kapsapäid.
Meie jalutuskäik kulges siksakina – üht silda pidi üle jõe ja teist mööda tagasi. Järjekordselt poolkuiva jõesängi ületades sattusime sillale, mille keskel ilutses šahhi jaoks ehitatud paviljon. Suurelt rõdult sai ta jälgida vee peal käinud elu. Näis, et šahhi eksistents seisneski vaatamises, kuidas elu temast mööda läks. Hirmus igav võis olla, või mine sa tea, ehk oleme hoopis meie igavad inimesed, kellele on kogu aeg vaja kulisside vahetust, et meeli erksana hoida.
Sillakaarte alt kostis kaeblikku laulu. Esimese hooga ei saanud arugi, kas tegemist oli mees- või naishäältega. Kui üks oma osa lõpetas, võttis teine järje üle. Leidsime rühma noormehi, kes hingestatult lugu lõõritasid. Sõnadest ei saanud aru, kuid lauljate näod andsid mõista, et tegemist ei olnud lõbusa ega ropu vemmalvärsiga. Paar korda käis läbi ka nimi Esfahan, millest võis oletada, et lauldakse Pärsia Pärli langenud hiilgusest.
„Peaksime olema kusagil siin…“
Keelatud võistulaulmine sillakaarte all
Liivo filmis etteastet. See tegi lauljad esialgu pisut vaoshoitumaks ja kellegi kõrvalseisja kommentaarist võis aru saada, et ega laulmine võimudele hästi ei meeldi. „Poliis, trabel juu, nõu mai frend.“ Viisijuppidesse hakkas segunema valesid noote ja hääled läksid kähedaks. Etteaste oli lõppenud, lahkudes tänasime kutte.
Kuskil pidid asuma ka kuulsad kõikuvad minaretid, mille eripäraks oli, nagu nimigi ütleb, ehituslik ebastabiilsus. Turismiinfopunktis nähtud video demonstreeris seda fenomeni ahvatlevalt. Täpsemal uurimisel selgus, et minarettide külastamise populaarsuse kasvades oli kõikumine ohtlikuks muutunud ning objekt suletud.
Vesipiibumajade sulgemise üks argument olevat olnud, et suits rikkus arhitektuuripärandit. Huvitav, miks võis igal pool suitsetada tavasigarette ega peetud millekski ka autode heitgaasist läppunud õhku?
Väheseid veel toimivaid vesipiibuurkaid. Ideaalne koht riigipöörde sepitsemiseks
Päeval valmis kirjutatud kaardid lipsasid tolmusesse postkasti tänavanurgal. Saab näha, kui kaua ja kas need üldse jõuavad Eestisse.
Mart saabus hotelli teadmisega, et kohalikust jõest saab püüda tuurakala või vähemalt hiidlestasid. Sellisele järeldusele oli ta jõudnud kalamehi jälgides, hinnates ka püügiks kasutatud konksude ning sööda suurust. Kala väljatõmbamist tal ei õnnestunud näha, kuid õngemeeste pühendunud olekust ja pingsast ootusärevusest võis ülesande tõsiduse kohta saada selge pildi. Kel on vaja suuri kalu, tulgu Esfahani.
Hannes oli käinud kohalikus rattapoes kaupa tegemas ja naasis seksika sadulaga. Senine oli talle perse peale käinud, kuid uus nägi hurmav välja. Pisut kadedakski tegi. Tema vana sadul jäi siiski kotti ootele, kui uuel peaksid ilmnema salavead. Kui mitte, siis saab selle ehk kasudega maha ärida või muul vajalikul moel tarvitada. Jäi loota, et tegu pole hiidlase varese looga, et Hannes hoiab ja hoiab ning Addis Abebas viskab minema, öeldes: „Äi läind tarvis!“
Wend ja Taniil tegid sääred ja jätsid toa seinale lakoonilise teate: „Piidarid, oleme kell 19 hommikusöögiplatsil.“ Keegi kunagi kurjustas, et meil oli internetis kodulehel kirjas „Aloissa, piidarid!“. Teadmiseks, et nii öeldaksegi heade semude kohta! Seega, piidarid, läheme looga edasi.
Õhtuses programmis oli kohalik restoran ja vesipiibu-urgas. Esimene neist osutus kiretuks riisi ja kebabi kohaks, kuid teine oli see-eest külastamist väärt. Nagu ennist öeldud, polnud õdusaid kohakesi liiga palju alles jäänud. Seda enam oli vaja mõne kohaliku turupässi käest uurida, kus nad ise käivad aega surnuks löömas. Nii juhtusimegi turu taganurgas põiktänaval asunud keldrisse. Kui keegi on kunagi käinud Virtsu Mutionu kõrtsis, siis ta võib koha suurust ja lae kõrgust ette kujutada.
Aja jooksul oli sinna kokku kogutud hunnik kõikvõimalikku träni ja kohvik võinuks vabalt toimida ka antiigikauplusena. Kümned ja kümned seinakellad, püramiidide viisi vanu raadioid, mõõgad, püssid, vanad pildid, lauahõbedat ja mida kõike veel. Tore rotipesa. Tundsin omanikuga hingesugulust, sest minagi ei raatsi asju ära visata. Eriti kui vidinal on lugu rääkida.
Saal oli jagatud kaheks. Eespool istusid ainult mehed, kardinaga eraldatud tagumises saalis olid paarikesed või suuremad segaseltskonnad. Sinnapoole pildistada ei tohtinud. Tõenäoliselt külastajate privaatsuse ja turvalisuse huvides.
Tundus arusaamatu, kuidas naised sisse saavad, sest seltskonnad justkui vahetusid, kuid meist ei läinud keegi mööda. Pärast tuli välja, et taga oli eraldi uks naistele. Sõstrasilmad tundsid end üsnagi vabalt ja rätikudki püsisid kuklas vaid tahtejõuga. Näis, et ajatollade kehtestatud karm kord jättis noored külmaks.
Meie laua kohal seinal rippus pilt, mis tuli tuttav ette: nooremapoolne mees istus kassaaparaadi kõrval ja popsutas vesipiipu. Lahkudes viisime otsad kokku. Sama noormees, küll nelikümmend aastat hiljem, istus ikkagi sealsamas kassaaparaadi taga ja popsis vesipiipu. Kadestamisväärne järjepidevus. Kui paljud restoranid või pubid Eestis saavad kiidelda sellise ajalooga? Valli baar vast ainukesena. Mäletan varajasest koolipõlvest seal söödud viinereid kartulisalatiga. Interjöör oli sama mis praeguselgi ajal.
Vesipiibu kõrvale sai ka otsustatud, et Shirazi sõidame aja kokkuhoiu mõttes bussiga.
Liivo
Minu ootused Esfahani suhtes olid kõrged. Kõik reisiraamatud kirjeldasid seda Iraani ilusaima linnana, kus veel tänaselgi päeval võib osa saada muistsest Pärsia kultuurist. Olime otsustanud Esfahanis veeta paar päeva.
Lootsin, et selle ajaga suudan leida sobiva meeleseisundi nautimaks värvikirevat Iraani ajalugu ja tänapäeva. Tavaliselt piisab mõnest tunnist hea raamatu seltsis kusagil tänavakohvikus, et loetud teksti ning möödalibiseva tänavamelu koostoimel tekiks minu sees vajalik tonaalsus. Olime reisil juba kümme päeva, kuid mul polnud siiani selliseks gurmaanluseks sobivat keskkonda ega ka aega leidunud. Ülerahvastatud, heitgaasidest küllastatud, ilmetuid betoonehitisi täis topitud Teheran ei inspireerinud piisavalt ning tee peale jäänud linnades peatusime liiga põgusalt. Kõik lootused olid Esfahani peal.
Kui maanteel vändates nägin silmapiiril paistmas Pärsia Pärliks kutsutud linna, puges hinge kartus, et ka seekord ei õnnestu paljukiidetud pärsialikkusega tutvust teha.
Linn, millele me õhtuhämaruses 25-kilomeetrise tunnikiirusega lähenesime, paistis koosnevat tööstusobjektidest. Esfahani siluetist turritas välja tohutu hulk korstnaid, mis paiskasid hallikat tossu linna kohal hõljuvasse sudupilve. Olin lugenud, et 2500 aastat tagasi asutatud Esfahan on tänapäeval 1,6-miljonilise rahvaarvuga suuruselt kolmas linn Iraanis ning et 1960. aastatel ehitati siia Nõukogude Liidu abiga riigi esimene metallurgiatehas.
Linna ilu kogesime järgmisel hommikul, kui otsisime kohta kaasaostetud tuunikala, kreemjuustu, datlite, mee ja leiva nautimiseks. Hommikusöögiks vajaliku päikesepaiste ning madala kivipingi leidsime UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvalt Imaami väljakult.
Väljak oli tohutu suur. Eriti kui arvestada, et Iraani linnad on traditsiooniliselt väga tihedalt täis ehitatud ning avalikkusele ligipääsetav avaram ruum piirdub mošeede ja karavanseraide siseõuedega.
Ootasin vist midagi veelgi mastaapsemat, sest kõikides giidiraamatutes rõhutati, kuidas Esfahani linnasüdant moodustav plats on pea kaks korda suurem kui Punane väljak Moskvas. Arvatavasti tundub väljak väiksemana seetõttu, et selle keskosas rohetavad suured muruplatsid ning kõrgub mitu rida puid.
Väljak sai oma praeguse nime muidugi alles pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni. Varem kutsuti seda kas lihtsalt Šahhi väljakuks või poeetilisemalt Maailma Mustriks (Nagsh-e Jahan), rõhutades niiviisi selle suurust ja ilu.
Väljaku rajas Safaviidi dünastia eredaim esindaja šahh Abbas I, kes kolis 16. sajandi lõpus oma riigi pealinna Esfahani. Ta asus linna jõuliselt uuendama ning peagi valmiski riigi esindusväljak koos seda ääristava kahekorruselise kaarkäiguga, mis seob väljaku eri külgedel