Toomase ära,” ütles Georg ja pöördus siis proua Kuke poole. „Toomas klatiks teiega siis ka ärilise poole ilusti ära.”
Proua Kukk langetas nõustuvalt silmad.
„Teeme veel viimased tantsud,” kargas Willy püsti ja tiris Carola endaga saali põrandale. Linda ja Eduard liitusid palumata; Vivian tegi küll Johni ees kniksu, kuid noormees raputas kannatajalikult pead.
Üks valsiviis lõppes ning kõlama lõi populaarne fokstrott „Oh Joseph, Joseph”.
„Hahaa! Vägev!” juubeldas Willy.
„Sinu kord, Georg!” mühatas ka tugitooli sügavustesse vajunud John.
Tüdrukud ja proua Kukk vaatasid küsivalt Georgi otsa, kes oli süüdanud sigareti ning ei paistnud mitte millegagi kiirustavat. Kelmika muigega silmis tõmbas ta rahulikult paar mahvi, kuni orkester oli laulu tuttava viisi korra läbi mänginud.
„Kolm, neli,” ütles ta siis käega poiste suunas dirigeerides.
Noormehed alustasid nagu ühest suust laulu. Viis oli tuttav, sõnad aga vastavalt uuele elule ajakohastatud. Proua Kukk polnud sellist versiooni varem kuulnud; ehkki ta üritas näida etteheitev, ei suutnud ta naeru maha suruda.
Poisid laulsid täiel häälel, kes paremini, kes halvemini:
„Oo, Jossif, Jossif, miks sa tegid seda,
et võtsid ära väikse Eestimaa?
Nüüd kummardame siin me tont teab keda
ja kanname su pilti lauluga.
Miks ratsutasid üle meie läve
ja kooberdad nüüd kronu seljas siin?
Kõhutõve kaasa tõid,
Eesti viinad ära jõid.
Jossif, Jossif, jäta meid, kui võid!”
Oli näha, et poisid on seda laulu pidudel korduvalt esitanud: nende ettekanne oli nagu väike kabareenumber kokkulepitud liikumise ja žestidega. Georg, kellel oli erakordselt ilus hääl, oli ilmselgelt juhtrollis.
Naer oli nakkav ning laulu kordusel olid kõigil, ka proua Kukel, lausa pisarad silmis.
Tuppa olid sisenenud Alice ja Toomas, kes vaatasid lõkerdavat seltskonda sarkastiliselt.
„Milline tore agitatsioonikontsert,” muheles Alice lokke kohendades ning libistas ennast Georgi käevangu.
„Täname jah seltsimees politrukki selle ilusa aaria eest,” tunnustas ka tema kõrval seisev noormees, Toomas, kergelt värisevate kätega paberossikarpi avades.
„Bassihäälest tundsime puudust,” hurjutas teda Georg, pakkudes sõbrale sigareti otsast tuld.
Tüdrukud ei olnud improviseeritud kontserti kiites ülistustega kitsid. Läbi sagina jälgis proua Kukk viimastena liitunud noori. Alice’i olekust ei olnud kuidagi välja lugeda, et ta oli just oma uut karjääri alustanud. Tüdruku kunagine koolivend hoidis end veidi seltskonna taha; tema tumedate silmade ümber olid tumedad rõngad, mis andsid talle mefistoliku väljanägemise. Proua Kukel tekkis pisut häiriv tunne, et Alice’i ja Toomas Hellatit seob muudki kui juhuslikult koos veedetud öö – mingi ühine saladus, mis tekitab inimeste vahel teistsuguse laengu kui armastus, sõprus või vihkamine, kuid mis on niisama tunnetatav. Ka tundus miski noormehes talle väga tuttav – mitte niivõrd tolle välimuses, kuivõrd just hääles. Ta oli kindel, et kusagil on ta seda häält varem kuulnud, kuid ei suutnud välja mõelda, kus.
Kui Hellat – kes ilmselt tegutses seltskonna „pankurina” – oli hetkeks proua Kuke kabinetti põiganud, et eelmise öö võlad ära rehkendada, üritas perenaine noormehelt ääri-veeri üht-teist tema ja Alice’i tutvuse kohta uurida. Kuid mees oli väga napisõnaline ning näis oskavat nii saladusi kui ka oma seisukohta hoida. Ta suudles proua Kuke kätt, jättes tolle seisma niisama targalt kui enne.
Poiste lahkumine rebis kohe katte tujutuselt ja närvilisuselt, mida oodatud visiit oli mõneks ajaks petliku muretuse ja rõõmuga rüütanud. Tüdrukud asusid vaikselt koristama; raadio lülitati välja ning keegi ei kippunud sõnagi lausuma.
Lindal olid silmad niisked.
„Ma ei tea, mis see on viimasel ajal,” sõnas ta omaette. „Iga lahkumine tundub nagu igaveseks.”
„Ära ütle, et sa nüüd oma sõdurisse ära armusid,” kommenteeris Monika, aga tema märkuses ei kõlanud sedapuhku ei sarkasmi ega parastamist.
Linda ei vastanud ning ka teised tüdrukud püsisid vait.
Nad kõik olid klammerdunud selle kiirelt mööda vihisenud öö külge, mis lubas neil korraks kujutada end ette kellegi teisena kusagil teises kohas ja mõnel teisel ajal. Vaatamata oma noorusele, olid nad õppinud ennast nägema väljastpoolt, tajuma end pigem illusoorsete karakterite kui reaalsete inimestena, kelle ainus eksistentsi vorm on siin ja praegu. Eelmise öö noores, muretus ja võrdses seltskonnas olid nad ennast näidanud ja näinud nendena, kes nad kunagi olid ihalenud või oleksid võinud olla, kui mõni määratlematu samm eluteel oleks astutud mõnes teises suunas.
Nüüd oli kalk päev ning iga tüdruk oli nagu vampiir õudusfilmis, kes kardab vaadata peeglisse, sest sealt ei vaata talle vastu mitte keegi.
Carola turtsatas ootamatult.
„Vabandust, mulle meenus see tobe laul,” ütles ta vastuseks tüdrukute küsivatele pilkudele.
Naeratus libises üle kõigi nägude.
„Ei tea, kas nad tulevad kunagi tagasi?” küsis kergendus-ohkega Linda, keda sünge vaikus oli hirmutanud.
„Kus noortel poistel raha raisata,” sõnas Renate. „Kui järgmine abielusadamasse randub, äkki siis.”
„Minu omad küll tulevad,” ütles Alice nagu muuseas.
„Nojah, need olid kõige jõukamad,” lausus Monika. „Ega abielu ka meest nüüd tagasi hoia, kui tahtmine ja palk kõvad on.”
„Ja siht silme ees seisab,” võttis Vivian väljakutse vastu.
„Muidu jäämegi siin ainult Stalini suurt asja liigutama,” hirnatas Anastassia.
Tahtmatult oma mõtlikku pausi häbenedes haarasid tüdrukud nüüd ahnelt kinni kahemõtteliste naljade lõõgastavast mängust.
„Küll see Georg laulis hästi,” uneles Linda ja lülitas raadio uuesti sisse.
„Ja tark oli, tundis Wagnerit,” meenutas Renate.
„Nojah, ta on ju isegi Estonia laval laulnud,” ütles Alice, nagu oleks see fakt igapäevane tõdemus.
„Tohoh?” ajas Monika silmad suureks. „Ta on ju insener…?”
„Ta isa on meie suur tenor, Karl Ots. Georg on ka poistekooris ooperit laulnud.”
„Aa, et siis kolleeg,” mõtiskles Monika pärast üürikest pausi.
„Mis mõttes?”
„Noh et – meie saame oma kunsti eest palka ja tema saab enda oma eest!” vastas Monika, olles uhke oma vaimukuse üle.
Kõik naersid. Korraks päikesevarjutusena kõigi hingedele laskunud sünge mõtiskluse leinaseisak oli unustatud ning asendunud pinnapealse muretuse ja frivoolse elurõõmuga, millesse kõik tahtsid meeleheitlikult uskuda.
„Tänu taevale!” hingas proua Kukk kergendusega.
3. Eilse kaja
Proua Kukk polnud ainus, kes tahtmatult võpatas, kui uksele kõlas hommikune koputus. Midagi väga võõrast oli mõttes, et keegi peaks nende maja ja selle elanike käekäigu vastu tundma huvi mitte ööhämaruses, vaid päikesepaistes.
Carola, kes esimesena uksele jooksis, tuli sealt mõne hetke pärast tagasi, silmad punetavad ja