– Eesti Vabariigi ohvitser, NKVD agent, Saksa ajal julgeolekuohvitser, kellele allusid erikohtud, mis inimesi 24 tunni jooksul surma mõistsid.
Me võiksime ka oletada, et Mere hüppas Punaarmeest üle kindla ülesandega, kuid see jääbki ainult pähevilksatanud oletuseks.
Ent mine tea, vahest kunagi annavad seni seitsme luku taga olevad ning läbitöötamata arhiivid ka sellele küsimusele vastuse.
Veelgi hiljem, kui Mere juba pärast sõda Inglismaal elas, püüti Meret värvata uuesti Nõukogude agendiks.
Luurele ei ole oluline kellegi mineviku paljastamine. Sellega tegelevad propagandistid, keda tõeline luuraja lihtsalt põlgab. Luurele pole niivõrd oluline ka kellegi kinnivõtmine või tapmine, seda tehakse vahel poliitikute tellimusel.
Luure esimeseks ülesandeks on värvata, sundida, meelitada, kavaldada inimene koostööle. Mida suurem vaenlane, seda kõrgem on ta hind. Eriti olulist vastast teeniva tegelase värbamise puhul ootab ees ülendamine ja kopsakas preemia.
Ma kujutan väga hästi ette, kuidas Meret 1956. aastal KGB poolt allutada püüti. Heade maneeridega, puhtalt eesti keelt rääkiv ohvitser näitas talle NKVD-toimikut (loomulikult koopiat) ning andis valida – kas hakkate meiega koostööd tegema või kõik tuleb avalikuks. Nii teie reeturlus 1940/1941 kui ka tapatööd Eestis 1941/1943.
Meile praegu teadaolevalt Mere ei allunud šantaažile. Ja vastutasuks mõisteti ta surma, seda küll tagaselja.
Loomulikult ei saanud ENSV-s rääkida Mere agenditööst punasel aastal 1940/1941, sest agentide olemasolu NSV Liidus oli täielikult salastatud. Ants Saare sulesorgelduses pole sellest sõnagi.
Maal, kus neid võis olla ehk kõige rohkem Hiina järel, ei tohtinud neist piuksatadagi.
Võib ju oletada mis siis, kui Mere oleks taasvärvatud? Talle oleks antud mingi Nõukogude Liidule kasulik ülesanne, algkapital äriotsaks või näiteks ajalehe väljaandmine, töö, mis poleks kuidagi seotud luuretega.
Nõukogude Liit on lisanud traditsioonilisele luurevallale, infokogumisele lubatud ja keelatud meetoditega veel majandustegevuse, juba alates Nõukogude võimu esimestest aastatest tegutsevad kogu maailmas firmad, mis variisikute kaudu on tegelikult Nõukogude Liidu omanduses.
Luurerahade kulutamine on läbi aegade olnud täiesti läbipaistmatu. Raske öelda, kui palju nende firmade tegevuses on luuretöötajate eriäri (kindlasti mitte sada protsenti), kuid midagi kukub kahtlemata ka polkovnikute valuutakontodele välismaa pankades. Ammugi siis kindralite omadele.
Variisikuteks läheb vaja inimesi, kes on juhitavad ja sunnitud olema sõnakuulelikud.
Poleks Mere keeldunud ettepanekust, “millest ei saa keelduda”, oleks ta ausa kodanikuna elanud Eesti pagulaskonna silmis rahulikult oma päevade lõpuni, kindlasti poleks me tema nime leidnud Ants Saare paskvillist. Ja alles 1996. aastal oleksime saanud lugeda Indrek Jürjo raamatust “Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja Veksa arhiivdokumentide põhjal”, mis mees oli Mere tegelikult (seda Eestisse meelega jäetud agenditoimiku põhjal).
Enne juba refereeritud Uno Andrussoni raamatust võime lugeda, et NKVD-lasi lasti 1941. aastal kähku maha, saamata neilt kogu vajalikku informatsiooni, ja seda tehti põhjusel, et nad liiga palju ei lobiseks, mõnda Omavalitsuses ja PolPolis soojal kohal olevat inimest välja ei annaks.
Mida sellest järeldada Männili kohta, kelle mõjutamiseks oleks olnud vajaduse puhul hoob näiteks Eestisse jäänud isa, ema ja noorema venna näol?
Muidugi, kui palju sellest hoovast oleks värbajatel olnud abi…
Mina jätkasin Motilonias vestlust imestusega – kuidas see on võimalik? Kui mina oleksin KGB ülem olnud, oleksin mina tööle pannud terve rühma ohvitsere, kes oleksid tegelenud ainult Säre küsimusega.
“Kõik ei ole nii kavalad kui sina,” ironiseeris Männil ja jätkas: “Evald Mikson on mind pidanud nii SD kui NKVD agendiks, aga üks välistab teise.”
Ei välista. Vastupidi, topeltagentlus on väga levinud asi. Iga luure esimeseks ülesandeks on siseneda vaenlase luuresse, ütlesin mina.
Noh, nii peen mees ma ei ole. Ei ole ma mingi James Bond, pareeris Männil ning see meie dialoog kõlab filmiski.
9
Luuretöö Soome vastu
Loomulikult ei vestelnud me ainult Särest.
Eespool oli toodud Ervin Viksi elulugu, temast saab Uno Andrussoni andmeil Evald Miksoni arreteerimise järel Poliitilise Politsei Tallinna ja Harju inspektuuri ülem 28. oktoobril 1941.
Rääkisime ka Viksist.
Kuulsin, et novembris 1941 kutsuti Männil ülema kabinetti, seal oli lisaks veel Ernst Pärnsoo, samuti vabariigiaegne politseinik nagu ka Viks.
Pärnsoo oli eri aegadel PolPoli (või siis SD) B IV C referentuuri (tegeles spionaažiga) referent ning B IV referentuuri (tegeles juurdlusega) referent. (B märkis Eesti sektorit, täht A Saksa sektorit.)
Männilit hoiatati, et juttu tuleb äärmiselt suurest saladusest, temalt küsiti, kas ta oleks valmis uurima Suur-Soome loomise teemat.
Ausalt öelda, taas päris uskumatu lugu.
Suur-Soome ideoloogia järgi taheti liita ühte riiki soomlased, eestlased, karjalased, ingerisoomlased ja mõned teisedki soome-ugri rahvad, oma kõige fantastilisemates plaanides nähti Suur-Soome riigi idapiiri kulgevat Uuralite kandis.
Mõned fanaatikud on esitanud territoriaalseid pretensioone Rootsilegi, et ühendada Soomega sealsed alad, kus valdavalt elavad soomlased. Suur-Soome ideed levitas eriti Akadeemiline Karjala Selts, selle populaarsus küündis oma tippu Jätkusõja ajal, vahetult pärast Teist maailmasõda oli see päris keelatud, hiljem on üldsuse silmis teeninud põlguse. Mis aga ei tähenda, et tuli tuha all ei hõõguks.
Olgu märgitud, et Suur-Soome ideed on Nõukogude repressiivorganid kasutanud soome-ugri rahvaste hävitamisel, inkrimineerides intelligentsi esindajatele süüdistuse selle pooldamises või koguni tegevusega toetamises, näiteks Soome spiooniks olemises.
Romantilised hinged Gustav Suits, Eino Leino, Villem Ernits ja teised ihalesid mõlema riigi sünniajal (1917–1918) Soome-Eesti ühisriiki, ka Konstantin Pätsile polnud see idee vastukarva (mis eriti tuleb välja tema testamendist), kuid tema oli vist ainus tõsiselt võetav poliitik, kes seda plaani väheke toetas.
Kahjuks on jäänud täpsustamata, millistes piirides Ervin Viks ja Ernst Pärnsoo nägid oma Suur-Soomet.
Taustaloomiseks paar sõna rinnetest.
Saksamaa triumf oli totaalne, Lääs oli põlvili surutud, Mandri-Euroopas riigi tasemel vastupanijat enam polnud, ainsaks tegevvaenlaseks oli jäänud Suurbritannia, ent need lahingud toimusid õhus ja Põhja-Aafrikas. Idas oli Wehrmacht edasi liikunud kiirusega 25–35 km päevas, vangi oli langenud umbes 4 miljonit punaarmeelast, kes olid lihtsalt keeldunud oma häbiriigi eest võitlemast.
Saksamaa oli juba komistamas NSV Liidu kaitsevallide teisele ja kolmandale ešelonile, millest luure polnud Hitlerit informeerinudki, kuid esialgu ei tajutud ohtu, sest kiired võidud olid pimestanud kainet meelt.
Nõukogude Liit polnud kinni pidanud endale edukast Moskva rahust, mis tal oli õnnestunud Talvesõja järel Soomele peale suruda (nõuti uusi territooriume, Saksa-Nõukogude sõja algul pommitati Soome linnu ja laevu, Helsingist oli ära kutsutud suursaadik, eetris käis äge Soome-vastane propaganda), Soome oli sattunud Nõukogude Liidu poolt väljakuulutamata uude sõtta (millest kasvas välja Jätkusõda). See tingis Soome ja Saksamaa lähenemise, Saksa väed kutsuti kaitsma Põhja-Soome niklirikast Petsamo piirkonda. 10. juulil alustasid Soome väed liikumist itta ning 9. septembriks oli tagasi võidetud Talvesõjas kaotatud territoorium ja lisaks suur osa Ida-Karjalast.
Soome olukord oli koguni nõnda kindel, et Soome vähendas rindevõitlejate koosseisu, osa mehi saadeti tsiviiltöödele tagalas.
Soome liitlase Saksamaa huvides olnuks Soome edasiliikumine ida suunas, see tähendab ka nende maa-alade