Esfahani algas nüri kümne kilomeetri pikkuse tõusuga. Silmaga vaadates polnud sel häda midagi, kuid sirge lõpus terendanud pealesõit kiirteele ei nihkunud ega nihkunud lähemale. Liikumiskiirus oli hädised 13 kilomeetrit tunnis.
Kui minek raske, siis aitab laul. Selle reisi hitiks hakkas kujunema Wenna ja Taniili duett: „Ai (ebatsensuurne sõna), ai (ebatsensuurne sõna)!“
Kiirteel läks sõit lõbusamalt. Paar mahlakat tõusu lisasid värvi, kuid muidu püsis tempo hea. Silma järgi paistis, et olime enam-vähem kurule jõudnud, ja Liivo sõitis pisut ette, et meie tulekut filmida. Pildistasin, kuidas ta miniatuursena seab mägede taustal kaamerat valmis.
Seal taamal, mägede vahel, asuvadki Iraani salajased tuumaobjektid. Rahumeelsed muidugi!
Kukeke on tegelikult juba teisel pool teed astumas pika sammuga meie poole. Kohe läheb klaarimiseks
Sõitsime Liivost mööda ning jäime allpool grupi taasühinemist ootama. Tegin mõned fotod Hannesest bensiinijaama märgi taustal ja Taniilist-Mardist kohmitsemas. Eemalt paistsid mingid tumedad objektid, jõudsin öelda, et vaadake, tankid. Ja siis see algas…
Ajasime tee servas rahulikult juttu, kui ei tea kust ilmus välja musta pintsakuga mees. Ta sammus otse meie juurde ja oli hoopis teistsuguse olekuga kui uudishimulikud kohalikud. Inglise keelt kõneles ta kehvasti, kuid taipasime, et ta tahab näha meie passe. Lugu tundus kahtlane.
Olukord eskaleerus kiirelt tõsiseks, kui kohale saabus esmalt üks ja siis veel teine sõjaväe pikap ning viimasest astus välja kalašnikoviga relvastatud ning Stallone’i Cobra-prillidega varustatud noormees. Korraks peatus meie juures ka politseiauto, kuid see kupatati minema.
Nojah, seda need tankid ja õhutõrjesuurtükid taamal tähendasidki: olime sattunud kohta, kus Iraan edendab oma tuumaprojektikest. Teatavasti ei soovi härrad mujal maailmas aru saada, et tegemist on puhtalt rahuotstarbelise energiaprogrammiga. Eriti Juudimaa liidrid sooviksid iraanlaste tehtud töö ja nähtud vaeva olematuks muuta. Eks seda väärarusaama võis süvendada ka kohaliku riigipea ÜRO kõnetoolist pillatud mõtteke, et Juudimaa tuleks maa pealt pühkida.
Seisime püssimehe valve all ega tahtnud väga vaielda. Meie passid liikusid musta pintsakuga mehe kätte, nimetagem teda edaspidi inspektor Kukekeseks, sest väljavaade paguneid teenida oli mehele ilmselgelt pähe löönud.
Hannes proovis küll sõbralikku juttu vesta, kuid ei mingit Iraani külalislahkust. Meid võeti ükshaaval ette, kästi sõjaväelaste videokaamerasse öelda oma nimi ning Hannes ja Taniil pidid kirjeldama, kust me tuleme ja kuhu läheme.
Järgnes põhjalik läbiotsimine. Igaüks pidi laotama oma varanduse tee peale laiali. Kukeke vaatas, et ükski kotisahtel ei jääks avamata, ja muudkui kamandas: Opeeeen, opeeeen! 5
Iga järgnev elektrooniline vidin, mis nähtavale tuli, võeti meilt ära. Eriti suurde segadusse sattus inspektor Hannese PIN-kalkulaatorit nähes, kuna sellele ei osanud ta leida mingit otstarvet. Ilmselgelt võis tegu olla mingi sionistliku koodimurdjaga.
Meie kõige suuremaks mureks olid loomulikult kaamerad ja seni ülesvõetud filmimaterjal. Peita neid kusagile polnud ja ega see oleks olnud tark mõte. Õnneks olime varanduse laiali jaganud nii, et üks kaamera asus Liivo ja teine Hannese kotis – nii tekitas vähem kahtlust. Katsu sa selgitada olematus farsi keeles, et teine on varuosadeks. Peavõidu said kontrollijad muidugi Taniili GPSi avastades.
Kokkuvõte konfiskeeritud varandusest: Hannes – mobiiltelefon, fotoaparaat, PIN-kalkulaator, üks kaameratest; Liivo – teine kaamera ja kogu filmimaterjal; Mart – iPod; Taniil – GPS, telefon; Kristjan – rüperaal, fotoaparaat; Wend – hingerahu. Ja loomulikult kõikide passid.
Kukeke oli pidevalt ühenduses staabiga ja kandis leidudest ette. Eriti närviliseks läks ta GPSi peale, marssis mööda teed edasi-tagasi ja muudkui plätras. Lõpuks hüppas mees kohale sõitnud valgesse džiipi ja kadus teadmata suunas. Meie pakkisime oma allesjäänud vara tagasi kottidesse. Õhk tundus olevat läinud ootamatult jahedaks.
Püssimees oma kaaslastega istus pikapisse ja viipas käega viis kilomeetrit eemal paistnud bensiinijaama poole, kuhu meie pidime väntama. Peab tunnistama, et nii kiiret viit kilomeetrit ülesmäge pole me veel enne sõitnud. Eks motivatsiooni lisas ka meid varjuna saatev sm Kalašnikov.
Olime vahi alla võetud. Bensiinijaamas kõlgutasime jalgu ühe müürinuki peal ja arutasime, mis hakkab edasi juhtuma. Püssimees hoidis meil agaralt silma peal.
Stsenaariumid olid järgmised: istume mõned aastad üksikkongides ja paneme proovile Eesti riigi diplomaatilise suutlikkuse meid välja kaubelda. Teine võimalus on, et saame korraliku keretäie (see oli muidugi võimalik boonus ka esimese versiooni puhul) ja istume ikkagi mõnda aega vangis. Kolmandaks, jääme ilma konfiskeeritud varandusest ja meid saadetakse maalt välja. Loodetavasti mitte koju, vaid Araabia Ühendemiraatidesse, kus saaksime soetada uue kaamera ja reisi ikkagi lõpule viia. Neljas variant on, et meid tembeldatakse ohututeks lollpeadeks ja lastakse minna. Muidugi olid võimalikud ka muud kombinatsioonid, mille peale me ise ei osanud tulla.
Arvestades reisi kajastamiseks sõlmitud lepinguid, tegi meile loomulikult kõige rohkem muret Eesti Televisioonile lubatud seriaal ehk filmitud materjali võimalik häving. Raamatuga oli see eelis, et kui meid puhta totudeks ei peksta, siis saab sündmuste jada mälu järgi taastada. Filmi tarvis oleks raske tagantjärele uuesti lavastada Jaapani uue aasta vastuvõttu koos sellega, mille nime ei tohi mainida. Ühesõnaga, olukord tundus kehvemapoolne.
Ühel hetkel teatasid püssimehe kaaslased, et nad lähevad kümneks minutiks sööma, ja lahkusid. Meile võimaldati piisavalt liikumisvabadust, saime käia ostmas teed ning võileibu. Püssimees võttis esimest korda päikeseprillid eest ja nende tagant tulid nähtavale süütud talupojasilmad – see võttis pisut pingeid maha. Tellisime teed ka temale, kuid vastu ta ei võtnud. Tänas viisakalt.
Teoretiseerisime, et mis juhtuks, kui me ühtäkki kõik eri suunas jooksu pistaksime. Päris adrenaliinirohke oleks kihla vedada, kes viimasena pihta saab. Pärast Valhallas klaarime, kes võitis.
Püssimees sai telefonikõne ja tuli meie juurde pärima, kuidas GPS tööle läheb. Selgitasime, et abiks on, kui panna patareid sisse. Õnneks ei olnud Taniil vidinat pärast eelmist reisi eriti kasutanud ja viimase punktina oli märgitud Tallinnamadala poi. Tõenäoliselt on nüüd selle kui eriti tähtsa strateegilise punkti koordinaadid Iraani salateenistuses kirjas, et suunata sinna mõni rakett. Peame ette vabandama veeteede ameti ees, kui mõnel varajasel hommikutunnil käib poi juures kõva pauk.
Aeg venis, kuid me ei teadnud ikkagi, mis edasi saab. Vahepeal toodi meile plastkarpides pilaffi süüa, mis tundus lootust andva märgina. Kõik ei tahtnud kõhtu mahtudagi, sest olime just enne vohminud sisse suured võileivad. Viisakusest pigistasime siiski enamiku sisse.
Aeg läks. Istusime endiselt kivimüüril nagu lastud varesed. Mõned kohalikud tulid meiega rääkima. Olid alguses päris agarad, aga niipea kui kuulsid, et meil on probleeme võimudega, tegid kiirelt minekut. Arusaadav – oleme ju isegi totalitaarse režiimi all elanud ja teame, mida tähendab sõbrustamine rahvavaenlasega.
Läksime just ühte teemajja sooja, kui esmalt kutsuti välja Mart ja siis ka kõik ülejäänud. Sõjaväelased olid tagasi tulnud ja kraamisid autost meie asju välja! Vaatepilt tundus uskumatu ja keegi ei söandanud seda õnne tõeks pidada.
Kiire inventuur näitas, et olime saanud kõik tagasi. Me ei hakanud kohe kontrollima, kas pildi- ja filmimaterjal on kustutatud. Pakkisime asjad kiiruga kottidesse, võtsime passid ja seadsime end minekule. Hannes oli sedavõrd uljas, et palus kõiki asjalisi grupipildile, kuid sõjaväelased keeldusid. Sm Kalašnikov selgitas, et see võib talle ohtlik olla. Mõistetav.
Meile loeti sõnad peale, et enne Esfahani ei tohi me mingil juhul ühtegi pilti ega filmilõiku teha. Surusime kõigiga kätt ja sm Kalašnikov teatas veel, et Welcome to Iran!. Ainuke, kes ei