kust vabanes, siirdus 1947 Inglismaale ja elas seal oma elu lõpuni.
KGB püüdis Meret uuesti agendiks värvata 1956. aastal, need katsed ei andnud (vist?) tulemusi, võib-olla tehti neid Mere Inglismaalt väljanõudmise ähvarduste saatel.
Nõukogude valitsus esitas 1960. aastal mitu nooti, samaaegselt organiseeriti ENSV-s nende kohta toetusmiitinguid. (See oli stsenaarium, mida kasutati mitmes liiduvabariigis.)
Briti valitsus keeldus aga juriidiliselt korrektse tõendusmaterjali puudumise tõttu Meret Nõukogude Liidule loovutamast, päris naljakad on selle kurva asja juures üle kogu Nõukogude Liidu toimunud vihased miitingud, milles töörahvas nõuab veriste timukate väljaandmist, õigemini nende kirjeldused Ants Saare raamatus. Mere mõisteti Tallinnas 6.–11. märtsil 1961 toimunud kohtuistungil surma koos Jägala laagri töötajate Ralf Gerretzi ja Jaan Viigiga. Mere küll tagaselja.
Siiski peab nentima, et toonased kohtulavastused ei kannata Lääne demokraatia ja kohtu sõltumatuse printsiipidest lähtudes mitte mingit kriitikat, need olid nõukogulikud propagandaüritused, kus otsused olid kõrgema parteiorgani poolt ette määratud. Isegi advokaadid ei julgenud kaebealuseid kaitsta! Ja Gerretzi viimane sõna ilmus Moskvas päev enne kohtuistungi lõppemist.
See ja teisedki kohtupidamised olid parteilised nagu kogu võim Nõukogude Liidus ning mõnikord on sellest faktist järeldatud süüdimõistetute süütust, mis on aga loogikaviga.
Me võime ainult öelda – Nõukogude kohus oli Nõukogude kohus, oletatavad kuritööd jäid seal tõestamata, mis aga ei tähenda, et neid polnud.
Miks ma seda kõike kirjutan?
Isikuloolise tausta kirjeldamiseks. Ühiskondlike olude kirjeldamiseks.
Tihti vastandame oma ettekujutuses meie kodumaa, Eesti Vabariigi reetnud ning Nõukogude Liitu ja Hitleri-Saksamaad teeninud inimesi, ometi ei ole asi sugugi ainult must-valge. Rindejoon oli mõneti hajusam, kui me arvame, mõnelgi korral püüti endale kasu lõigata nii siit kui sealt.
Inimeste eluloolised pöörakud ja siksakid võimuvahetuste keerises pole tänagi täpselt teada, ent ometi võis tajuda alatuse atmosfääri, mis võimaldas edasipürgivatel tegelastel oma au ja väärikuse rüvetamise hinnaga välkkiiret karjääri teha. Paljudel juhtudel otsiti endale teed murdes võimalust kättemaksuks, oli siis inimestele ülekohut tehtud tegelikult või see lihtsalt tundus neile nõnda.
Viimane motiiv kehtis peamiselt vähemate tegelaste puhul, kelle hulgast Männil juba pooleldi välja ulatus.
Männil ise on nimetanud oma gümnaasiumipõlve halliks perioodiks oma elus, kuid nüüd algab meie jaoks tema tume aeg, kus ta ujus osavalt nagu kala vees.
Nõukogude ajal oli ta leidnud kullasoone Paldiski sõjasadama ehitusel Punalipulisele Balti Laevastikule ja majavalitsejana, kes haldas ka tühjaks jäänud kortereid.
Mis nüüd?
28. augustil langes Tallinn Saksa sõjaväe kätte, Männil siirdus kohe oma varjupaigast Narva maantee alguses Estonia puiesteele, mille ta oli maha jätnud 11. juunil.
Selgus, et tema tuppa oli paigutatud üks vene perekond, kes evakueerimisel oli kogu vara, kõik raamatud ja riided, kaasa viinud.
Nagu juba öeldud, oli Männil gümnaasiumi lõpuklassist alates Kaitseliidu liige.
Nüüd suundus 21-aastane noormees vabatahtlikuna Omakaitsesse, et lüüa kaasa moodustatavas Eesti administratsioonis.
Mäletatavasti tervitati Saksa vägede tulekut lillede ja rõõmuhõisetega, inimesed lootsid, et Eesti Vabariik taastatakse.
Alles oma uusaastakõnes 1. jaanuaril 1942 ei hakanud kindralkomissar Karl Litzmann enam tseremoonitsema, tegi säärastele illusioonidele otsustava ja kiire lõpu, teatas, et Eesti on ja jääb Ostgebiet’iks ning et kellelgi ei tarvitse hellitada illusioone iseseisvusest või autonoomiast.
Karl-Siegmund (Sigismund) Litzmann (1893, Vestfaal, Saksamaa – 1945, Schleswig-Holstein, Saksamaa) oli siis ametis olnud vaid mõne nädala. Ta oli määratud Saksamaa Idaalade (Ostland) Riigikomissariaadi Eesti kindralkomissariks (Generalkommisar für Estland) asukohaga Tallinnas 5. detsembril 1941, talle oli omistatud SA-Obergruppenführer’i (kindrali) aukraad.
Omakaitse oli isetekkeline, see organiseerus suvel 1941 metsavendadest, seda mõneti 1917.–1918. aasta eeskujul.
Suuresti Omakaitse jõududega vabastati Otepää ümbrus ja Lõuna-Tartumaa. Hukati omakohtu korras ka kommunistlikke tegelasi. Pärast võiduparaadi Tartus 29. juulil korjasid sakslased Omakaitselt relvad ning Omakaitse üksused saadeti sundkorras laiali. Omakaitse partisanidest said abipolitseinikud, kusjuures sakslaste poolt tehti mitmeid vastukäivaid ja segadust külvavaid korraldusi.
15. septembril pani Väegrupi Nord tagalaülem kindral Franz von Roques ametisse Eesti Omavalitsuse ning andis korralduse juhtida Eestit samal moel nagu seda tehti Eesti Vabariigis. Omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus määras Johannes Soodla Politsei ja Omakaitse Valitsuse juhiks. Hiljem lühenes nimi Omakaitse Peavalitsuseks, nõnda oli vähemalt nime poolest taastatud altpoolt, ilma kõrgema võimu käsuta sündinud struktuur.
Omakaitse peastaap asus aadressil Pagari tn 1, kus on kõikidel aegadel paiknenud militaar- või koguni repressiivasutused.
Mastaapsuselt vanalinna täiesti sobimatu viiekorruseline hoone ehitati küll aastal 1911 elamuks, kusjuures lammutati kvartalis Pika, Pagari ja Laia tänava vahel olnud kesk- ja varauusaegsed majad.
Juba tsaarivalitsus paigutas hoone luksuskorteritesse Peeter Suure Merekindluse juhtivad ohvitserid, Eesti Vabariigis läks hoone Sõjaministeeriumile ja Sõjavägede Staabile, samas paiknesid ka Vabadussõja Ajaloo Komitee ruumid.
9. oktoobril 1940 anti hoone ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadile ning sellest sai peamine represseerimiskeskus punasel aastal. Maja keldrisse rajati vangikongid.
Saksa okupatsiooni ajal leidis seal koha Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium ning selle allüksus Politsei ja Omakaitse Valitsus. Nõukogude võimu taaskehtestamisel endine repressiivtegevus jätkus.
Pagari tänav muutus eesti keeles millegi põrguliku sünonüümiks.
Vaat sinna 21-aastane Männil suunduski juba 2. septembril 1941.
Seal anti talle kohe proovitöö pidada umbes kümneliikmelise sõdurisalga ülemusena vahti umbes 2000 Vene sõjavangi üle.
Vangid olid vaevatud, paljud neist haavatud, näljased, piisavalt polnud isegi joogivett.
Männil laskis vabaks esialgu vahti pidanud Saksa sõdurid, koostati ka lühike protokoll, mille järgi Eesti Omakaitse on vangid üle võtnud ja vastutab nende eest.
Männili käsutuses oli ka kaks veoautot, nendega sõitis ta Rotermanni leiva- ja jahutööstusesse.
Sealsed väravad olid ketiga suletud. Mehed tagusid püssipäradega vastu raudust, välja ilmus valvurist ätt, kes keeldus avamast.
Männil ähvardas mehe maha lasta, asetas püstoli tema meelekohale, nagu ta ise meenutas.
Selle peale tegi valvur värava lahti, sissepääs oli vaba.
Männili käsul laadisid tema alluvad leivad autodele, Männil kirjutanud valvuri jaoks mingile paberitükile, et Eesti Omakaitse nimel on rekvireeritud kaks autokoormat leiba.
Leib viidi Vene sõjavangidele, Männilit ennast juhtis lõbujanu.
Ta kohtas üht tuttavat neidu, tal olid Nõukogude majavalitsejana töötamise ajast alles ühe korteri võtmed, sinna nad läksid.
Ent Männil oli väsimusest kokku vajumas, ta ei suutnud endal säärikuidki jalast tõmmata. Preilna olnud lahkelt valmis meest selles raskes töös aitama, seda ta tegigi, kuid Männil langenud säärikute kiskumise ajal surmaunne nagu tuhakott. Kui noormees hommikul ärkas, oli neiu kadunud.
Vaat, mis kõike sõja ajal juhtub!
Mõtlesin siis, kui Männil seda lugu mulle Costa Ricas rääkis, mõtlesin ka siis, kui ma seda mulle saadetud materjali hulgast lugesin, et Männil tahab luua endale