– parimal juhul – Siberi muldonnis. Ehk siis, nagu ütlevad inglased – Let the sleeping dogs lie.” 1
„Kas… kas kuidagi diskreetselt… kasutades tutvusi…?” üritas proua Kukk vaikselt oma positsiooni hoida.
„Praegu ei ole tutvusi,” raputas Metsla pead. „Praegu on iga inimene teisele saak. Lähen mina midagi küsima, hakatakse pärima, miks ma seda asja uurin ja kelle huvides.”
Ta naaldus proua Kuke poole, kes oli jõuetult tema vastas istet võtnud, ning pani käe naise põlvele.
„Minu soovitus on selle asjaga oodata,” ütles Metsla, „kuni sakslased on punased välja ajanud ja normaalne kord taastatud. Siis saame asja rahulikult uurida. Seni hoidke tüdruk igasugu probleemidest eemal. Ta on pisut liiga julge iseloomuga; võib äkki mõne rumalusega hakkama saada ja ega nooruslikku mõtlematust praegu andeks ei anta. Karistatakse kõiki ühtemoodi, noori ja vanu.”
„Jumal teab, kui kaua ma siis ootama pean…” pomises proua Kukk.
„On arvata, et kohe, kui Venemaa pakane on järele andnud ja kevade esimene pori kuivanud, stardivad Saksa tankid Moskva suunas,” tasandas Metsla häält. „Märtsis, hiljemalt aprillis. Nädal hiljem on Stalin ise seina ääres.”
Kummalisel kombel tundus proua Kukele, et tema valu-tava südame kõrval on kõik need sündmused teisejärgulised. Miks peaks teda huvitama, kumb neist türannidest teise seina äärde saadab? Temal oli oma elu ja see vajas elamist. Tal oli õigus saada teada tõde ja seda ei saanud keelata ükski võim ega riigikord.
Metsla oleks justkui tema mõttekäiku jälginud.
„Iga teadasaamine on õnnemäng – teadmine võib olla ka valus pettumus,” ütles ta. „Ja isegi siis, kui mingi imeliku juhuse läbi peaks tõesti selguma, et Alice ongi sinu tütar – oskad sa siis selle teadmisega mõistlikult hakkama saada?”
Proua Kukk tõstis nõutult silmad.
„Anna asjale aega,” ütles Metsla. „Kui sa seda tüdrukut armastad, siis armasta selle pärast, kes ta on, mitte sellepärast, kes sa tahad, et ta oleks. Väljamõeldud armastus on nagu narkootikum ja sellest ärgata on julm ja ohtlik – mõlemale!”
2. Uued sõbrad
Härrasteklubis või ehk nagu tüdrukud seda nüüd naljatlevalt kutsusid – seltsimeeste punanurgas – oli vaikne. Jaanuar oli alati üsna rahulik kuu; sel aastal näis punapakane viimasedki kliendid eemal hoidvat. Proua Kukk teadis, et paljud püsikundedest on arreteeritud ja Venemaale viidud; teised olid lihtsalt vaesunud ning elasid pidevas hirmus ja puuduses, sidemed endise eluga läbi lõigatud. Hooti tundus tõesti, et tegu on väikese käsitööfirmaga: tüdrukud õmblesid kardinaid ja laudlinasid; tublimad said hakkama ka valmisriietega, mida turustati mitmes väikeses veel kuidagi hingitsevas poes.
Kuna talvisel ajal paraade ei korraldatud, pääseti vähemalt transparentide ja loosungite maalimisest. Mida eelmisel aastal oli võetud sapise huumoriga, seda üritati nüüd mälusopist kustutada. Vivian veetis siiski rohkem aega oma „ateljees” kui tüdrukutega „õmblustöökojas”: üks Vene ohvitser, kes oli näinud Viviani tehtud Stalini portreed, oli kaasa toonud foto oma prullakast naisest ning küsinud, kas Vivian tahaks pildi järgi portree maalida. Pärast väikest kõhklemist oli Vivian töö vastu võtnud ning kui see valmis sai – jaanuari keskpaigaks, mil venelased uut aastat tähistasid – oli ohvitser suure vaimustusega veel naksuv-niiske maali oma prouale kingituseks kaasa viinud ning tulnud kolme päeva pärast tagasi fotoga nende kahest väikesest lapsest. Nüüd siis veetis Vivian kõik päevad ülakorrusel joonistades ja maalides; proua Kukk andis talle väikese köögiraadio seltsiks kaasa ning tüdrukud nägid värvilõhna- ja plekilist kunstnikku ainult ühistel lõuna- ja õhtusöökidel. Viviani suhted teiste tüdrukutega olid jahedalt viisakad, kuid tundus, et mitte üksnes tema ei olnud tänulik võimaluse eest eralduda isiklike projektide seltsi. Viviani juuresolekul välditi kõikvõimalikke poliitilisi teemasid, mis muidu alatasa jutuks olid. Juba varatalvel oli Vivian liitunud mingi stalinlike noorte kunstitäiendusprogrammiga, mille käigus kuulati ettekandeid nõukogude kunstipoliitikast ning saadi kunstiõpet mitmelt nimekalt kunstnikult, kes avalikult uut võimu ülistasid. Vivian rääkis, et kavatseb sügisel kindlasti astuda Riigi Rakenduskunsti Kooli; kunstnik Andrus Johani oli talle kui juba väga suuri portreesid teinud noorele soovitanud õppida dekoratsioonimaali eriala.
Proua Kukk andis mõista, et tüdruk on alati teretulnud elama nende majas, ehkki Vivian ei olnud lähemalt täpsustanud, kas ja kuidas ta kavatseb oma praegusel alal tegutsemist jätkata. Igatahes oli temast saanud omalaadi vajalik puhver nõukogude funktsionääride ja härrasteklubi vahel – ta näis uue võimu esindajatega alati leidvat ühise keele ja seetõttu oli ta alati esimene, kelle proua Kukk selliste külalistega kohtuma kutsus.
Kui Renate kuu lõpul teatas, et järgmisel nädalal on oodata noori Eesti reservohvitsere poissmeesteõhtut veetma, oli tüdrukute elevus suur. Selliseid pidusid ja külalisi igatseti taga pikka aega. Kõik asusid juba aegsalt piduõhtuks ettevalmistusi tegema, tiivustatuna mõttest, et pidu tõotab tulla „justnagu vanasti”.
Oli veider, et vaevu aasta tagusest ajast mõeldi nagu sellest, mis oli „vanasti”.
Õmblusmasinad ja kangad tõsteti varjule; mõned fotod, punavimplid ja Viviani joonistatud Vares-Barbaruse portree, mis riiklike külaliste visiitide ajal prominentselt valgustatud oli, koristati kõigi kergenduseks panipaika. Majas lõhnas taas hea kohvi ja küpsetiste järele. Raadio häälestati Londonile, kust tuli alati parimat tantsumuusikat.
„Palun, väldime selliseid teemasid nagu poliitika ja sõda,” rõhutas proua Kukk.
„Millest ohvitseridega siis rääkida?” küsis Linda.
„Rääkige armastusest!” õhkas proua Kukk karahvinist konjaki hõrku aroomi sisse hingates.
Maja ees peatunud taksost voolas välja terve inimsülem, kes enne välisukseni jõudmist olid jõudnud juba lumesõda pidada, libiseda, kukkuda ja naerda. Tegelikult koosnes sülem vaid viiest noormehest. Nad olid nii pikad ja sportlikud, et proua Kukk pani imeks, kuidas nad kõik ühte taksosse ära olid mahtunud.
Kui külalised tuppa astusid ja mantlid seljast võtsid, nägi proua Kukk, et tegu oli veel väga noorte meestega – vaevu kahekümnesed, mõned vast nooremadki. Leides julgust oma lõbusast seltskonnast, voolasid nad tüdrukute juurde salongi, enesekindlamad kui nii mõnedki neist kaks korda vanemad mehed.
Tüdrukud üritasid õhinal noormeeste nimesid meelde jätta.
„Toomas – Eduard – Georg – John – Willy.”
Poisid vastasid samaga.
„Monika – Renate – Vivian – Linda – Alice – Anastassia – Carola.”
Midagi ilusat ja süütut oli kogu selles vaatepildis. Proua Kukele meenutas see pigem kooliballi või noorte jõulupidu; ta oli väga rõõmus, et Alice ei pidanud seisma iharate meeste käperdavate pilkude all, vaid naeris koos omavanuste noormeestega. Vähemalt praegusel hetkel. Kuid sellised hetked olid muutunud defitsiidiks nagu Ameerika sigaretid või Saksa vahuvein: neid, mis oli, tuli hinnata.
Noormehed olid väga hästi riides; ilmselt olid nad pärit jõukatest perekondadest. Nad olid kaasa toonud karbi šokolaadi, mis nüüd avatuna keset lauda ilutses. Üks noormeestest võttis põuest välja „Kännu Kuke” pudeli, mis küünalvalguses rubiinselt sillerdas, ja asetas selle kelmikalt vaagnale.
„Teie firmajook,” lausus ta muheledes.
„Mis siis põhjustab selle talvise külaskäigu?” küsis proua Kukk, püüdes tugitoolide taga liikudes märkamatuks jääda.
„Veedame siin Georgi poissmeheõhtut!” hüüatas üks noormeestest kohe vastu. Teine, ilmselt õhtu peakangelane, tõusis aupaklikult ning andis proua Kukele märku, et see nende sekka istuks.
„Kui