Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse. Hannes Hanso

oli unevõla tekitanud ja me keerasime mõnusale hommikuuinakule. Pärastlõunal ärkasin üles selle peale, et toas oli telekas mängima pandud ja Al Jazeera kanal näitas dokumentaalfilmi eskimotest.

      Nii tervislikku reisi pole Uhhuduuri ajaloos varem olnud. Õhtul mindi tuttselge peaga kell üheksa magama ja hommikul krapsti kell seitse üles, nagu pioneerilaagris.

      Klotsi uudistamine, Karim Khani kindlus Shirazis

      Et Shiraz oli poeetide pealinn, siis täitsid suurema osa meie päevast kirjutamine ja lugemine. Hannes pidas päevikut, mille üle mul oli siiralt hea meel, sest lootsin saada midagi raamatu tarvis. Mart kirjutas iga päev üles meie saavutusi läbitud kilomeetrite ja makstud hotelliraha kohta, et lisada kogu loole populaarteaduslikku väärtust. Wend treis kodustele kirju. Liivo pidi end mobiliseerima vähemalt paari klotsi täpsemaks kirjalikuks tutvustamiseks ja Taniil vastutas jooksvalt meie kodulehe eest. Loometööd jagus kõigile.

      Lõpuks jättis muusa meid maha ja otsustame minna linna jalutama. Hotelli lähedal kleepis end kaasa üks kerjus, kes sugugi mitte pealetükkivalt, kuid uskumatu järjekindlusega tolknes mitu kilomeetrit meil sabas. Peamine nipp neist ebameeldivat olukorda tekitamata lahti saada on vältida silmsidet ja öelda üks kord resoluutselt: „Ei!“ Kui tegelane siiski jätkab oma tööd, mida edukas kerjus loomulikult teeb, siis tuleb ta olemasolu lihtsalt ignoreerida.

      Shirazi kesklinnas asub paarsada aastat vana Karim Khani kindlus. Meeldejäävaks tegi ehitise üks nurgatornidest, mis oli kunagi hakanud küljest ära vajuma.

      Ratturite solidaarsus: ikka jääd rääkima, kes, kus ja kuhu. Seekord siis Luc, Austriast. Valge mütsiga on kerjus, kohalik

      Väidetavalt oli põhjuseks torni all asunud pesemisruum, mille konstruktsioonid ei pidanud kõvale aurutamisele vastu. Võib eeldada, et insenerid olid pannud ventilatsioonile vähe rõhku ja tulemus oligi käes. Torni vajumine saadi küll pidama, kuid sirgeks seda nügida polnud võimalik. Mis siis ikka, tuli tugimüüridesse tekkinud praod kinni mörtida ja leppida lääpas ehitisega. Valitseja võis küll maruvihane olla – kallis maja raisus.

      Kindluse eest leidsime ühe jalgratturi, kes vaatas torni, pea viltu. Austerlane Luc oli tulnud enam-vähem sama marsruuti pidi mis meie. Ka tema oli inspektor Kukekest kohanud! Isegi läbitud protseduurid olid samad.

      Kui siia liita veel samasisuline teave Esfahanist (armeenia päritolu prantslase suust, kellel tuli nokast paha haisu), siis tundus, et seal piirkonnas välismaalastega nii käitutaksegi.

      Luc oli senimaani ööbinud kohalike juures. Ütles, et oli sellest tüdinud, sest küsimused olid alati samad ja keelebarjäär ei võimaldanud arendada intellektuaalset vestlust. Meil kuuekesi pealetükkivate koduööbimise pakkumistega muret ei ole olnud – olime pererahva jaoks hirmuäratav kamp konsumeerimiskoletisi, keda oli targem oma pesast eemal hoida.

      Jätsime Luci ootama järgmist kojukutset ja läksime turule. Jalustrabavat tuhinat turule sisenedes enam ei tunne. Olen näinud ühte, olen näinud neid kõiki. Turu võlvistik oli Shirazis küll kõrgem kui Esfahanis, kuid sellega erinevus ka piirdus. Kitsad käigud olid täis rahvast ja mitmesugust Hiina päritolu kaupa. Kahju, soovinuks leida midagi kohalikku. Otsisin tükk aega Maarjale käevõru, kuid ei leidnud. Vaatad küll, et vägev, kätte võttes ilmneb aga odav stantsi vahelt tulnud plänn. Mitte hinnas polnud küsimus, vaid asja hinges. Lootsin, et Etioopias kohaliku hõimutarga punutud värvilisel paelal on rohkem hinge sees kui seninähtud ersatsil. Otsingud jätkusid. Reisidelt tuuakse ikka kingitusi, aga tasub hoolikalt mõelda, kellele ja mida. Tegelikult ei kingi me ju asju, vaid tähelepanu teise suhtes.