ei tunne mind, aga mina tean sind küll,” rääkis piiga veidi kogeldes ja ta silmad ekslesid häbelikult kaupluse välisuksele. Ta tahtis mulle midagi öelda ja ma naeratasin talle julgustuseks. Võõraid mehi niisama ei tülitata. Neiul pidi olema mingi põhjus. Ta nõksatas veidi peaga ja lükkas jonnakad juuksed laubalt tagasi. Eda läks mööda ja silmitses meid teraselt. Küllap tahtis teada, kellega ma räägin ja mis asja ma noore tüdrukuga kaupluse ees ajan, justkui oleks see temasse puutunud. Pöörasin Edale selja. Enam ma teda ei vihanud, aga vastikust tundsin küll.
„Sa lähed Orgitale, eks? Lähme koos, minulgi on sinna asja. Ma räägin sulle, miks ma… ” puterdas piiga kiiresti ja veidi seosetult.
Kõndisime kahekesi läbi alevi bussijaama. Tüdruk ei rääkinud mulle ikka veel midagi täpsemat. Miks ta tahtis minuga tulla ja kes ta ise on? Astusime edasi ja kivikesed krudisesid meie saabaste all.
„Lund ei tulegi jõuluks,” kostis neiu taevasse vaadates.
Vaikisin. Vaatasin teda ja ta tundus mulle imelisena. Ma olen vist vanaks jäänud, et vaimustun noortest neidudest, aga ta oli tõesti kaunis. Ta kõnnak oli graatsiline, mitte selline raske nagu minul. Miski temas meenutas luike ja temast õhkus naiselikku veetlust. Vaevalt olin nina toast välja pistnud, kui mu üksindus hakkas hajuma. Ehkki see ei tähendanud veel midagi. Ma ju ei teadnud, mida piiga minust tahab. Kui olen taas üksi kodus, hakkan ilmselt jälle hauduma kalmistumõtteid. Hea, et keegi koos minuga oli. Kas või see tüdruk.
„Ma tundsin Hellet väga hästi ja kuigi ta oli minust viis aastat noorem, saime me hästi läbi. Käisime koos laulmas ja nii saimegi sõbrannadeks. Ma kaitsesin teda, kui tüdrukud tahtsid Hellele liiga teha. Ta meenutas mulle väga mu õde, kes… Ühesõnaga, ta meenutas mulle teda.” Mu kaaslane läks pisut ägedaks, kuid rahunes kiiresti. „Ma tahtsin lihtsalt öelda, et mul on nii kahju, ja ma mõtlesin sinuga tuttavaks saada. Ma olen sind varem näinud, kuid me pole kunagi rääkinud. Ma olen isegi Hellel külas käinud, kuid sa olid siis alati kodust ära. Nüüd otsustasin öelda sulle, et ma olen niisama õnnetu kui sina.” Tüdruk teadis kõike mu pere kohta.
„Aitäh,” tänasin. „Mis su nimi on?”
„Elise,” vastas neiu. Tundsin kummalist soojust, mis temast minuni kandus. Ma ei suutnud seda uskuda, sest olin temast ikkagi üle kahekümne aasta vanem ja näis mõeldamatu, et mina võiksin talle huvi pakkuda. Ega ma seda tahtnudki, lihtsalt hea tunne oli, et keegi, kes oli lähedane mu tütrega, hoolis minust. Enamik inimesi on tuimad ja ükskõiksed, nad ei avameelitse ise ega taha ka teistest midagi teada. Eriti veel kellelestki, kes on sinust vanem ja su sõbranna isa, aga Elise tegi seda. Olin talle selle eest tänulik. Nüüd hakkas mulle ka kohale jõudma, kes oli see salapärane sõbranna, kelle juures Helle vahel õhtuti käinud oli, kuid kes kunagi ei tulnud meie poole siis, kui mina kodus olin. Miks? Pidin seda juba tüdrukult küsima, kuid loobusin.
Orgita juba paistis. Märjamaa eeslinn, kui nii võib öelda. Kõigepealt surnuaiast mööda ja siis jalgteed pidi alla. Kott venitas kätt, kuid ma kandsin seda rõõmuga. Kusagilt olin saanud eluenergiat, mida mul hommikul üldse ei olnud. Kas täna öösel peksan ma jälle rusikaga seina ja ärkan vaevahigisena?
„Ma tahtsin sinult midagi paluda,” ütles Elise ja keeras oma kauni pea minu poole. Ta silmad sädelesid jõulutulede valguses, mis olid üles riputatud otse alevi sissesõidu juurde. Pikk rida ilusaid lambikesi, mis särasid tumeda taeva taustal. Jõulud on ilusad, kuid pühadetunnet minus polnud ja ilmselt ei tulegi.
„Mida?”
„Kas sa annaksid mulle midagi Hellest mälestuseks? Ma nii väga tahaksin. Ta oli väga tore tüdruk ja meeldis mulle väga.”
„Muidugi. Mida sa tahaksid?” Võtsin neiul küünarnukist kinni ja vedasin ta enda poole, et piiga sopaloigust läbi ei läheks. Tüdruk ei tõmmanud võpatades kätt ära, vaid lasi sellel rahulikult sündida.
„Ma ei tea. Mida sa raatsid anda?”
„Tule ise vaata. Temal pole neid asju enam vaja.” Ma astusin ettevaatlikult edasi. Siin oli kaevatud ja mudane tee oli libe.
„Aga sulle endale?” päris habras tüdruk ettevaatlikult.
„Mulle aitab mälestustest, asjad on kaduvad,” tähendasin.
Tüdruk seisatas korraks ja peatusin minagi. Panin koti maha ega hoolinud sellest, et see mudaseks saab. Enam polnud ju Helenit, kes iga väiksemagi sopapiisa pärast lamenti lõi. Ta oli lausa puhtusehull ja meil tekkis lugematu hulk tülisid sel põhjusel; ma ei tohtinud istuda voodisse pükstega, kui see tehtud oli, pidin saapad juba enne korterisse sisenemist jalast ära võtma, ei tohtinud kartuleid praadida, sest pärast oli pliit rasvane, pidin alati nõud enda järelt ära pesema ja nii edasi. Nüüd võisin ma kõike teha, aga mis hinnaga!
„Sa anna mulle oma number. Ma helistan sulle ja tulen läbi. Elan küll alevi teises otsas, aga ma käin tihti Orgital ja astun siis sinu juurest läbi.” Neiu võttis taskust mobiili ja selle ekraan lõi helendama.
Ütlesin oma numbri. Tüdruk toksis selle telefoni ja pani siis mobla taskusse. Läksime edasi otse üle põllu. Tüdruk libises, kuid ma jõudsin ta kinni püüda. Tundsin korraks, kuidas tema habras keha mu käte vahel rippus. Tajusin isegi ta ihu ja luid. Need olid… Ma ei oska öeldagi, mis need olid. Nõtkus, ilu ja… noorus.
„Ma lähen siit edasi. Head õhtut. Ma helistan sulle,” lausus tüdruk ja naeratas. Seisime tänavalaterna all ja nüüd nägin ma paremini tema nägu. Ilus.
Saatsin silmadega neidu, kuni ta majade taha kadus. Kusagilt kostis pauk ja siis teinegi veel, poisikesed möllasid paugutitega. Õhtuti oli vahel sellist müdinat, nagu oleks sõda lahti. Laste asi.
Keerasin ukse lukust lahti ja astusin trepikotta. Hakkasin juba trepist üles minema, kui mulle tuli meelde, et ma pole mitu päeva postkasti vaadanud. Helen oli tellinud Postimeest. See oli ainuke ajaleht, mida ta luges. Ta oli tõeline kultuurihuviline ja Postimees pakkus seda kõike. Kollane ajakirjandus polnud Helenit eales köitnud, ta oli seal pakutavat liialt labaseks pidanud. Ma läksin tagasi ja tegin lahti postkasti. Võtsin ajalehepaki ja torkasin selle jope avarasse taskusse. Trepist üles minnes seisatasin hetkeks kolmandal korrusel Katrini ukse taga ja kuulatasin. Midagi minu alakehas nõksatas, neli kuud on selleks liiga pikk aeg, et olla mehena üksinda. Korteris oli kõik vaikne. Võib-olla mõtles Katrin ümber ja läks kellegi teise juurde piparkooke küpsetama.
2
Ladusin toidu külmikusse ja kallasin endale veel ühe klaasikese veini. Ikka oli vaikne. Liiga vaikne minu jaoks mu üksinduses. Isegi naabrid ei trampinud ringi ega sõimanud nagu tavaliselt oma lapsi, kelle kisa ka minu juurde kostis, kuid täna oli kõik neetult vaikne. Hoolimata inimestest minu ümber tundsin ma üksindust ning mind vallanud ahastust. Kogu elu näis purunenud olevat, mu unistused, lootused ja armastus olid kadunud kusagile teise dimensiooni, minust valgusaastate kaugusele.
Keerasin raadio mängima. Vähemalt muusika. Võtsin ajalehed taskust ja viskasin need köögikapile, ei viitsinud neid täna lugeda. Helen luges väga palju. Ta tõi raamatukogust raamatuid ja ostis neid ka ise. Koos Heleniga lugesin minagi, eriti köitis mind esoteeriline kirjandus, aga ka ulme- ja aimelood. Ilukirjandusest ma suurt ei hoolinud. Helen ärgitas ka Hellet lugema, kuid tüdruk ei võtnud vedu. Kiirustades sai ta mõne lühijutuga hakkama ja tormas siis arvutisse või teleka ette. Muidu õppis tüdruk hästi. Seda tänu Helenile, kes visa järjekindlusega teda tagant utsitas. Vahel hakkas mul lapsest kahju ja ma võtsin ta lohutuseks sülle.
„Sa tahad, et ta jääks lambapeaks ega suudaks elus hakkama saada?” põrkas Helen mulle peale nagu papinaelale.
„Sa kiusad teda. Las ta puhkab,” ütlesin.
Heleni ilus väike suuke tõmbus pahaseks kriipsuks. Ta ei lausunud rohkem midagi, ent ma teadsin, et õhtul on Helen sukeldunud raamatusse ja minul ei jää muud üle kui oodata, millal ta lugemise lõpetab. Tavaliselt vajusin ma alati enne unne ja seda Helen tahtiski. Ta maksis mulle kätte. Tegelikult oli ta seda teinud juba üheksa aastat, alates Helle sünnist. Helen oli voodis igav ja passiivne. Oma naiselikke võlusid oli ta kasutanud alguses,