said omaette toa, teised laiutasid tänava poole avaneva aknaga neljases dormis.
„Kus siin süüa saab?“
Aknatagune La Manche’i 24-tunni-ralli ei vaikinud hetkekski, varieerusid ainult sõidukid. Kõige lärmakamad ehk väikesed mootorrattad lasti rajale hommikul kella 5 ja 7 vahel. Vedasime oma rattad teisele korrusele numbritubade uste taha, laadisime kompsud tuppa ja siirdusime sööma. Edasise õhtu märksõnad olid rahulolev mõmin kohaliku toidu kiituseks ja Une-Mati nuiahoop pähe. Lahkumisnädal oli olnud nii mõnelegi meist tormiline ja väsib isegi uhhuduurlane.
Wend
Paberil kiri koju
Teherani jõudsime üllatavalt ladusalt – ei olnud aasale pääsenud vasikate kepsutamist lennujaamade tollivabas tsoonis ega liinilennukite alkoholivarude hävitamist. Eks see ole segu teele asumise meeleolust, täiskasvanumaks saamisest ja pisiasjast, et lennukis, millega Teherani lendasime, alkoholi tasuta ei serveeritud, isegi ei müüdud.
Ometi olime kell kolm öösel Teherani jõudes väsinud. Mitte plötud joodud joogist, vaid vanamoodsalt väsinud. Ei viitsinud isegi rõõmustada, kui nägime rattaid ja seljakotte mööda pagasilinti meie poole rullumas. Probleemideta läbisime passi- ja tollikontrolli ning olimegi reisi alguspunktis.
Islami riigi kiituseks olgu öeldud, et öistele reisijatele, kes peatuvad olude sunnil lennujaamas, on ööpäev läbi avatud palveruum, mis on kaetud pehme vaibaga ning kus kõik väsinud teelised võivad seina ääres külje maha panna ja silma looja lasta. (Praegu tuli meelde, et oma matkamadratsi olen ka maha unustanud, pagan! Fotoaparaadi ka!)
Rattad andsime pagasiruumi hoiule. Vahetasime raha ja jõime airani. Pagasiruumi otsides tuli meile lahkesti abi pakkuma ilus noor kohalik neiu. Vestlus piirdus käemärkide vahetamisega. Me jätsime, õigemini Mart jättis talle nii kustumatu mulje, et tüdruk tuli joostes tagasi ja andis Mardile paberi oma nime ning telefoninumbriga. Kehakeeles ütles ta: „Helista, kui Teherani jõuad!“ Ma küll ei kujuta ette, kuidas võiks välja näha telefonitsi kehakeeles suhtlemine. Mart oli igatahes meelitatud ja kohmetunud ja langes meie aasimise objektiks. Tema kallal nokkimine jätkus hommikul söögilauaski.
Enne aga turgutasime närbunud kehasid kosutava uinakuga Allahi pilgu all. Nina harjus kümnete ja kümnete meeste sokihaisuga ning vimm polnud pikk pärast kella viiese hommikupalvusega kaasnenud äratust – tegu oli siiski komfortse lesilaga.
Pärast hommikusööki hullasime lennujaamaesisel ehitusplatsil ratastega kolm või neli tundi. Teheran pidi jääma lennujaamast umbes 35 kilomeetri kaugusele ja enne kella kahte startides olime õndsas veendumuses, et loetud tundide pärast istume ajatolla Khomeini väljakul, täissöönud ja rahulolevad.
Õhtul kell kuus ekslesime veel linnas, olles läbinud 60 kilomeetrit. Alles pilkases pimeduses pärast kella seitset leidsime selle õnnetu väljaku ja hotelli. Hind seitse dollarit näost tekitas Hanneses küll tahtmise veel ringi vaadata, kuid tema kaubamärgina tuntud tähenärimine summutati eos. Kell on 20.57 ja ma olen veel ainsana ärkvel.
Spontaanselt üles seatud rattaparandustöökoda Teherani lennuväljal
Mehed ja rattad
Taniil
Uhhuduur on kolmanda retke alguses, selle lõpuks peaks meil olema rattasadulas läbitud umbkaudu kümme tuhat kilomeetrit teid või teeks nimetatavaid lõike. Et saatuse (ja üldse mitte minu enda) tahtel olen seltskonna mehaanik, siis katsun allpool kirjeldada meie ning meie ratsude suhet.
Hannes
Kõige südamlikum suhe oma rattasse (õigemini ratastesse, sest igal reisil on tal olnud uus ratas) on grupijuhil Hannesel. Siinkohal ärgu palun arvatagu, et Hannes on rattapede velofiili tähenduses. Pigem on Hannes meie seast see, kes tunneb ennast jalgratta seljas kõige paremini. Tema nimel on kõik Uhhuduuri kiirus-, hüppe- ja muud rekordid. Samuti on ta ainus meie seast, kes on seni läbi saanud kukkumis(t)eta. Hannes ja ratas on üks. Selle nimel ei pea Hannes reisi alguses paljuks ratta juveliirset kalibreerimist, et millimeetri täpsusega panna paika sadula kõrgus ja kaugus ja teised pisiasjad. Ka on Hannes esimene, kes tõstab kisa, kui kett näikse kippuvat kuivama. Oma ratast hooldab ja putitab Hannes alati ise. Õnneks ei pea ta seda tihti tegema, sest rattad paistavad ka teda hoidvat.
Kristjan
Kui Kristjani ja tema ratta suhet katsuda iseloomustada meditsiiniliste terminitega, siis sobib selleks diagnoos nimega hüpohondria. Kristjanil on kohe reisi algusest peale tunne (just nimelt tunne, mitte teadmine), et rattal on midagi viga või midagi peaks parandama. Nii ta hakkabki ratast kohe pärast selle kättesaamist parendama. Alguses teeb see meile kõigile nalja. Hiljem läheb nii nagu hüpohondrikutel tihtipeale ikka – inimene jääbki mingisse tõppe ja Kristjanil hakkabki ratas jukerdama. Nii veedab ta umbes reisi keskpaigast alates kõik väiksemad vahepeatused oma ratast putitades.
Wend
Wenna ratas kannab alati kõlavaid nimesid. Kui rattaga midagi juhtub, teatab Wend sellest kohe mehaanikule, lootes, et see kõrvaldab vea. Mõnikord, kui tegemist pole pakilise veaga või mehaanik on laisk, võib ta vigase pruudiga päevi sõita. Lõpuks võib koguni juhtuda, et Wend ei lubagi enam ratast parandada. Ta armastab ratast just sellisena, nagu see on.
Liivo
Liivol on alati oma ratta suhtes nõudmised – porilauad ja korralik rattajalg on asjad, milleta Liivo keeldub matkale minemast. Isegi hoolimata teadmisest, et porilaudade tõttu peab ta oma pikkadele ja peenikestele koibadele kõvasti rohkem tööd andma. Liivo ratta porilauad on kogu reisi vältel aasimise ajend, juhul kui paremat viisi sõpra narrida ei tule meelde. Kui sajab vihma, on Liivol muidugi võimalus tagasi teha. Viimase reisi ajal avanes tal selline võimalus ühel korral.
Mart
Mardi jaoks on ratas töövahend. Ta ei piina seda, samas ka ei kiindu temasse. Ratas on sõiduvahend. Seni on Mardi ja ratta suhe olnud mõlemapoolselt viisakas ehk tema ratas on keskmiselt kõige paremas korras ega ole teda kordagi tõsiselt alt vedanud.
Hamami2 Hannes
Teheran, reede, 31. detsember
Kristjan
Meil oli võimalus korrata eelmise reisi algust ja alustada suurt seiklust uue aasta esimesel päeval. 2007. aasta kevadel alustasime teekonda Katmandust praegusesse lähtepunkti, kui aastast 2063 sai 2064 hindu kalendri järgi.
Otsus saata vana-aasta ära Teheranis andis meile vabaduse magada hommikul nii kaua, kui keegi soovis, ehk selle hetkeni, mil Liivo hakkas krõbistama. Tal on geniaalne omadus tekitada uskumatult intensiivseid ja und rikkuvaid helisid selliste väikeste protseduuridega nagu hambapasta ja raamatu kotist väljavõtmine. Hoolimata kilekoti-vaenulikkusest on ta ikkagi kõik asjad pakkinud eriti krõbisevatesse kotikestesse ja need omakorda pisut suurematesse krõbisevatesse kotikestesse ning kogu krempli ragisevate lukkude taha mitmekordselt kinni tõmmanud. Ja ega ta ju täpselt ei mäleta ka, kus miski asub…
Läbi kergelt toonitud aknaklaasi avanes hostelist imeline vaade üle tänava asunud mošee kuplile. Õhtupimeduses oli jäänud see ilu märkamata, kuid nüüd paitas avastus silma. Hoone oli märkamatu, tänavafronti sulandunud. Sissepääsust oleks võinud vabalt mööda jalutada seda tähele panemata. Diskreetne kardin ja pisut rohkem araabiakeelseid kirju väikese mosaiigi taustal olid kõik, mis reetsid pühakoja.
Meie hotell asus autokaubanduse uulitsal. Nimelt on kaubandustegevus siinmail korraldatud viisil, et samalaadset kaupa müüvad ärid on koondunud tänavate kaupa. Üksteisele järgnesid reas aku- ja rehvipoed. Vilkaim tegevus käis ärides, kus oma autosid sai pisut ilusamaks tuunida: uued istmekatted (vanad lendasid sinnasamasse poe ette rentslisse), seksikas roolikate, klaasist käigukanginupp ja muidugi ilukilbid! Mis mees sa õige oled, kui su Saba-nimelisel kohalikul väikeautol pole helkivaid Honda kilpe! Kaubanduse jagunemine tänavate kaupa on ühtpidi hea, kui sa tead, mida otsid. Teisalt tüütu, kui soovid harjamüüjate