
«Keda? Teadagi keda. Irvita pealegi.»
Šubin pani käed risti rinnale.
«Ah, teie, ühtsuse põhimõtte esindaja,» hüüatas ta, «mustmulla jõud, ühiskondliku ehitise vundament!»
Uvar Ivanovitš hakkas sõrmedega mängima.
«Jäta, vennas, ära kiusa.»
«Vaata, vaata,» jätkas Šubin, «ise pole just noor aadlik, nagu näib, aga kui palju õnnelikku lapseusku temas veel on! Austada! Aga kas teate teie, stiihiline inimene, mispärast Nikolai Artemjevitš minu peale vihane on? Mina olin ju temaga terve hommikupoole ta sakslanna juures; me laulsime ju täna kolmekesi: «Ära lahku mu juurest.» Teie oleksite pidanud seda kuulma. Teile vist avaldab see mõju. Laulsime, laulsime, kallis isand, noh, ja mul hakkas igav; näen, asi ei ole korras, õrnust on palju. Hakkasingi mõlemaid narrima. Tuli hästi välja. Esiteks vihastas sakslanna minu peale, seejärel tema peale; siis vihastas Nikolai Artemjevitš sakslanna peale ja ütles sellele, et ta olevat õnnelik ainult kodus, et seal olevat tal paradiis, sakslanna aga sähvas talle, et ta olevat ebamoraalne. Mina aga ütlesin talle saksa keeles: «Ah!» Nikolai Artemjevitš lahkus, aga mina jäin; tema sõitis siia, s.t. paradiisi, kuid tal on paradiisis vastik olla. Seepärast hakkaski ta virisema. Noh, kes on nüüd teie arvates süüdi?»
«Muidugi sina,» lausus Uvar Ivanovitš.
Šubin jäi üksisilmi talle otsa vaatama.
«Julgen küsida teilt, lugupeetav vägilane,» alustas ta lipitseva häälega, «kas te laususite need saladuslikud sõnad oma mõtlemisvõime mingi kaalutluse põhjal või siis äkilise vajaduse sunnil tekitada õhulainetust, mida nimetatakse heliks?»
«Ara kiusa, öeldakse sulle!» oigas Uvar Ivanovitš.
Šubin pahvatas naerma ja jooksis välja.
«Hei!» hüüdis Uvar Ivanovitš veerand tundi hiljem. «Seesamane… naps viina!»
Poiss tõi kandikul viina ja suupistet. Uvar Ivanovitš võttis kandikult tasakesi napsiklaasi ja silmitses seda kaua erilise tähelepanuga, nagu ei taipaks ta hästi, mis asi tal käes on. Seejärel vaatas ta poisile otsa ja küsis, kas ta nimi pole mitte Vaska. Siis omandas ta nägu haavunud ilme, ta jõi viina ära, võttis suupistet peale ja hakkas taskust rätti otsima. Kuid poiss oli kandiku ja karavini juba ammugi oma kohale viinud, ülejäänud heeringatüki ära söönud ja jõudis juba härra palitu vastu nõjatudes suikuma jääda, Uvar Ivanovitš aga hoidis ikka veel rätti enese ees haraliaetud sõrmedel ning vahtis samasuguse erilise tähelepanuga kord aknast välja, kord põrandat ja seinu.
IX
Šubin läks tagasi oma tuppa tiibhoones ja avas raamatu. Nikolai Artemjevitši kammerteener astus ettevaatlikult tema juurde sisse ja andis talle üle väikese kolmnurkse sedeli, mis oli pitseeritud suure vapipitsatiga. «Ma loodan,» oli sedelile kirjutatud, «et teie kui aumees ei luba endale kas või ühegi sõnaga vihjata teatavale vekslile, millest oli juttu täna hommikul. Teile on teada minu suhtumine ja minu põhimõtted, selle summa tähtsusetus ja muud asjaolud; lõpuks on olemas perekonnasaladused, mida peab austama, ning perekonnarahu on niisugune pühadus, mida ainuüksi êtres sans coeur, kellede hulka mul ei ole mingit põhjust teid arvata, ei tunnusta! (See kirjake saatke tagasi.) N. S.»
Šubin kritseldas pliiatsiga alla: «ärge muretsege – mina esialgu veel rätikuid taskutest ei näppa,» andis sedeli kammerteenrile tagasi ning hakkas uuesti lugema. Kuid peagi langes raamat tal käest. Šubin heitis pilgu punetama löönud taevaservale, kahele noorele võimsale männile, mis seisid teistest puudest eraldi, mõtles: «Päeval on männid sinakad, aga kui oivaliselt rohelised on nad õhtul!» ja läks aeda, hellitades salajas lootust leida seal Jelenat. Ta ei eksinud. Eespool, põõsastevahelisel teerajal, vilksatas Jelena kleit. Šubin ruttas neiule järele, ja jõudes ta kõrvale, ütles:
«Ärge vaadake minu poole, ma ei vääri seda.»
Jelena heitis talle põgusa pilgu, naeratas põgusalt ja läks edasi aiasügavusse. Šubin järgnes talle.
«Ma palun teid minu otsa mitte vaadata,» algas Šubin uuesti, «kuid alustan teiega juttu: ilmne vasturääkivus! Aga see on ükskõik. Ega see mul esimene kord ole. Mul tuli praegu meelde, et ma pole veel teie käest nagu kord ja kohus eilse rumala tembu eest andeks palunud. Teie ei ole minu peale pahane, Jelena Nikolajevna?»
Neiu seisatas ega vastanud Šubinile kohe – mitte sellepärast, et ta oleks pahane olnud, vaid selle tõttu, et ta mõtted viibisid kaugel.
«Ei,» lausus ta viimaks, «ma ei ole sugugi pahane.» Šubin hammustas huulde.
«Kui murelik… ja kui ükskõikne nägu!» pomises ta. «Jelena Nikolajevna,» jätkas ta häält tõstes, «lubage ma jutustan teile väikese anekdoodi. Mul oli sõber, sel sõbral oli ka sõber, kes käitus algul nii, nagu sobib korralikule inimesele, siis aga hakkas jooma. Ühel varahommikul kohtab mu sõber teda tänaval (nemad aga, pange tähele, ei käinud enam teineteisega läbi), kohtab teda ja näeb, et ta on joobnud. Mu sõber keeras talle selja. Too aga astus ta juurde ja ütles: «Ma poleks pahaseks saanud, kui te poleks mind teretanud, kuid milleks selga keerata? Võib-olla joon ma südamevalust. Rahu minu põrmule!»»
Šubin jäi vait.
«Ja oligi kõik?» küsis Jelena.
«Kõik.»
«Ma ei mõista teid. Millele te vihjate? Äsja alles ütlesite, et ma teie poole ei vaataks…»
«Jah, aga nüüd jutustasin ma teile, kui inetu on teisele selga keerata.»
«Kas siis mina…» alustas Jelena.
«Kas ei olnud see siis nii?»
Jelena punastas kergelt ja sirutas Šubinile käe. Noormees surus seda kõvasti.
«Näib, nagu oleksite te mind inetult tundelt tabanud,» lausus Jelena, «kuid teie kahtlustus ei ole õigustatud. Ma pole mõtelnudki teist eemale hoiduda.»
«Oletame, oletame, et see nii on. Kuid tunnistage üles, et teil on praegusel hetkel peas tuhanded mõtted, millest te ei usalda mulle ühtegi. Kuidas on? Kas ma ei räägi õigust?»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным