rattad ja 5 kg isiklikke asju
Olime lugenud üht Iraani reisiblogi, kus oli kirjeldatud paari inglase seiklusi samal marsruudil, mis meid ees ootas. Et seal mainiti ka vestlusi kohaliku salapolitseiga, siis pidime olema valmistunud rääkima kõik sama juttu. Reis võiks kiskuda pikemaks, kui Iraani võimud saaksid teada, et meie rühma kuuluvad Kaitseliidu pressišeff, tuntud teleajakirjanik ning Euroopa Komisjoni diplomaat (küll värskelt erru läinuna). Sestap kõigile teadmiseks, et Taniil oli edaspidi Aegviidu kooli tööõpetuse õpetaja, Wend sama kooli jalgpallitreener ning Hannes sotsiaalnõunik Heateo Sihtasutuses. Ülejäänutel polnud oma identiteediga probleeme. Mida kurja suudavad korda saata ehtne ülikooli lektor, Heateo Sihtasutuse tegelik tippametnik ja kohvikupidaja? Kordasime legendi uuesti üle − pidime seda teadma une pealt.
Hannese kolmapäev tõi välja tema loomuse pehmema poole, mis väljendus kahanenud uljuses, ja me ei venitanudki lennuki peale minekut viimase kutsungini. Paar tooni vaiksemalt oleksime võinud lennukis võtta, kuid eks meeleolu olnud laes. Ikkagi kolm ja pool aastat eelmise reisi lõpust juba möödas.
Kopenhaagenis tegime check-in’i vaid oma rümpadele ning ülejäänud neli tundi lennuväljal lendasid kaardimängu saatel. Liivo tõdes, et midagi pole muutunud. Sporditulemuste austajatele olgu öeldud, et esimese mängu võitis Hannes.
Karastusjookide, käärinud viinamarjamahla, põletatud suhkruroonektari ja päikeseloojangu komplekt lennuväljal tekitas härda meeleolu. Asjale pani kupli peale Mardi samas soetatud helivõimendussüsteem, mis muutis tema iPodi kollektiivseks riistvaraks. Idamaist lärmakust tuli enne keskkonda sisenemist harjutada. Mõned lähemad laudkonnad vist ei pidanud Pink Floydist ega Led Zeppelinist lugu, sest mõne aja pärast jäi meie ümber tühjaks. Aga võib-olla nad kiirustasid lennukile.
Hannes lubas, et Turkish Airline on ehteuroopalik lennufirma, kus saab kõike. Ei saanud! Väike plasku (vist oli viski) oli meil õnneks varuks ja kohv koos koorepulbriga võimaldas teha Baileyse-sarnast kodukootud jooki. Kolmetunnine lend sujus kiirelt.
Ankara lennujaamas takistas üks mundris härrasmees tavapärast transiittsoonis kulgemist − nagu hea karjane üritas ta kõiki Teherani lennukile minejaid ühte punti koondada. Hiline õhtutund ning reisijate hajameelne isepäisus ei teinud ta ülesannet lihtsamaks.
Olukord muutus närviliseks, sest olime arvestanud paari klaasi karastusjoogi manustamisega enne islamivabariiki suundumist. Hannes vahtis närviliselt kella – ta lootis, et neljapäev jõuab kätte enne, kui siseneme lennukisse.
Liigne viivitus sõi väärtuslikke minuteid halastamatult. Pidime läbima turvakontrolli isegi kaks korda. Esimesel korral piirdus käik lihtmenetlusega, teisel korral tuli saapad jalast võtta. Hoiatasin ette, et hommikust saadik umbsetes jalanõudes viibinud sokipaari eksponeerimine ei pruugi teha head õrnale osoonikihile, kuid ametnikud jäid endale kindlaks.
Jõudnud teisele poole kontrolljoont, peilisime kiirelt välja viimase avatud kohviku, kus Mart tellis kõigile (peale Liivo ja Hannese) suured karastusjoogid.
Puhveti laua taga asusime rühmatööle nagu hästi kokku jooksutatud mälumängumeeskond: kaalusime eri meetodeid, kuidas uue päeva hakul Hannese meeleolu meie omaga kiiresti samale lainele viia olukorras, kus häädust ei saa enam hankida. Ühe variandina kaalusime vereülekannet. Wennale meenusid Juha Vuorineni „Joomahullu päevaraamatust“ mõned tõhusad meetodid, kuid mul läks neid kuuldes süda pahaks.
Hannes ei jätnud end juhuse hoolde. Ta ilmus tax-free-poest välja minipudelisse villitud tuntud jahimehejoogiga − preemia kannatuste eest, mille ta oli lõppenud päeval sunnitud üle elama.
Juba registreeris Teherani lennule värvikas seltskond kohalikku rahvast, nende seas ka šarmantne neiu pearätiga. Kahel eelmisel lennul olin mina istunud keskmisel kohal. Tihedamini lendajad teavad, et see on kõige kehvem koht. Viimasel otsal sain aknaaluse koha ja Wend vahekäigu-äärse. Ennustasime, kes meie vahele istuma satub. Pakkusin, et Liivo, kes tuleb ja hakkab nina kirtsutama. Tuligi Liivo ja hakkaski nina kirtsutama.
Paar rida jäi lennukis tühjaks ning juba õhkutõusmise ajal istus Liivo privaatreas, nautides vaadet Ankara ööle.
Šarmantne pearätiga neiu meie taga vaatas üsnagi ebamoslemlikult meile julgelt silma ja tundis ilmselgelt huvi pisut sagritud matkariietes seltskonna vastu. Pidasin targemaks hoiduda vestlusse laskumast, sest neiu kõrval ja mujalgi lennukis istus hulk mornima näoga seltsimehi, keda võinuks pidada New Yorgi septembrirünnaku mõne elluviija lähisugulasteks.
Iraan
Alustame lõpust
Teheran, neljapäev, 30. detsember
Kristjan
Lennuk maandus Teheranis kella kolme paiku öösel. Passikontrollis olid eraldi read kohalikele ja välismaalastele, ridade suhe 4:1 kohalike kasuks. Me jätsime end ainsas välismaalastele mõeldud sabas viimasteks. Peale meie oli seal veel peotäis Türgi töölisi. Hannes arutles, et oleks justkui loogilisem Iraanist Türgis tööl käia, kuna seal on papp parem. Samas, Iraanis asub palju Türgi ettevõtteid, kes võivad ka vabalt oma tööjõudu kasutada.
Hiline öötund oli muutnud ametniku tõredaks, kuigi püüdsin südamliku näo ette manada. Ütlesin talle tervituseks as salamu alaykum, kuid tõmmu tegelane ei vaevunud pilkugi tõstma, vastamisest rääkimata. Ta skaneeris dokumendid, meie andmed vurisesid julgeoleku andmebaasi ja tempel raksatas passi – ei mingit tervituskõnet.
Rattad Tallinnas lennuki peale igatahes pandi…
Järgmiseks rippus õhus küsimus: kus on meie pagas ja kuidas me kogu kila-kolaga tollist läbi pääseme? Hannes oli pildistanud, kuidas papist rattakastid läksid Tallinnas lennukile. Korra nägime kolme rattakasti ka Ankaras maha laaditavat, kuid rohkem meil nende saatusest aimu ei olnud. Kuna Ankara ja Teherani lennu vahel tuli ümberistumiseks teha lühike paus, siis kartsin, et kraami ümberlaadimisel võis tekkida probleeme. Pagasisaalis aga tervitasid meid kuus kasti ja kõik seljakotid, mis olid kaksteist tundi varem meist Tallinnas lahkunud. Kastid olid mõne nurga pealt muljutud ja rebida saanud, kuid püsisid ühes tükis ning midagi ei olnud avatud.
Pressisime kastid pagasi valgustamiseks mõeldud masinatesse, kuhu need mahtusid millimeetrise täpsusega. Olime valmis, et saame laotada kogu kola paarikümnel ruutmeetril laiali, kuid imekombel ei tundnudki keegi huvi meie pagasi vastu. Lepiti selgitusega, et tegemist on jalgratastega. Nüüd kuulsime ära ka Welcome to Iran! ja juba seisime teisel pool kontrollposte Teherani ajatolla Khomeini nimelise lennujaama peasaalis. Kohe vastas paistis lillemüügi kiosk ja mul oli sedavõrd helge tuju, et tahtsin osta Liivole ilusa buketi! Õnneks polnud raha veel vahetatud. Mida edasi teha? Kellaaeg oli kas liiga hiline või hoopis liiga varajane – linna seiklema minek tundus tüütuna. Taksosid küll leidus ja võinuks saada mõne kabedamagi, kuhu rattad sisse toppida, aga sellisel ajal oleks linnast raske öömaja leida.
Nüüd saime esimest korda tunda Allahi lahkust ja leidsime jumaliku öömaja lennujaama palvemaja meestesektsioonis. Valitsesid spartalikud tingimused, kuid see oli mõnusamaid kohti, kus ma olen reisidel maganud. Küljealuseks pehme vaip ja tuba soe – mida veel tahta! Ruumi oli end unele seadnud palju mehi. Koha juurde kuuluv soki- ja higihais ega taustahelid ei seganud grammigi.
Meid äratas mõnevõrra ootamatult ja julmalt hommikul kella viiene palvetund. Valgust keerati kõvasti juurde ja kõik peksti üles. Korralikud inimesed asetasid arvatavasti Meka kandist toodud mullast kokku pressitud medaljonid enda ette põrandale. Igaühel oli oma jutt Jumalaga rääkida.
Eeldada võiks, et siinmail pole nii palju seljahädasid nagu meie kandis. Mõne põhjalikuma tegelase jaoks seisnes pool tundi kestnud palvus reipas püsti-kükkikummargile võimlemises. Isegi vanad mehed olid vilkad ega paistnud, et keegi oleks seljast kinni haaranud ja teinud nägu liigesegeeli reklaamist.
Palvetamise teisel etapil võttis imaam juhtimise enda peale ja luges eespalvust,