alt="uhhuduur" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000248.jpg"/>
Jumala igapäevane kohalolu torkas eredalt silma. Ei tekkinud patumõtte raasugi…
Marssisime pikalt, enne kui leidsime väikese leivapoe. Värskelt küpsetatud lavašš vaigistas nurina ja andis jaksu rahulikumalt edasi kooserdada.
Kavandasime reisi esimest klotsikülastust, milleks sai valitud Golestani palee. Sõnaseletuseks neile, kes Uhhuduuri kõnepruugiga tuttavad ei ole: KLOTS ehk Kultuuriliselt Ligitõmbav Objekt Tavalisele Seiklejale. Tõele au andes on väljend meie kasutusse tulnud sõnalaenuna ja emakeele värskenduse eest tuleb kiita Plaadi-onu ehk Jaanus Plaati.
Igatahes, Golestani palee on Qajari dünastia valitsejate elupaik, mille üks liikmetest, 19. sajandi keskel elanud Nasser al-Din Shah sai kompleksi kujundamisel inspiratsiooni Euroopa ehitustavadest. Palee silmatorkavamaid eripärasid on kaks massiivset torni, mida muidu siinmail palju ei näe.
Imporditud ehitustavad
Šahhi unevalvur – väärt amet, Vana!
Tornide ees riietasid end pidulikku punasesse vormi kolm noormeest, kes viipekeele abil selgitasid, et nad on šahhi unevalvurid. Selline oli nende stepptantsu minu tõlgendus, mis ei pretendeeri tõele. Igal juhul väärt amet, peaks meie grupiski juurutama, kui Liivo jälle krõbistama kukub.
Palees asub hulk muuseume, kuhu saab osta eraldi piletid, ent võib soetada ka ühispileti terve palee külastamiseks. Oli reede ja tundus, et mitte väga turistiderohke aeg, mistõttu enamik muuseumidest oli kinni. Peaaegu ühel meelel tõdesime, et kõige parem klots on kinnine klots. Õnneks oli avatud üks raamatupoodidest, kust ostsime viimaks korraliku Iraani teede atlase. Hästi kulutatud 12 dollarit!
Aastavahetus ootas veel mitme tunni kaugusel. Aja surnukslöömiseks tundus kõige targem minna tagasi hotelli ja noristada üks korralik päevauni. Õhtuks tegime suuri plaane: Hannes peilis välja mingi armeenlaste koha linna põhjaosas, kus terendas salalootus uusaastanaps võtta. Eelmisest reisist olid meil meeles modernsed jäätisekohvikud, kus võiks Suri-Muri ja Vanilja Extreme’i kokteilidega korraliku labraka maha pidada. Seega, arvestades ülevaid kavu, tuleks väike ja kosutav bjuutisliip3 vaid kasuks.
Allah teab, milleks sa suuteline oled, ega koorma sind enamaga
Kõigevägevam pidas meie jaoks aga oma plaani. Juba saabumise õhtul oli hotelliomanik suure saladuskatte all maininud, et tal leidub ehk kusagil midagi, millest kõva häälega rääkida ei tohi, ja ära ta seda seitsme dollariga meile ei müü. See midagi, millest rääkida ei tohtinud, vahetas seitsme dollari eest omanikku ja leidis koha meie toas laua peal. Kuigi plekkpurgis ja vaid 0,33-liitrine, maitses see nagu ehtne šotlane. Peale selle oli Hannes „unustanud“ kotti nii matkapoest ostetud vananenud viinamarjamahla pulbri kui ka ühe kuumutatava jõulujoogi pulbri. Varem arutletud teema, millal keegi tilkagi võtmata viimati uut aastat tervitas, oli lõppenud tõdemusega, et ju see aeg jäi kusagile varasesse koolipõlve.
Kampai, Nippon! Happy New Year!
Kellaaeg oli tobe, mingi 6−7 paiku õhtul. Kuna plaanisime veel välja minna, otsustasime olemasoleva vägijoogilaadungiga tervitada Jaapani uut aastat. Kokku tuli kamba peale kolm klaasi eri kraami. Keerasime selle keresse ja läksime linna peale.
Esimene eesmärk oli leida üles hamam, mis pidi asuma kõrvaltänavas. Meie kõigi teadmist mööda on hamam udumõnus araabiapärane aurusaun, mille juurde kuulub korralik massaaž ja värske apelsinimahl.
Liivo sättis ette ülimat naudingut kirjeldava näo ja me kerisime ootused lakke. Naabertänava hamami eesruum nägi autentne välja ning me maksime küsitud raha. 20 000 riaali ehk umbes kaks dollarit näost tundus igati mõistlik hind. Seepide ja šampooni ning käteräti laenutuse eest maksime eraldi.
Lugu hakkas kahtlane tunduma, kui meid soovitud sihis edasi ei lubatud ning juhatati ootama koridori, kus istus ees käputäis kohalikke. Paistis kümme nummerdatud ust, mille igaühe piida küljes rippus väike paberilipik. Keelebarjäär ei võimaldanud meil täpsemalt aru saada, mis toimuma hakkab. Hannes tantsis selgituste saamiseks küll kiiremat, küll aeglasemat kaerajaani, kuid koha omanik jäi vankumatuks. „Istuge siin ja oodake oma järjekorda!“ ütles ta kehakeeles.
Sellest seebist ja šampoonist peab jaguma kuuele
Uste tagant tilkus välja puhtaid mehi. Järeldus sai olla vaid üks: pesta seal saab. Kui järgmine sisse läks, vahetati uksepiidal lipikut. Loogika ütles, et märgiti üles sisenemise kellaaeg. Arvamust kinnitas ka fakt, et kui mõni uks jäi liiga kauaks suletuks, läks omanik selle taha prõmmima ja hüüdis midagi vastuvaidlemist mittesallivat. Nagu võluväel vupsaski minuti pärast uksest välja järjekordne puhas mees. Mõnel juhul ka kaks.
Järjekord jõudis meieni. Saladuslikud uksed avanesid ning ees ootas hämar ja kitsas eesruum, millele järgnes veel pimedam duširuum. Omanik tegi meie puhul enda elu lihtsamaks ja lükkas ühte konkusse kolm ning teise veel kolm uhhuduurlast.
Me olime saanud vana-aasta õhtul korraliku hamami-tünga osaliseks. Liivo veel eriti, sest ta oli hotellis just duši all käinud. Ma tahtsin sama teha õhtul, kuid olude sunnil pesin end nüüd. Hotellis oleks see olnud tasuta.
Kultuurikogemusse investeeritud kaks dollarit tasusid end siiski ära. Hakkasin hügieeniprotseduure lõpetama, kui märkasin hämaruses ja veeaurus, et midagi on ukse peale kraabitud. Lähemal inspekteerimisel osutus see koopamaalingu tasemel kohalikuks pornograafiaks: vulgaarses poosis naisterahvas oli parasjagu vastu võtmas suurt õnnistust, selle kõrval üks tavaline vahekord koerapoosis ja kõige tipuks end ise rahuldav turbaniga imaam. Mul kukkus karp lahti. Teisalt, mis seal imestada − on mõned inimlikud ihad, mida lõpuni alla suruda ei saa. Olgu siis tegemist kui tahes jäiga traditsiooni, režiimi või religiooniga.
Kurg tõi, kurg tõi… Islami-porr oma ehedal kujul
Et hamami minek oli olnud Hannese idee ja osutunud vallatuks kogemuseks, sai ta endale nüüd uue hüüdnime: Hamami Hannes.
Hotellis lõime lahti kaardipõrgu, mis üksteisele pideva kärukeeramise tõttu ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Tundus, et meie eesmärk on arendada ühistegevust varaste hommikutundideni. Kilkeid ja karjeid kostis eri emotsioonide ajel ohtralt, kuid lõpuks tuli võitja välja kuulutada ning selleks osutus sport.
Korraks andsid kodanikele endast märku ka esimesed kõhuhädad, mis väljendusid plärtsuga asjalkäimises ja homeeriliselt naljakas, umbes 30 sekundit kestnud ning heliredelit otsast otsani läbi laulnud peerus.
Coca Cola imevägi: rätiku alt vupsab välja kelmikas juuksesalk. Seda rongi enam kinni ei pea
Hannes
Mulle meeldib Iraanis – see pole tavaline reisisihtpunkt, kuhu minna päikest võtma ja õlut libistama.
Loomulikult napsitatakse Iraanis nagu mujalgi maailmas (ka seal, kus see on keelatud), aga selleks, et alkoholile pihta saada, peab kohalikke inimesi tundma. Peab olema „usaldus“, sest karistused šariaadi seaduste järgi keelatud alkoholi tarbimise eest võivad olla karmid. Kuuldavasti tegelevad siin viski ja muu kange kraami riiki smugeldamisega ka julgeolekustruktuurid ise – näiteks paramilitaarne revolutsiooniliste valvurite organisatsioon.
Uueks aastaks õnnestus meil Teheranis üks 0,3-liitrine purk Venemaalt salakaubana sisse toodud viskit hankida. Kuue mehe peale naudisklesime selle teega sisse.
Tegelikult pean vaatama ka asja positiivset poolt. Viimased paar aastat Hiinas töötades ning Eesti ja Mongoolia vahet sõeludes