konfiskeeritud vara tagastatud. Tervitage Kukekest meie poolt ka!
Lahkusime hoogsalt. Kokku oli spioonikampaania peale kulunud tubli neli tundi ja seega olime piisavalt jõudu kogunud. Meist paremale jäid hoonekompleksid, mida ääristasid kaitserajatised ja õhutõrjepatareid.
Püüdsime saada võimalikult kiiresti minema, kuid nagu kiuste purunes Wennal rehv. Tõenäoliselt jälgiti meie kulgemist endiselt. Olime valmis, et kohe saabub mõni pikap ja kogu kamm algab otsast peale. Seda siiski ei juhtunud ja mõne aja pärast istusime jälle sadulas.
Kümne kilomeetri pärast saabusime politsei kontrollpunkti, kus meie juurde astus võimukandja ja küsis kohe, kas meil on GPS. Püüdsime teha süütud näod pähe ja valetasime, et ei ole. Muidugi oli see risk, kuid midagi paremat ei tulnud jooksult pähe. Et mees oli üksi, siis tegime juttu muudel teemadel ja õhkkond muutus sõbralikumaks Taniili rattale kleebitud laste pilte kommenteerides. Spioonidel ju teatavasti pole perekondi.
Tee pööras järsule tõusule ning päike hakkas loojuma. Kummijumal saatis veel kord ühe naela, sedakorda Taniili tagarattasse. Päev ei tundunud lõppevat. Kusagil eespool pidi asuma bensiinijaam, kus lootsime saada öömaja. Mida aga polnud, seda polnud – jäime pimeda kätte.
Õnneks oli meil kamba peale kolm pealampi, mille valguses saime edasi liikuda. Möödasõitvate autode tuled aitasid näha, kuhu läheme. Olukord oli dramaatiline ja me otsustasime selle linti võtta. Liivo sõitis ette ja andis lambiga märku, kui pidime sõitma. Temani jõudes liikus ta meiega kaasa ja filmis sõidu pealt – pimedas keset liiklust oli see paras avantüür. Ma ei arva, et see kodus antud lubadusi ja varasemaid kogemusi silmas pidades oli just kõige targem tegevus, kuid väärt kaadrid said purki.
Läks jube külmaks. Pimeduses paistsid mõned üksikud tuled ja taamal järjekordne kahtlane objekt, mis ei kvalifitseerunud võimaliku öömajana. Lõpuks tundus, et mingi oaas paistab siiski. Mošeesid oli öösel lihtne eristada, kuna neid valgustasid rohelised lambid.
Pidasime kinni, et arutada edasisi plaane, ning märkasime teisel pool teed pimeduses seismas noormeest. Wend läks temaga juttu rääkima ja tüüp arvas ka, et me võiksime leida eemal paistvas usukeskuses öömaja.
Päevased kogemused tekitasid minus korraks küsimuse, kuidas see head inglise keelt kõnelenud tegelane keset ööd meie teele oli sattunud, kuid väsimus võttis võimust, nii et oli ükskõik. Saaks vaid sooja, natuke süüa ja magama. Seega keerasime näidatud suunas kiirteelt maha ja järgisime juhatussõnu: Follow the green light! 6
Kohale jõudes ei leidnud me end mitte üksnes mošeest, vaid mingist suuremast islami keskusest. Kaks vanameest ja üks tüdruk, kelle eest leidsime, olid alguses pisut tõrjuva hoiakuga, kuid saime siiski jutule.
Esialgne hind, 20 dollarit näost öömaja eest, tundus üle mõistuse palju. Saime kokkuleppele, et maksame 20 kogu grupi peale. Teise kirve saime süüa küsides, kuid hind kukkus kiiresti mõistlikule tasemele.
Vaikne tund Uhhuduuri intellektuaalidega
Meid juhatati väikesesse ruumi, kus oli maas vaid vaip, kuid kõige vajalikumad tingimused olid täidetud: soe ja katus pea kohal – seega meile sobis. Tegime teed ja kiitsime Hannese tarka otsust osta keedukann. Mõne aja pärast saabus ka söök, mis tõenäoliselt pärines kusagilt lähedal asuvast kiirtoidukohast, kuid maitses imehea. Hommikueinet meil polnud varutud, seega jätsime osa saiadest ootele. Kontrollisin lõpuks ka oma fotoaparaati, kas pildid on alles. Esialgu tundus, et pooled on kadunud, kuid kõik olid alles. Ka pilt Liivost tuumaobjekti taustal.
Unele suigutamiseks lasi Mart iPodist Stephane Grapelli muusikat ja Onu Remuse jutte.
Eemale tuumaseenest
Natanz – Esfahan, teisipäev, 5. jaanuar
Wend
e-kiri
Iraan on imelik riik. Rattasõidu mõnust võtab poole maha teadmine, et mitte mingi valemiga ei oota meid päeva lõpus külm õlu. Jääb puhas piin. Tagumik lööb tuld ja sädemeid. Meil on olnud paar päris teravat hetke (kui jätta omavaheline nägelemine välja). Eile oli junn jahe, kui sõjaväepolitsei võttis meid rajalt maha, hoidis neli tundi kinni, kuulas üle, konfiskeeris kõik tehnika ja passid ning neid kusagil uuris. Meid valvas automaadiga sõdur. Olime vist tuumarajatiste tsoonis, kus iga välismaalane on potentsiaalne agent või kurat teab kes. Igatahes olid muremõtted ja must stsenaarium peas. Tee ääres võis tõepoolest näha radareid ning õhutõrjekahureid.
Igatahes lõppes kõik õnnelikult ja nad veendusid, et meie filmitud materjal ei kõlba spioneerimiseks. Uhh! Jäime ööseks teele, või mis ööseks, siin on kella kuuest kottpime ja olime juba kell seitse kuses. Juua-süüa pole. Teed ei näe. Ööbida ei ole kusagil, aga siis ilmus teeviit − mošee 3 km. Rohelised halogeenlambid juhatasid teed mošeeni, kus pidi küll öömaja eest maksma. Tegelikult ei maganud me mošees, vaid mingis leerimajas.
Hannes
Tänaseks oleme olnud teel ligi kümmekond päeva. Hakkab toimuma meele ja keha ühinemine. Usun, et saame Iraanis kirja üle tuhande sõidukilomeetri. Mida rohkem higistan ja ähin, seda kindlamalt tekib tasakaal pea ja füüsise vahel.
Hiinas tegin regulaarselt sporti, kuid sõin siiski üle. Kehakaal püsis enam-vähem normaalne, aga pärast suurt õhtusööki oli pidevalt ebamugav trummis tunne. Ega jõulud Saaremaal ka selles suhtes ei aidanud. Nüüd tunnen üle pika aja esimest korda, et mul on kõht tühi. Ei söö, kui pole tegelikult vaja.
Ärkame hommikul kusagil maanteeäärses mošees ja ma olen näljane. Söön ning olen ikkagi näljane. Saan lõunasöögi söödud, tõusen lauast, aga ikka tahaks veel süüa, Lahe! Nii peabki. Mulle meeldib, et ainevahetus on korralikult käivitunud. Ratta seljas veedetud tunnid teevad imet.
Kristjan
Meeldetuletuseks – peale ajukepi saab sellel reisil ka parasjagu higi valada. Hommik algas magusa 15-kilomeetrise tõusuga (ja mitte söögiga), tee oli õnneks hea ning tunni aja pärast leidsime peidetud oaasi ehk maanteeäärse teeninduskompleksi, mis oli eelmisel päeval tabamata jäänud. Külastajaid oli vähe ja kellaaeg varajane. Poekeste hõreda rea ees hävitas eesel kidurat haljastust.
Õnneks oli üks vanem keeleoskaja mees läbisõidul ning suutis meie kanafileeja riisikuhilasoovi kokapoistele selgeks teha. Maja tagant kostis paar paanilist kaagutust ning hommikusöök hakkas valmima. Tegime aega parajaks eelmise päeva sündmuste meenutamisega.
Hommikusöök oli kõige olulisem toidukord päevas ja jumala eest ei tohtinud kõht tühjaks jääda. Tellisime peale kana ka praemunad, kuid see soov oli läinud kaduma poolel teel kööki. Suutsime käemärkide ja munemisliigutustega end mõistetavaks teha ja varsti olid rasva uppunud munad meie ees laual. Lihtne, aga seni kõige kallim hommikusöök: 400 000 riaali! Seni olime poole vähemaga hakkama saanud. Kuldaväärt kana, pole midagi öelda!
Et toit saaks kiiremini seeditud, tervitasid meid pärast hommikusööki prisked tõusud. Grupp hakkas esimest korda lagunema rohkem- ja vähemjõudjateks. Vahed olid siiski veel väikesed.
Taniil jõudis korraks isegi mõelda, et vist oleks mõnusam rookida kodus lund, kuid mõte taandus kurule jõudmisega. Tarkpeadel tekkis värske idee: filmiks! Juhtisin põgusalt tähelepanu mäe tipus asuvatele antennidele ja pakkusin, et idee võiks kõrvale jätta.
Teine argument peale antennide oli ausõna, mille olime andnud filmimise kohta enne Esfahani. Mitte aukartusest Kukekese ees, vaid tegelikust olukorrast lähtuvalt – pidime arvestama, et siin riigis käivad asjad omamoodi. Olime seda eile kogenud. Teisalt muidugi, mida karmim reis, seda parema loo saab hiljem rääkida.
Pärast kuru algasid pikad väljateenitud laskumised. Puhas nauding. Veeresime ega pidanud suurt väntama. Kiirus oli keskmiselt 30 kilomeetrit tunnis. Selline idüll, et avastasin end sügavalt haigutamas ja taipasin, et ka jalgratta sadulas võis magama jääda!
Lõbu jätkus