teatud hulk inimesi, kes oma hoiaku ja mõtteviisi poolest pole vähem ohtlikud esimestest. Seda ohtlikumad on nad eriti praeguse sõja ajal, kus kogu rahvustervik on kohustatud võidu saavutamiseks välja panema oma parima.
Selliste kahjulike inimeste hulka kuuluvad esijoones anglofiilid, kelle nimetuse all me mõtleme isikuid, kes kuni 1940. aastani kuulusid nn ingliseorientalistide kilda ja kelle teod näitavad, et nad oma sisimas tänapäevalgi hoiavad inglaste poole.
Iga referent peab olema teadlik tema tegevuspiirkonnas asuvate juhtivate inimeste meelsusest ja hoiakust, kuid ei tohi omapead, minust mööda minnes, nende suhtes otsustavat võtta midagi ette.
Kui sel alal peaks üles kerkima mõningaid vajadusi, siis mind otsekohe informeerida, kiirematel juhtudel isegi telefoniteel.”
Mida tähendab kummaline sõna käskkirjatekstis – defaitist? See on toorlaen saksa defätist’ist – allaandja.
Mäletame, et just Männil oli gümnaasiumipõlves veendunud anglofiil.
Siit võib teha kolm järeldust – esiteks välja lugeda tema lahkumise põhjuse PolPolist, teiseks oletada, et seda usinamalt pidi Männil kannuseid teenima, kolmandaks arvata, et Männili toonaseks juba lõppenud töösuhteid ei mõjutanud Viksi käskkiri suurt midagi.
Juhin tähelepanu hoiatusele, et referent ei tohi tegutseda omapead.
Selge, see on selleks, et kaitsta agentuuri nii anglofiilide kui kõigi teiste inimeste hulgas.
Ants Saare raamatust leiame kümnete ja kümnete Männili kolleegide nimesid, kuid mitte Männili nime. Täpselt sama tõdemus kehtib Leonid Barkovi raamatute “Mõrvarid ei pääse karistusest”ja“Abwehr Eestis” (Eesti Raamat, Tallinn, 1974) kohta.
Siin on, mille üle mõelda, sest on ära toodud hulk pisemaid tegelasi, kui oli teadaoleva materjali järgi Männil.
Oleks päris huvitav võrrelda Barkovi raamatus tsiteeritud ENSV-s toimunud tabatud nn massimõrvarite ülekuulamiste protokolle nende originaalidega, ega järsku pole tsitaatidest mõned nimed välja jäetud?
Vabaduses kirjutatud ja kirjastatud PolPoli ametniku Uno Andrussoni raamatu registris on toodud, et Harry Männilist on juttu lehekülgedel 38 ja 41, viimaselt aga me Männili nime ei leia.
38. leheküljelt võime lugeda: “Meie peakorter asus Patarei vanglas. 17. septembril määrati PolPoli ülemaks Ervin Viks. Evald Mikson oli tema abi. Poom oli agentuuri ülem ja Harry Männil tema abi.“
Niisiis, tekstis ainult üks kord, mis näitab, et Männil eriti kõrge tegelane polnud, vähemalt mitte Andrussoni jaoks.
Asi läheb veelgi põnevamaks. Einar Sandeni eestikeelses Miksoni-loos“Tormi käest tulemaale”(Olion, 2004) pole samuti mainitud Männili nime, sama ajal, kui varem ilmunud ingliskeelses“An Estonian Saga” (Boreas Publications, 1996) versioonis on Männil kenasti sees. Samal ajal jutustavad mõlemad raamatud hõrgutavate Àlacarte roogade muretsemisest Du Nordist EK(b)P Keskkomitee esimese sekretäri Karl Säre gurmaanikõhu tarvis, ainult et ühel juhul on seejuures nimetatud Männilit ja teisel puhul mitte.
Ma tean, et Männil ja Sanden olid tuttavad, ja siin on, mille üle pead murda.
Ühe võimalusena tuleb kõne alla, et Männil Särega ei suhelnudki, ei toonud talle restoraniroogasid, ei viibinud ülekuulamistel. Männilil oli ikka kombeks uhkustada, kuidas ta lävis selle maailma vägevatega või vähemalt oli tal au viibida kuskil nende ligidal. Siiamaani on need olnud Konstantin Päts, Andrei Ždanov, Martin Sandberger, Karl Säre ja teised mõnevõrra pisemad tegelased, aga edaspidi tulevad päris suured mehed.
Teine võimalus oleks, et Sanden võis vastu tulla näiteks Männili palvele jätta ta mängust välja, mida Sanden hiljem ilmunud eestikeelses versioonis tegigi.
Minulgi oli kohtumisi Sandeniga, ma tean, et oma raamatute jaoks tegi ta aastakümneid arhiivi- ja muud tööd, ta jättis mulle objektiivse inimese mulje.
Aga nii või teisiti – taas (nagu ka vahistatute vara võimaliku varastamise puhul) on bolševistlikud ja rahvuslikud allikad ühel meelel moodustamaks Männili ümber vaikimise vandenõu.
Eesti Ekspressi tähtraamatus 1993 kirjutab Hans H. Luik, et nii Mikson kui Männil omastasid arreteeritud ja hukatud juutide vara, konkreetselt põhjustas Männili vangistuse järgmine juhtum.
Mikson ja Männil arreteerinud novembris 1942 Suvilate Kontori töötaja Otto Rõdali, süüdistanud teda koostöös tšekistidega ning Rõdal lastud kibekähku maha. Kaks päeva hiljem saabus Feldkommandant’i korraldus nimetatud isikut mitte puutuda. Kohe uuris Tallinna-Harju piirkonna poliitilise politsei juht Ervin Viks, milles õieti oli süüdi Rõdal ning kuhu jäi juutidelt röövitud mööbel ning kunstikogu. Nüüd muutusid endised ülekuulajad ise ülekuulatavaiks.
Mikson vangistati, õige põhjus pole selgunud tänase päevani.
Muuseas, ka Otto Rõdalist on Ants Saare raamatus juttu, kuid seda ainult Miksoniga seoses, Männili nime me ei leia.
Ka Ants Saar seostab Miksoni vahistamise Vaterland’ ile kuuluva vara (Saar kasutab siinjuures hanejalgu) omastamisega, kirjeldab leheküljel 89 edasi, et Mikson olnud Patarei vanglas raamatukogu juhataja, mänginud kaasvangide hulgas fašismi ohvrit, peilinud sel moel nende meelsust.
Hiljem on püütud Miksoni vangisolekut põhjendada ka sellega, et Karl Säre ülekuulamistel sai ta teada asju, mida nii madala, pealegi eestlasest ametniku kõrvad ei oleks tohtinud kuulda. Nii ta isoleeritigi, et ta oma infoga ei saaks kahjustada Suur-Saksamaad.
Karl Säre nime Ants Saare raamatus loomulikult ei esine.
On toonitatud ka Miksoni Eesti-meelsust, sellel on üldiselt alust.
Kuni 1942. aastani politsei ülesehitus faktiliselt kopeeris struktuure, mis olid olnud Eesti Vabariigis.
4. detsembril 1941 jõudis Eestisse kindralkomissariks määratud Karl Siegmund Litzmann, 5. detsembril võttis ta Kadrioru lossis asjaajamise üle Saksa vägede armeegrupeeringu Nord tagalaülemalt Franz von Roques’lt (1877, Treysa, Saksamaa – 1967, Treysa, Saksamaa) ning seni suhteliselt korrektne Wehrmachti võim asendus läbi ja lõhki natsliku tsiviilvõimuga.
Mingist autonoomiast, veel vähem iseseisvusest ei saanud enam juttugi olla, sest Berliini koloniseerimisplaanid nägid ette paigutada Baltikumi kaks ja pool miljonit sakslast, selge ju, et iseseisvatesse riikidesse neid tuua ei saanud.
Igasugusel rahvuslusel, millele sõjavägi oli seni läbi sõrmede vaadanud, oli eesti keeles kentsakalt kõlava ning palju irveid esile kutsuva nimega kindralkomissari alluvuses lühike lõpp.
Mikson vahistati, selle järel korraldati ümber kogu organisatsioon, PolPol muudeti Eesti Julgeolekupolitseiks, seda kureeris nüüd ainult formaalselt Eesti Omavalitsuse juht 1941–1945 Hjalmar Mäe (1901, Tuhala, Harjumaa – 1978, Graz, Austria), tegelik käsutaja oli Saksa Julgeolekupolitsei ja SD, sõnaga Karl Martin Sandberger.
Männilgi pidas Miksoni rahvuslaseks, naiivseks rahvuslaseks, kes karmides sõjaoludes jäi oma lihtsameelsusega hammasrataste vahele. Mikson varjanud andmeid sakslaste eest, ei andnud Eesti-meelseid inimesi üles.
Sandberger eelistas Miksoni asemel hästi sõnakuulelikke mehi, teiste hulgas ka Ain Meret.
Kes aga oli Ervin Viks (1897, Krüüdneri vald Tartumaal – 1983, Austraalia), teine mees, kes Männilit tööle võttes kontrollis?
Viks oli enne Männiliga kohtumist liikunud järgmisi ameteid pidi – ta oli olnud tööl Kaitsepolitseis Haapsalus, Võrus, Narvas, edasi PolPolis Tapal, Narvas, Pärnus, Kuressaares ja Tartus, tõusnud ametiredelit pidi järjest kõrgemale, jõudnud vanemassistendiks ja komissari kohusetäitjaks, Nõukogude võimu ajal vallandati töölt 20. augustil 1940.
1941. aastast oli Viks olnud tegev Tartu koonduslaagris, mis rajati enne, kui Wehrmacht Tartu linna vallutas. Eestlased olid selle ehitanud Näituse väljakule, hakanud sinna tooma kommuniste, ENSV riigiasutuste töötajaid, uusmaasaajaid, sõjavange, juute ja mustlasi, nende mahalaskmised olid alanud juba varem kui laager Näituse väljakule loodi.
Tartu