jätma.
Ega üks NKVD-patrull õllehimu kaotanud.
Järgmine kord osteti õlut poest. Ootamatult astus sisse kümmekond püsside ja punaste käesidemetega meest, kes kirusid suvepalavust ja tühja läinud haarangut.
Sõbrad hiilisid poest vaikselt välja, õnneks takseerisid hävituspataljonlased ainult poeletti, nende pilk otsis sama humalakraami, mis oli ostnud Männil. Seekord jõuti pakku ilma suurema vaevata.
Elu on elu, mehed on mehed ja õlu on õlu.
22. juunil puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, Eestis hoogustus metsavendade tegevus.
Intensiivistus ka kontroll teedel, NKVD-lased kammisid läbi kõiki metsi.
Männil ja tema semud ei julgenud isegi suurima palavuse ja õlleneeludega Saku poole vaadata.
Tallinn pakkus nüüd kindlamat kaitset kui hõre mets.
Noormehed hiilisidki kodulinna, leidsid Narva maantee alguses ühe vabriku, mis pakkus peavarju.
Feliks Tamme kirja kaudu teame, et vabriku nimi oli Frankoonia ning et seal tehti taskupeegleid.
Frankoonia ise on ajalooline hertsogkond Saksamaal, seda nime on kandnud paljud Saksa firmad, kannavad nüüdki.
Igavaks läks. Ega midagi, jälle kätte“Mein Kampf”, Hitleri kreedost taheti teada, mis ootab ees.
Natsionaalsotsialistide piibel loeti läbi päevaks, mil Saksa armee kohale jõudis. Sealt sai selgeks, et eesti rahval erilist õnne oodata ei ole.
Aga Männilil?
Iga mees on oma saatuse sepp…
6
Pruun periood
Wehrmachti algul korrektne võim asendati peagi Saksa tsiviilvalitsusega. Too tegi kõik selleks, et eestlaste tänu, usaldust ja lugupidamist kiiresti kaotada.
Õige mees leiab tegevuse alati, kostis Männil ennast kiites Motilonias meie õhtustel eravestlustel.
Eesti Omavalitsus pandi tööle juba 15. septembril 1941, selle sees loodi vahest tähtsaima osana Politsei ja Omakaitse Valitsus.
Mis puutub Politsei ja Omakaitse Valitsusesse, siis selle loomisel võeti eeskuju Eesti Vabariigis olnud sisekaitse struktuuridest.
Tähtsaimast tähtsaim oli Poliitilise Politsei (PolPoli) inspektuur, selle kõrval tegutsesid veel Kriminaalpolitsei Inspektuur, Eesti Omakaitse, Eesti Välipolitsei, tuletõrje ja piirikaitse.
Omavalitsuse sisedirektoriks oli Oskar (Georg Richard) Angelus (1882, Loo mõis Harjumaal – 1979, Lund).
Angelus oli iseseisvusajal Siseministeeriumi järjest kõrgemale tõusnud ametnik ja Politseilehe peatoimetaja, viibinud kummalistel, luuremaigulistel komandeeringutel Poolas, Türgis, Rumeenias, punasel aastal läks tal korda end algul varjata Nõukogude võimu eest.
1941. aasta veebruaris oli ta end munsterdanud rahvuselt sakslaseks ja lahkus ENSV-st koos viimaste baltisakslastest ümberasujatega.
Juba mõne kuu pärast, augustis, oli ta tagasi, sakslased usaldasid teda ning panid ta 15. septembril Omavalitsuse sisedirektoriks. 18. (teistel andmetel 22.) septembril määras Angelus Omavalitsuse tähtsaima organi, Politsei ja Omakaitse Valitsuse ülemaks kolonel Johannes Soodla (1897, Kudina vald – 1965 Goslar, Saksamaa).
Soodla on olnud imepärase saatusega sõdur, ta jõudis teenida tsaariarmees, Eesti Vabariigi sõjaväes, mõne kuu 1940. aastal koguni Punaarmeeski (nõukogulased vabastasid koloneli auastmesse jõudnud Soodla 1. jaanuaril 1941 Sõjakooli ülema ametist). Tsaariarmees teenis ta välja Püha Georgi ordeni IV järgu, Vabadussõjas osales ta Kuperjanovi partisanide pataljoni koosseisus, Eesti Vabariik omistas talle kaks korda isikliku vapruse eest Vabadusristi (II ja III järk).
Ka Soodla jõudis 1941. aastal Saksamaale (ta abikaasa oli sakslanna), temagi naasis juba sama aasta suvel.
Suvel 1943 ülendas Saksa väejuhatus Soodla Oberführer’iks (auaste eksisteeris ainult SS-is, oli koloneli ja kindralmajori vahel).
1944. aastal, kui Soodla tõusis Eesti Leegioni kindralinspektoriks, sai ta koguni Brigadeführer’iks (kindralmajoriks), ta oli seega kõige kõrgema aukraadiga eestlane Saksa sõjaväes. Sakslased autasustasid Soodlat ka 2. klassi Raudristiga.
Kõik see on muidugi mäekõrguselt hiilgavam kui stahhanovlase märk ja Malta ordu rist.
Nagu juba öeldud, oli Politsei ja Omakaitse Valitsuse sees omakorda kõige võimukam asutus PolPol, selle ülemaks kerkis 8.oktoobril 1941 piirikaitses ja tuletõrjes teeninud Ain Mere (1903, Vändra – 1969, Leicester, Inglismaa).
Kui südametunnistus tagasi ei hoia, siis tehakse pöördeaegadel alati kiiret karjääri.
Ain Meregi jõudis teenida mitut võimu.
Vabadussõjas osales ta vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste Roodus (hilisem nimetus pataljon) laiarööpmelise soomusrongi nr 3 koosseisus, punaste patareist tulistatud granaat haavas teda pähe. Tehti mitu operatsiooni, õppursõdur päästeti ning seejärel jätkas ta võitlust meie riigi loomise nimel.
Iseseisvuse ajal kvalifitseerus ta lenduriks, ent raske peahaav sundis teda loobuma piloodiametist, ta suunati pärast Kõrgema Sõjakooli lõpetamist Sõjavägede Staabi V osakonda, talle omistati majori aukraad.
Eesti armee sunnitud liitumisel Punaarmeega ning muutumisel 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks edutati Mere 180. Eesti laskurdiviisi staabi 1. (eri)osakonna ülemaks.
10. oktoobril 1940 värvati Mere ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi agendiks varjunimega Müller. On olemas võimalus, et Mere agenditoimik on hilisem võltsing pärast seda, kui ebaõnnestusid KGB välisluure katsed teda Inglismaal värvata.
Pekka Erelt kirjutab Eesti Ekspressi (5. oktoober 2008) artiklis“Mees, kes reetis mängeldes”, et Mere tegi NKVD-le ettekande Tallinnas elavatest ja eri kohtadel töötavatest eestlastest koosneva grupi kohta, kes valmistasid põranda all ette Nõukogude võimu asendamist uue kodanliku valitsusega. Kõik need isikud, umbes 9–10 inimest, olid Mere head tuttavad. Tema ise, Mere, oli nende poolt määratud sõjaministriks.
Meret iseloomustati NKVD-s kui tarka, korrektset, hea mäluga meest, kes kirjutas pikki, kolme-neljaleheküljelisi ettekandeid.
Meregi püüdis viimasel ümberasumisel asuda ENSV-st Saksamaale, pole välistatud, et NKVD ülesandel, ent ümberasumiskomisjon keeldus teda kui sõjaväelast nimekirja panemast.
Mere enda NKVD agenditoimik evakueeriti nõukogulaste poolt kiirkorras Venemaale, nõnda ei sattunud see sakslaste kätte, mis omakorda päästis Mere mahalaskmisest ning lubas uutele okupantidele teeneid pakkuda.
Ants Saare suletöös “Mõrvarid maskita” (Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1961) leheküljel 25 on dateeritud Mere tee 1941. aastal.
28. juulil reetis nn kodumaa, 1. augustil oli juba Omakaitses, 28. augustil Omakaitse Tallinna staabi ülem, 8. oktoobril läheb PolPoli, 8. detsembrist on Mere juba Eesti PolPoli ülem.
Merele allusid Julgeolekupolitsei ja SD ametnikest koosnenud, 1942. aastal asutatud erikohtud. Need erikohtud langetasid surmaotsuseid, mis viidi täide 24 tunni jooksul. Mere osales ka ülekuulamistel, millega kaasnesid piinamised. 1942. aasta augustis loodi Mere otsesel osavõtul 30 km kaugusel Tallinnast Jägala koonduslaager, Mere käskkirjaga nimetati selle komandandiks Eesti ohvitser Aleksander Laak (1907, Pöide, Saaremaa – 1960,Winnipeg, Kanada, tema surma on peetud nii juutide kättemaksubrigaadi mõrvaks kui enesetapuks sellesama kättemaksubrigaadi paljastamisähvardusel), asetäitjaks Ralf Gerretz (1905, Tallinn – 1961, Leningrad, arreteeriti 1960 KGB poolt Hruštšovi-aegse propagandakampaania käigus ja kõik Kalevi-Liiva kõmuprotsessi materjalid põhinevad tema ütlustel, sest KGB lubas ta ellu jätta, mida muidugi ei täidetud). Juba septembris saabus Eesti Julgeolekupolitsei käsutusse kaks ešeloni juudi soost vange, kelle mahalaadimisel osales Mere isiklikult. Mere inspekteeris mitu korda Jägala laagreid, juhtis vangide selekteerimist ja hukkamist.
Eesti Leegionis