juurdles ja tõstis taas telefoni, vaatas üksisilmi esimest paberitükki – ja valis lõpuks numbri.
Nelja kutsungi järel käivitus kõnepost.
„Tere! Sa oled helistanud Cathrine Driessenile. Jäta soovi korral teade.“
Ta mõtles välgukiirusel, kas öelda midagi, ning ütles siis:
„Tere! Siin Arvid Ljunger, kellassepp. Ma tahtsin ainult öelda, et teie kell on valmis ja et see käib nüüd jälle oivaliselt. Võtke ühendust, siis võite te selle tagasi saada niipea kui … kui ainult tahate. Nägemiseni!“
Ta läks ukseni, astus tänavale ja lukustas selle, vaadates samal ajal vargsi üles pilvede poole. Seal ei paistnud ühtegi lennukit. Lääne pool mürises õhus mitu helikopterit.
Kui ta oli natuke maad mööda Ringvägenit põhja poole läinud, märkas ta eemal Kungsholmenil DN-i pilvelõhkuja tippu ja sellest lõunas, Bromma kohal kõrget musta suitsusammast, mis kerkis sügavsinise kevadtaeva poole. Kõrgel õhus paistis ka miskit muud.
Mis see seal on?
Need nägid välja nagu mingid hajusad valgusjooned, mis tõmbusid kokku ühteainsasse punkti eemal läänes, Bromma kohal.
Kas see on – kuidas seda nimetataksegi, sellist valgusrõngast, mis võib päikese ümber tekkida?
Siis tuli tal meelde, kuidas seda nimetati. Halo?
Jooned tundusid vaikselt lahustuvat.
Ei, see ei saa halo olla. See ei näe ju selline välja.
Peab olema mingi muu nähtus.
Ta leidis, et see nägi välja nagu laialivalguv ja pooleldi lahustunud valgustunnel, mis ulatus õhus Lääne-Södermalmist Brommani. Samal ajal, kui ta seda vaatas, nõrgenesid selle piirjooned üha enam ja see, mis oli sarnanenud valgusseinaga, muutus järk-järgult intensiivselt sinise taeva pool kahvatumaks.
Kummaline, tõepoolest.
Kui ta jõudis Västerbro sillale, vältis ta Bromma poole vaatamist ja heitis selle asemel korduvalt pilgu alla, rahulikku vette Riddarfjärdenist allpool.
Aga, jumal küll, kaks sellist õnnetust ühes ja samas linnas nii lühikese aja jooksul. Ilmselt mingi uus rekord. Aga see peab ju olema terroriakt. Sellel ei saa olla mingit muud seletust.
Üks mõte tabas teda.
Mis see oligi, mis ajalehes kõigi teiste pealkirjade seas kirjas oli?
Siis meenus talle: Kummalised valgusnähtused seoses rongiõnnetusega.
Valgusnähtused?
Ta mõtted rändasid edasi ja ta kuulis oma sisemuses Driesseni lühikest, närvilist naeru. See toob õnnetust, kui kella üles ei keerata. See tähendab … mis see oli, mida ta oli öelnud – õnnetust?
Telefon helises jälle.
Kindlasti Lena!
Ta võttis taskust telefoni ja nägi, et see oli number, millele ta äsja oli helistanud, Cathrine Driessen.
Mees ütles oma nime ja naine hakkas kohe kiiresti rääkima:
„Kui naljakas, et sa helistasid. Ma just äsja mõtlesin su peale. Ma just maandusin, mul oli telefon välja lülitatud. Ma jõudsin äsja lennukiga Göteborgi, aga kui ma viibisin õhus, mõtlesin ma kelladele ja sulle, ja siis võtsin ma tegelikult teise taskukella toosist välja, jah, see on mul praegu käekotis, samal ajal kui teine on paranduses, ja igatahes, täpselt siis, kui ma vaatasin seda teist taskukella – arva ära, mis juhtus?“
Ta pigistas kellaga kilekotti oma taskus ja pööras ennast ümber nii, et äkiline tuulepuhang selja asemel kõhtu tabas.
„Ei tea, mis siis juhtus?“
„See jäi seisma.“
Ta mõtles järele.
„Mismoodi? Kas teine kell jäi ka seisma?“
„Jah. See on ju imelik? Ma tõmbasin selle jälle välja ja see hakkas käima nagu tavaliselt. Ma oleks pidanud toosi koos mõlema kellaga sulle andma, täpselt nagu sa ette panid. Aga see on muidugi natuke veider, et teine kell ka seisma jäi.“
„Tegelikult mitte,“ lausus mees vaikselt. „Need on sama vanad. See on üpris loomulik, kui mõlemad samal ajal hooldust vajavad.“Ta läks piki silla käsipuud edasi ja lähenes Fyrverkarbackeni juures sillapostile.
„Kuidas iganes, aga ma pean sind paluma, et sa teise kella ka korda teeksid,“ ütles ta. „Kuid nüüd olen ma paar nädalat Göteborgis, nii et mul tuleb sisse astuda millalgi edaspidi. Kuule, muide, mul kõne hakib. Ma pean lõpetama. Ka Stockholmis on nähtavasti hiljuti midagi juhtunud, mingi õnnetus …“
„Jah, üks lennuk kukkus alla,“ ütles mees nüüd kiiremini.
„Misasja? Ma kuulen sind väga halvasti,“ ütles naine. Kõlaris oli kuulda pragisemist.
„See oli üks lennuõnnetus,“ ütles mees. Telefonis oli kuulda mõnda lühikest piiksu ja siis katkes kõne.
Ta vandus ja läks edasi ning vaatas samal ajal telefoni poole.
Tekkis viivitus.
Telefon ei helisenud uuesti.
Ei tohiks võrku üle koormata! Aga seda ei saanud ju naine teada.
Kui mees asus madalal autosillal, mis viis üle Rålambshovi pargi, jäi ta seisma ja vaatas eemale piki Norr Mälarstrandi, kus äsja puhkenud pungadega leinaleppade jämedad tüved kummardusid nii kaugele vette, et näis, nagu oleks neid just mootorsaega langetatud ja nagu oleks need enne veepinnale jõudmist selles langevas liikumises kinni külmunud.
Ta mõtles hoolega järele.
Siis tõmbas ta jakitaskust teise paberitüki välja.
Ta luges kuupäevi üha uuesti ja uuesti. Ja siis aastaarvud 1937, 1956, 1985.
Pagana pihta, mida naine oma sugulase kohta oli öelnud, kui me kohtusime? Midagi Itaalia ja Rootsi laevade õnnetusest.
Mis ta ütleski? Viiekümnendatel?
Ta võttis jälle mobiiltelefoni välja, sisenes veebilehitsejasse ja kirjutas Google’isse „laevaõnnetus, Itaalia reisilaev, 1950ndad“.
Sedamaid leidis ta hulgaliselt infot ühe ja sama laeva nimega.
Andrea Doria.
Ta otsis selle Vikipeediast üles.
„Aurulaev Andrea Doria oli Itaalia luksusreisilaev, mis 25. juulil 1956 Rootsi kruiisilaevaga Stockholm kokku põrkas ning päev hiljem USAs Nantucketi lähistel Massachusettsis põhja vajus. Hukkus 56 inimest. Õnnetust peetakse üheks meresõiduajaloo veidramaks, kuna kaks kaasaegset ja hästivarustatud laeva, mõlemal hästi toimiv raadio ja radar, keset avamerd kokku põrkasid. Õnnetuse põhjust ei ole ikka veel välja selgitatud, kuid mõlemalt laevalt on andmeid, et miraažid on kaasa aidanud selle sündmuse arengule ja …“
Ta luges ülejäänud lehekülge ja jäi mõttesse.
Mis see oli, mida naine oli öelnud? Et üks kell oli olnud ühe laeva pardal?
Ta pööras ennast ümber ja jälgis jälle Brommat.
Must suitsusammas tõusis ikka veel taeva poole.
Aga veider hajuv valgustunnel oli nüüd täiesti kadunud.
Valgustunnel, mida mainiti, Södermalmi ja Bromma vahel …?
Ei see oli ju täiesti imelik.
Nii, sel ajal kui ta seal seisis, tuli see – mõte, see kujunes äkitselt.
Ta katsus leida erinevaid vastuväiteid.
See on ju täiesti hullumeelne mõte.
Kuid ta ei saanud enam seda peast välja.
Ta seisis paigal. Möödus terve minut.
Siis luges ta uuesti parandustööde paberit, väga põhjalikult, ja tegi kohe seejärel